Julge debüüt klassiku vähe tuntud materjaliga

Mathura

Üks omadus, mis teeb „Coriolanusest” kõnelemist väärt filmi, on vormiline element, mida on huvitav jälgida: nimelt on Fiennese film küllalt teaterlik. Mängufilm „Coriolanus” (Suurbritannia 2011, 122 min), režissöör Ralph Fiennes, John Logan Williami stsenaarium Shakespeare’i samanimelise näidendi põhjal. Osades Ralph Fiennes, Gerard Butler, Brian Cox, Vanessa Redgrave, Jessica Chastain, Lubna Azabal jt. „Coriolanus” on William Shakespeare’i pikim näidend „Hamleti” järel, ent kui viimane on tõenäoliselt tema tuntuim teos, siis „Coriolanust” on peale paadunud Shakespeare’i-armastajate lugenud ilmselt suhteliselt vähesed huvilised. Miks see on nõnda, on mul raske öelda, sest ajatuses ja südikuses ei jää see teos tema kuulsamatele paladele palju alla. Tõsi küll, just „Coriolanuses” on ehk enam kui mõneski teises Shakespeare’i teoses näha seda, kui palju ta on laenanud Homeroselt ja klassikaliselt tragöödialt, ja võib-olla on see kellegi silmis paistnud puudusena. Igatahes teeb teose vähene tuntus Ralph Fiennese vastse režissööridebüüdi minu meelest ainult seda intrigeerivamaks. Ajatu ja kaasaegne Shakespeare Oma teemapüstituste ajatuses ja paljude tegelaskujude arhetüüpsuses on Shakespeare’i looming ühtpidi alati väga kindel valik – materjali aktuaalsus on sajandite jooksul juba mitmeid kordi tõestatud. Samas esitab selline kirjandus tõlgendajale kõrged nõudmised, vähemasti juhul kui lavastaja ambitsioon on veidigi suurem Shakespeare’i „äramängimisest” ning ta ei eelda, et kuulsa autori tekstide iga esitust tuleks pidada suureks kunstiks, sõltumata lavastaja ja näitlejate suutlikkusest nende teoste suurust konkreetses ajas ise aduda ja kehastada. Shakespeare’i lavastamise juures luurab ühelt poolt ikka oht jääda liialt kinni klassikalisse vormi, teiselt poolt on mitmed julged süžee tänapäeva toojad alt läinud sellega, et tõstnud loo enda ees märksa suuremasse tähtsusse kaasajastuse kui sellise: meenutada võib siin näiteks Baz Luhrmanni „Romeo + Juliat” või Michael Almereyda versiooni „Hamletist”. Ometigi on kirjandusteose ajatus midagi enamat kui tema sobitumine suvalisse olustikku.

Tänapäevastamise teed on aga läinud ka Fiennes, nõnda et tema filmiloo väepealikud (kellest üht, nimitegelast, kehastab Fiennes ise) ei kanna mitte mõõku, vaid hoopiski moodsaid tulirelvi ning poliitilisi uudiseid edastatakse riigis telekanali vahendusel, mis oma väljanägemiselt ei erine kuigivõrd suurtest uudisetootjatest nagu BB C või CNN . Fiennese valiku tagamaid ei ole seejuures kuigi raske mõista: lavastaja püüab näidata, et Shakespeare’i kujutatud olukord Rooma riigis ei erine kuigivõrd olukorrast tänapäeva poliitilisel maastikul. Ega lugu selles kahtlemiseks kuigi palju võimalusi jätagi, väikesegi kujutlusvõime korral on lihtne näha paralleele praeguse ajaga ning sedasi toimib Fiennese (ja Shakespeare’i) lugu üsna sünge kriitikana ühiskonna ja poliitilise „kultuuri” pihta.

Seejuures on Fiennes säilitanud Shakespeare’i algse keele, isegi kui mahult on nüüdne film pigem algupärase näidendi tsitaadivalik, kui et annab edasi tervikteksti. Samaks on jäänud ka kohanimed, ehkki filmi Rooma ei ole mitte Rooma Itaalias, vaid lihtsalt üks selle nimega paik, mille geograafilist asukohta ei täpsustata. Arvestades, et Shakespeare’i algupärandi üks erilisi võlusid on just tema keel, on Fiennese valik jääda algse dialoogi juurde mulle sümpaatne – seda enam, et Fiennes on kohale meelitanud muljetavaldava näitlejate nimistu eesotsas Vanessa Redgrave’i, Brian Coxi, Jessica Chastaini jt, kes suutelised Shakespeare’i teksti esitama päris elusate sõnade ja lausetega. Tõsi küll, ajuti ei suuda Fiennes aja ja sõnade konflikti vältida, näiteks siis, kui nimitegelane teatab automaatrelva käes hoides, et vaenlane saab tunda tema mõõga vahedust. Algupärase teksti juurde jäämine tähendab ka seda, et niiöelda keskmisel kinokülastajal, kes on plakati kutsel (tõenäoliselt) vaatama tulnud üht normaalset kätši, on küllap raske aduda, millest üldse jutt käib (ja seda ka siis, kui ta hoolikalt tõlget loeb). Üks filmi „pahesid” on seetõttu kindlasti turustamisstrateegia – vaataja petmine selleks, et too kinosaali tuleks.

Näitleja ja režissöör Fiennes

Ma ei tahaks väga pikalt peatuda filmi poliitilisel kommentaaril. Nagu juba ütlesin, on pilt, mille autor maalib, süngetes toonides. Kogu poliitika on manipulatsioonide ja pettuste tegevuspõld ja sellel, milline pilt oma oponentidest meediale ja seeläbi avalikkusele maalitakse, on alati selgelt isiklikud motiivid. Erilist usku pole Coriolanusel (ja Fiennesel) ka vox populi’sse ehk „rahva häälde”, sest rahva hääl hüüab enamasti vaid seda, mida talle kõige valjemini ette hüütakse. See tähendab, et kokkuvõttes on „rahva hääl” üksnes osavama manipulatsiooni küsimus: filmi üks õnnestunumaid kujundeid on see, kuidas Rooma rahvakohus meenutab väga (ja küllap taotluslikult) mõnd moodsat telesõud.

See, mis teeb „Coriolanusest” põneva algmaterjali, on aga ennekõike asjaolu, et ses linaloos sisuliselt puuduvad positiivsed kangelased (Shakespeare’i ajalooliste tragöödiate puhul polegi see nii väga haruldane). Nimitegelane ei ole tavapärases mõttes millegi poolest sümpaatne inimene: on ilmne, et ta ei ole oma loomult ei lahke, õrn, heatahtlik ega soe jne. Ja siiski on ta ses seltskonnas ainuke, kellel on mingisugunegi aade, millest ta ei tagane ning mis hoiab teda tagasi enda lõplikust mahamüümisest. See on põhimõtteliselt ka ainuke omadus, mis ei lase Coriolanuse tegelaskujul muutuda Fiennese „tavapäraseks” karakteriks nagu Punane Draakon (samanimelises filmis), Amon Goeth („Schindleri nimekirjas”) või Krahv („Hertsoginnas”), kes on külmad, hävitavad, katkised inimesed. Samas kõik, kes süüdistavad Coriolanust uhkuses, on ise oma ego sõgeduse kütkeis. Ja ma kahtlustan, et sellise omamoodi keeruka karakteri mängimise kihk oligi ehk see, mis pani Ralph Fiennese üldse istuma režissööritoolile (ja ehk on siis ootuspärane, et Fiennese näitlejasooritus ületab tema režissöörisoorituse).

On aga veel üks omadus, mis teeb „Coriolanusest” kõnelemist väärt filmi ning lähendab seda Shakespeare’i algupärandiga. See on küll puhtalt vormiline element, ent seda on huvitav jälgida: nimelt on Fiennese film küllalt teaterlik. Ja ma ei taha sellega öelda, et see film oleks väga teatraalne. Pigem seda, et mitmelgi puhul meenutavad valitud lahendused pigem teatrilavastust kui filmi. Esiteks lahendab Fiennes stseenid, sealhulgas massistseenid küllalt minimalistlikult: kui ehk välja arvata filmi avaepisood, ei ole siin üheski stseenis mängus rohkem näitlejaid kui mahub ära teatrilavale. Ka muus on stseenide ülesehitus küllalt lakooniline: olemas on vaid hädapärane ning isegi tapmised ja veristamised (mida polegi just teab kui palju) kannavad mu meelest taotluslikult kunstlikkuse maiku. Fiennes ei püüagi meid eriefektidega veenda, et kellegi surm või haav on reaalne: see kõik on niikuinii sümboolne. Filmi teaterlikkust rõhutab ka käsi- ja digikaamera kasutus, mis kahandab tselluloidi valgustundlikkuse ja -sügavuse ning asetab kõik toimuva rohkem justkui lavale. (See on muide esimene kord, kui digikaamera kasutus mängufilmis tundub mulle teataval moel õigustatud.) Võib-olla sellepärast arvangi, et Ralph Fiennese „Coriolanus” võiks pigem sobida tiheda teatrikülastaja kui filmisõbra maitsele.

Ma ei oska öelda, kas see on hea film. Gurmaanidel, aga eriti neil, kes Shakespeare’i armastanud või tema kallal ka ise kunagi kätt proovinud, võiks küll olla seda põnev vaadata.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming