Jumala poliitika

Olev Remsu

Kolberg on leidnud õige ja täpse tooni teema käsitlemisel, teeb seda malbelt ja vagalt. Dokumentaalfilm „Terra Mariana” (St Michaels Media ja Stuudio Navona, 2012, 55 min), režissöör ja operaator Jaan Kolberg, produtsent Kärt Tamm, kunstnik Marko Ausma, laulja Liina Ariadne Pedanik, klaverimängija Ita-Riina Pedanik. Esilinastus 28. VI kinos Artis Usk on uskumine imedesse ning seepärast polegi usul ja ebausul mingit erinevust. Kuigi kõik nii-öelda ametlikud konfessioonid, olgu kristliku või muu põhjaga, on püüdnud kiivalt nende kahe vahele piiri tõmmata. Eriti agar oli seda tegema teatavasti Martin Luther. Imedesse usuvad nii moslem, budist, kristlane kui ka kõik teised, olgu selleks imeks siis koraani dikteerimine Allahi poolt, teadvuse ringkäik, neitsist sündimine või mis tahes muu. Ainult ateist ei tohiks imedesse uskuda, kui ta seda (näiteks enesele teadvustamatult) teeb, siis on ta usklik, kuigi seda ehk keegi ei märkagi. Meie kandi ristis Maarjamaaks kaval ja agar paavst Innocentius III , tegi seda propaganda huvides, et tõsta nn põhja ristisõjad kaalukuselt enam-vähem võrdsele tasemele üritustega vabastada Jeesuse oletatav haud Jeruusalemmas. Teatavasti polnud muidu võimsal (Rooma poolt vaadatuna) paavstil oma reklaamitrikist suurt tolku, rüütlid eelistasid ikkagi sõdida Lähis-Idas, olgu siis moslemitega või usukaaslastega. See oli tunduvalt prestiižsem kui Liivimaa paganate ristimine-nottimine. Aga Liivimaal olid tapatöö ja vallutused jälle edukamad.

Intervjuud kristlusest

Tänapäeval on Maarjamaast kujunenud hellitustoponüüm, me pruugime seda luules ning siis, kui räägime oma kodumaa ilust. Nõnda et Jaan Kolbergi dokumentaalfilmi pealkiri „Terra Mariana” on üsna täpne. Täpne veel selle poolest, et kuulutab: juttu tuleb ainult kristlusest Eestis, selle eri harudest.

Ütleme kohe, et film on tundeehe, intiimne ja südamlik. Just niisugune peabki olema religioonist rääkiv teos. Kolberg on leidnud minu meelest õige ja täpse tooni selle teema käsitlemisel, teeb seda malbel ja vagal moel.

Tekib küsimus: kas saab selle dokumentaalfilmi žanreerida populaarteaduslikuks? Kas see sobiks ilmaliku kooli õppematerjaliks?

Ilmselt tuleb mõlemale küsimusele vastata eitavalt: „Terra Mariana” on nagu liiga parteiline, muutub kohati koguni usupropagandaks. Kuuleme koguni, et kes elab ilma jumalata ja Jeesus Kristuseta, see on määratud hukule. Tolerantsust, palun! Ja paradoksina kõlab, et kohe selle järel meenutatakse armastusekäsku. Mina ei saanud selgust, mis alusel on tehtud valik, milliseid paljudest sektidest valgustada, milliseid mitte. Filmi lõputiitrites on finantseerijate nimed … Ega ometi nemad? Tahaksin loota, et autor on olnud oma otsustes suveräänne.

Ülesehituse poolest on film lihtne ja ilus, üks intervjuude jada. Kuuleme, mida arvab see ja teine inimene kristlusest ning kõigest muust, mis sellega kaasneb. Usutlused on tehtud jutule vajalikus ruumis, nõnda et taust kinnitab sõnumit.

Söandan arvata, et ordinaarse tektoonika on põhjustanud filmi kasin eelarve. Kui ma oma oletuses ei eksi, siis on „Terra Mariana” näide, et ka kõhna rahakotiga saab teha võrdlemisi kiiduväärt filmi.

Mulle läks eriti südamesse taustamuusika, klaverisoolo Ita-Riina Pedaniku ja Pakri saarelt pärit eestikeelne vaimulik rahvalaul Liina Ariadne Pedaniku esituses. Muusikat ja pilti siduda Kolberg oskab, selles vallas on tal saavutusi ka varasemates töödes.

Filmi sissejuhatuseks annab üks meie autoriteetsemaid Vello Salo kohanimele Maarjamaa katoliikliku seletuse. Edasi kulgeb film otsekui katoliikluse ja protestantismi dialoogina: luterlane Eenok Haamer tsiteerib kristlikku rahvaluulet, mida meil nõukogude ajal püüti maha salata. Konkreetselt „Oh, mina isata laps, / oh, mina emata laps …” Juba selle laulu edastamine ja levitamine on teene meie kultuurile. Ühes asjas julgen ma austatud Haamerile vastu vaielda: minu meelest suhtleb just katoliiklane jumalaga preestri (või siis kiriku kui organisatsiooni) kaudu, luterlane võib seda teha ilma kellegi vahendamiseta. Veel olen eriarvamusel Neitsi Maarja ehk Jumalaema küsimuses. Olen seisukohal, et just katoliiklased on Jumalaema tõstnud vaata et kolmainu liikmeks ning luterlastel jääb ta siiski Jeesuse ning isegi Püha Vaimu varju. Jumalaema jumaldamine on aga austusavaldus emadusele üldse – ehk pole imelisemat ja kaunimat asja elus kui lapse sündimine. Mis sest, et see mõtteviis on kristlusest varasem ja Martin Luther haistis seesuguses suhtumises paganlust.

Jumala mõistatus ja piibel

Katoliikluse häält jätkab meie puhtalt eesti keelt rääkiv roomakatoliku piiskop Philippe Jourdan, kelle jutu mõte paistab olevat selles, et jumala mõistatus on veel lahendamata ning vastus sellele tuleb ehk kunagi tulevikus.

Jääme sellele lootma. Ehk oleks olnud asjalik lisada, et terve ajalugu ja tänapäev on täis inimesi, kellel siinkohal probleeme pole, kellel on vastus ammu antud, ja neid jätkub usutletavatena Kolbergi filmigi.

Materialistlikumat suunda esindavad keeleteadlased Kristiina Ross ja Kai Tafenau. Tõesti, meie püharaamatute tõlkimised, eriti meie esimese täispiibli trükkimine 1739. aastal (ja kogu sellele eelnev töö) on terve kultuurilugu, milleta oleksime lõputult vaesemad ja harimatumad. See on meie sügav ajalugu ja seda kinnitab ka teoloogiadoktor Toomas Paul. Kuuleme temalt, et muinasajalgi, tähendab, ilma ristimatagi, olime Jumala kaitse all, ja see on tõepoolest humanistlik suhtumine.

Mina liigitaksin kogu ausa-neutraalse teoloogia materialistliku teaduse hulka, see uurib siis objektiivse reeglistiku alusel ning allikakriitiliselt sellist fenomeni nagu religioon ja selle ajalugu. Tähendab, teoloogiat juhib siis ratio, mitte emotio või religio.

Toomas Paul tsiteerib kirjakohta apostel Pauluse läkituses, kus öeldakse, et tema toob rahvale selle, mida rahvas on ilma tematagi uskunud, Paulus nagu teadvustaks-sõnastaks selle, mida rahvas tegelikult tunneb ja mõtleb. Mulle tundub, et tänane ristiusk ongi rohkem Pauluse kui Jeesuse oma, kummati peab siinkohal märkima, et Paulus oli ainus apostel, kes polnud oma silmaga Jeesust ei näinud ega oma kõrvaga kuulnud. Saulusena oli ta Rooma kodanik. Leidub teadlisi, kes arvavad, et ta infiltreerus impeeriumi käsul algkristluse kogudusse, et pöörata selle ideoloogia Roomale vajalikus suunas ja anda jeesuslikule võitlusele vaba Juudamaa eest müstiline sisu.

Loodame, et seesugused seisukohad on ekslikud.

Usu ja poliitika seostamine

Minu arvates on filmi kõige suurem ebakoht usu ja poliitika seostamine. Üsna mitmed intervjueeritavad peavad meie iseseisvuse taastamist jumala imeks. Siinkohal oleks pidanud eeskuju võtma viimaste sajandite suurimast paavstist, poolakast Johannes Paulus II st, kes ei teinud seda kunagi, kes keelas seda tegemast isegi siis, kui 1981. aasta detsembris kuulutati Poolas välja sõjaseadus ning Solidaarsuse juhid arreteeriti. Kolbergi filmis kvalifitseeritakse Jumala teoks isegi 1990. aasta 15. mai sündmused Toompeal, selle, et need kulgesid suhteliselt rahulikult, ja selle, et Toompeal ei läinud eestlaste ja Interrinde vahel kakluseks, kuigi massipsühholoogia teooria ja praktika järgi pidanuks see nõnda olema.

Kahjuks ei saa leppida ka seisukohaga, et enne 1991. aastat ei kujutanud keegi ette, kui olulised ja tähtsad on Pirita kloostri varemed. Ka ei ole õige, nagu oleks kristlus tänase õhtumaise tsivilisatsiooni aluseks. Ikka kristlus koos paganliku Hellase-Roomaga, eks ole? Pisiapsudest ehk niipalju, et ristidega aiapostid Tartus Vallikraavi tänavas jäid alles sõjast, neid ei taastatud sügaval nõukogude ajal.

Üsna palju filmi mahtu on antud uute pühakodade ehitamisele ja vanade taastamisele. Kellel võib olla midagi kaunite ehitiste vastu? Loomulikult mitte kellelgi, kuid ma jään siinjuures skeptiliseks nägemas selle suure ja eduka töö juures Jumala sõrme. Võiks isegi küsida, järsku on kirikute ehitamine võõrandumine religioonist?

Ja metoodikaviga, mis läbib kogu filmi: kuskil ei selgu, mida mõeldakse sõna „jumal” all. Kas see mõiste on kõigile intervjueeritavale üks ja seesama või peetakse silmas eri ilminguid? Ka ei leidnud ma vastust mind lapsepõlvest saati piinanud küsimusele: miks Jumal end peidab, miks ei lasku ta meie ette ega kuuluta, kes meist on head ja kes halvad? Mina olen sellises kamuflaažis, ohjade andmises loendamatute sektide, kirikute ja kirikuisandate kätte hämaralt haistnud eksisammu. Saate ise aru, kelle eksisammu.

Aga Kolbergi töö on korralik, puhas ja helge.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming