Jodorowsky aeglane valss

JOONAS, FILMIJUTT.BLOGSPOT.COM

Mängufilm „Reaalsuse tants” („La danza de la realidad”, Tšiili-Prantsusmaa 2013, 130 min). Režissöör-stsenarist Alejandro Jodorowsky, operaator Jean-Marie Dreujou. Osades Brontis Jodorowsky, Adan Jodorowsky, Jeremías Herskovits, Pamela Flores, Cristóbal Jodorowsky. Linastub kinodes Sõprus ja Cinamon. Alguses oli pealkiri. Nagu kohalikus kinolevis pahatihti ette tuleb, on pealkiri tõlkes osalt kaduma läinud. Mingil arusaamatul põhjusel sattus juba mullu PÖFFi kavva „Tants reaalsusega” ja see pealkiri paraku ongi jäänud, kuigi levitaja pressiteadegi räägib reaalsusest kui tantsust, mitte reaalsusest kui tantsupartnerist.

Loomingu kõrvalt uue ajastu guruna tegutseva tšiili-prantsuse iseäraku Alejandro Jodorowski zen-budismi taustaga maailmavaate seisukohalt on vahe oluline: reaalsus pole mitte konkreetne objekt, mille või kellega suhestuda, vaid püsitu ja pidevas muutumises nagu tants. Nii et korrektne tõlge on „Reaalsuse tants”.
„Igaühel on oma kujutluspilt reaalsusest,” ütleb tänavu 85aastaseks saanud avangardist. „See on pilt, mitte reaalsus. Me kõik oleme hullud, igal oma versioon reaalsusest.”1 Sürrealistina on Jodorowsky oma mitmekülgses loomingus püüdnud reaalsust ületada, kujutada toda maakera sees olevat teist maakera, mis on palju suurem kui välimine. Ka autobiograafilise filmina välja hõigatud „Reaalsuse tants” pole teps mitte realistlik, kuigi lähtub tõepoolest autori lapsepõlvemälestustest ning on valdavalt üles võetud Põhja-Tšiili kolkakülas Tocopillas, kus Alejandro Ukrainast sisse rännanud juudi peres sündis ja kasvas.
Jodorowskyt ei koti sellised pisiasjad nagu millised olid autod möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel või kes Tšiilit tol hetkel valitses, või isegi oma poisipõlve ja perekonna faktitruu kujutamine. See kõik on tühine või nagu ütleb Ületava Mõistmise Südasuutra, mille mantrat filmis väikesele Alejandrole (Jeremias Herskovits) õpetab Teosoof (režissööri poeg Cristobal): „Kuju pole midagi muud kui tühjus, tühjus pole midagi muud kui kuju. Nõndasamuti on tühjad ka tunne, äratundmine, tegurid ja teadvus.”2
Jodorowskyt huvitab sügavam sisu, substants, püha tõde ja saladus kõige selle taga. Seetõttu pole „Reaalsuse tants” mitte niivõrd autobiograafia kuivõrd autopsühhograafia või, täpsemalt, psühhomaagiline rituaal. Psühhomaagia, Jodorowsky enda tarost, zenist, šamanismist ja psühhoanalüüsist tuletatud teraapia, lahendab alateadlikke konflikte sümboolsete lavastuste abil.
„Kui tahad kedagi tappa või keppida oma isa või ema, siis tuleb see iha teoks teha – kuid metafoorselt, kunsti vormis,” õpetab Jodorowsky. „Võta ema foto ja aseta see mõne naise, kas või prostituudi näole, pane talle ema riided selga, ja maga temaga, hüüdes ema nime. Tahad isa tappa? Kinnita tema foto puu külge ja pussita seda sada korda.”3
Jodorowsky järgi saab nõnda ravida mitte ainult isiklikke, vaid ka perekonnalt ja suguvõsalt päranduseks saadud paineid. „Reaalsuse tantsus” tundub psühhomaag tohterdavat iseennast ja oma traumaatilisi mälestusi õnnetust lapsepõlvest, kus vanemlikku hellust olevat nappinud nii nais- kui ka meesliinis. „Mu isa vihkas oma isa, kuid pani teda mängima inimese, keda ta armastab,” ütleb Alejandro poeg Brontis Jodorowsky, kes astub filmis üles Alejandro vägivaldurist isa Jaime Jodorowsky rollis. „„Tants” tähendab kindlasti minevikuga rahu sõlmimist.”4
See perekondlik rahurituaal sisaldab muu hulgas näiteks stseeni, kus Alejandro armastav ema Sara (Pamela Flores) hinge vaakuva abikaasa Jaime (Brontise) peale tseremoniaalselt kuseb. Brontise ja Cristobali kõrval osaleb filmis kolmaski Alejandro poeg Adan Jodorowsky.
Pole niisiis kahtlust, et „Reaalsuse tants” on Alejandro mitte kuigi mahuka filmograafia kõige isiklikum teos. Küll aga kripeldab kuklas väike ebalus selle laiema kõnetusjõu osas. Nelikümmend aastat tagasi polnud Jodorowskyl tema vägevaima filmi, üle aegade kõrguva „Püha mäe” („The Holy Mountain”, 1973) puhul sihiks võetud isegi mitte artefakt, vaid sakraalse kogemuse jäädvustus, mis suudaks vaataja valgustuseni viia.5 Oma järgmises projektis – Frank Herberti ulmeromaani „Düün” nii ambitsioonikas mitmeteisttunnises ekraniseeringus, et ükski stuudio ei söandanud seda teostada võtta – kavatses Jodorowsky luua droogita saadava LSD-kogemuse, prohvetikuulutuse ja jumaliku ilmutuse, mis muudaks terve põlvkonna vaimsust.
Jodorowsky seitsmekümnendate sõgedusele ja haardele või isegi tema hilisemale „Pühale verele” („Santa Sangre”, 1989) mõeldes ei paista mehe mullune kadunud aja otsimine kuigi ere. „Reaalsuse tants” tundub fellinilik, ja ma ei mõtle seda komplimendina – jumaldatud itaallane kuulub oma kitsalt enesekeskse kunst-meelevaldsusega autorite kilda, kes pakuvad mulle isiksusena hoopis rohkem huvi kui nende looming. Jodorowsky kohta nõnda küll öelda ei saa, kuid Frank Pavichi mullune dokumentaal „Jodorowsky „Düün”” („Jodorowsky’s Dune”, 2013) köitis mind siiski rohkem kui vanameistri enda „Tants”, mis pole ju ka mitte kehv film, kuid jääb oma enam kui kahetunnises pikkuses siiski veidi hõredaks, laialivalguvaks ja heietavaks. Eks Oidipuse kompleks ja sürrealism ole vist viimase saja aasta jooksul mõnevõrra viledaks kulunud teemad.
Autori vanuses asi igatahes pole. Pea samas eas Clint Eastwood oli viimati režissöörina üpris heas vormis ja vaid mõni aasta noorem Roman Polański ei ilmuta mingeid allakäigu märke. Jodorowskyl endalgi särab silm peas. Tema õnnetus on pigem selles, et äärmiselt isepäise, sõltumatu ja ebakommertsliku kunstnikuna on ta elu jooksul saanud üsna vähe filme teha ning on „Düüni” projekti luhtumisest saati pühendunud rohkem muudele aladele – psühhomaagia kõrval eelkõige koomiksitele, kus lennukaid ulmefantaasiaid saab teostada rahaliste piiranguteta.
Jodorowsky eelmine mängufilm „Vikerkaarevaras” („The Rainbow Thief”) linastus siiski juba 1990. aastal ja karta võib, et „Reaalsuse tantsu” teatud tehniline kahvatus ning kasinapoolne montaažitihedus on tingitud praktika puudusest. Teisalt võib nüüd ehk loota, et kunagise keskööhiti „El Topo” (1970) plaanisolev järg „El Topo pojad” tuleb selle võrra tummisem.
Ent kui esmatutvuseks Jodorowskyga pole „Reaalsuse tants” vahest parim valik – enne soovitaksin kas või sedasama „Düüni” dokki –, siis mida rohkem tema võluvast isikust ning loomingust ette teada, seda enam tasub ka tantsufilmi vaatamine end ära.

1 D. Taylor. Interview: Alejandro Jodorowsky Talks „The Dance Of Reality”… blogs.indiewire.com,
26. V 2014.
2 Südasuutra. Tlk K. Raudsepp. www.dalailaama.ee.
3 B. Ebiri. Interview: Alejandro Jodorowsky on „The Dance Of Reality” and the healing power of art. www.rogerebert.com, 22. V 2014.
4 M. Oja. Intervjuu: Brontis Jodorowsky. Müürileht, 26. XII 2013.
5 A. Jodorowsky. The Spiritual Journey of Alejandro Jodorowsky: The Creator of „El Topo”. Vermont 2008. Lk 149.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming