Joon alla Cannes’i filmiolümpiale

Jaak Lõhmus

Cannes’i filmifestivalil antakse lisaks peamistele veel pikk rida auhindu, kõigi üleslugemine pole laiemale lugejaskonnale huvitav. Veel ainult üks näide: filmikoolide võistlusprogrammis  „Filmivaramu“ („Cinéfondation”) oli tänavu 16 filmi kolmelt kontinendilt. Konkurents oli ülitihe: esinema valiti üks film sajast. Nii võib Saksamaa filmiüliõpilase Doroteya Droumeva filmi „Kiri”, mis tunnistati parimaks, pidada tõepoolest „rosinate rosinaks”, ikkagi parim 1600 hulgas. Huvitav, millal jõuab Cannes’i filmikoolide võistluskavva Balti filmi- ja meediakooli üliõpilase lõputöö? 

Elutöö eest sai tunnustuseks Palmioksa lisaks Bernardo Bertoluccile veel Jean-Paul Belmondo,  laia ampluaaga näitleja, kelleta 1960.1970. aastate prantsuse filmi on raske ette kujutada. Praegu 78aastane staar, mänginud üle 80 rolli, on heas vormis ja teeb aeg-ajalt ikka mõne „sutsaka”, viimati küll 2008. aastal. „Vaatenurga” programmi parimateks tunnustatud filmid tekitasid filmikriitikute hulgas poleemikat. Kuulsa Korea kunstiliste filmide meistri Kim Ki-duki juba kolm aastat kestnud vaikimine saab seletuse „Arirang’is” (mis peaks varsti jõudma ka Eesti kinodesse). „Arirang” (pealkirja võiks ehk tõlkida „Enesevaatlus”) on tuntud filmilooja meditatsioon endast kui inimesest ja kineastist, digikaameraga tehtud intervjuu iseendaga, oma igapäevase tegevuse, nagu näiteks ka toiduvalmistamine, söömine, viinaviskamine, jälgimine. Kim Ki-duk räägib, et tema viimase filmi „Unenägu” tegemise ajal oleks peaaegu surma saanud üks näitleja. See juhtum viis ta sügavasse depressiooni, pannes  küsima, kas tal on üldse enam mõtet ja moraalset õigust filme edasi teha. „Arirang” on film sellest, miks autor filmi teha ei taha. Selliseid lugusid on ennegi tehtud, kuulsaim mängufilmide hulgas on kindlasti Fellini „Kaheksa ja pool”. Kriitilisemad ajakirjanikud panid Kim Ki-duki filmile pahaks, et seal on tegemist ebamugavalt naturalistliku omaenese naba vaatlemisega. Tõsi, selle loo jälgimine on kaunis kannatusterikas.       

Surma lähedus on teemaks ka Andreas Dreseni filmis „Teel seisma jäetud”. Neljakümnendates aastates mees saab üleöö teada, et tal on vähk. Film ongi ühe noore tubli perekonnaisa hääbumise lugu, perekonnaga hüvastijätmise lugu. Seda juhtub ju paljudes perekonnas, see on üldinimlik ja universaalne lugu, kuidas öeldaksegi: surm on elust lahutamatu. Mõni  arvustaja pani Dreseni filmile pahaks sentimentaalsust, maitse asi. Eesti vaataja kinos niisugust filmi hästi ei taluks, aga mõnd meie festivaliprogrammi kaunistaks see kurb lugu omal kombel kindlasti.     

Suurte auhindade saajatest on päevalehed juba kirjutanud. Tegelikult läks hästi, kõik auhinnatud on suurepärased linateosed. Et suur kohtunikekogu jättis märkamata Aki Kaurismäki filmi, seda võib pidada tööõnnetuseks, aga eksimine on inimlik, ka kuulsate näitlejate, produtsentide ja lavastajate puhul, kes seekord  Kuldse Palmioksa ja teiste peaauhindade üle otsuseid langetama olid kutsutud. Tänavuse festivali programm oli komponeeritud natuke teisiti, kui on olnud Cannes’is tavaks. Harilikult on tugevamad filmid võistluskalendri lõpuosas, seekord sattus festivali lõpupäevadele üksnes korduvalt võidukaks osutunud türgi filmilooja Nuri Bilge Ceylani vastne teos.     

Enamik võidufilme on ka Eesti kinode jaoks juba ostetud või ollakse ostu planeerimas. Nii et Cannes’i festivali paremad palad on õige varsti filmieestlaste ees ekraanil. Just äsja jõudis kinno möödunud aasta üks võidufilme  „Inimestest ja jumalatest”. Nii et välismaa filmidega on Eestis kõik rohkem kui hästi.    * 64.

Cannes ’i filmifestivali auhinnad

Kuldne Palmioks – „Elu puu” (lavastaja Terrence Malick, USA);        

grand prix, ex-aequo „Ühel hallil ajal Anatoolias” (lavastaja Nuri Bilge Ceylan, Türgi) ja „Jalgrattaga poiss” (lavastajad Jean-Pierre ja Luc Dardennne, Belgia);   

parim lavastaja – Nicolas Winding Refn, „Sõit” (Taani);         

parim filmikäsikiri – Joseph Sedar, „Joonealune märkus” (lavastaja Joseph Sedar, Iisrael);    

parim naisnäitleja – Kirsten Dunst filmis „Melanhoolia” (lavastaja Lars von Trier, Taani);   

parim meesnäitleja – Jean Dujardin filmis „Artist” (lavastaja Michel Hazanavicius, Prantsusmaa); žürii eriauhind – „Poliss” (lavastaja Maϊvenn, Prantsusmaa); 

parima lühifilmi Kuldne Palmioks –„Murdmaa” (Maryna Vroda); programmi „Vaatenurk” peaauhind (žürii esimees Emir Kusturica) ex aeque, võrdväärsena „Arirang” (lavastaja Kim Ki-duk, Lõuna-Korea) ja „Teel seisma jäetud” (Andreas Dresen, Saksamaa);    

FIPRESCI preemia – „Le Havre” (Aki Kaurismäki, Soome).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming