Jätkuv stagnatsioon

Mõtteid seoses XXIX Pärnu filmifestivaliga

MATI PUSS

Joshua Oppenheimeri „Vaikuse nägu“ on maailma tippdokk, mille näitamistingimused jätsid Pärnus soovida.

Joshua Oppenheimeri „Vaikuse nägu“ on maailma tippdokk, mille näitamistingimused jätsid Pärnus soovida.

Kaader filmist

Pärnu filmifestival on minu elus mänginud olulist rolli ja olnud üks mõjutajaist, et tahtsin filmi õppida. 2001. aastal nägin ETVst Pärnu filmifestivali raames Agnes Varda filmi „Järelnoppijad“ („Les glaneurs et la glaneuse“, 2000). Ma ei olnud midagi sellist varem näinud. Sotsiaalse teema isiklikust perspektiivist käsitlemine võlus mind nii, et teadsin pärast seda, et tahan tegelda dokumentalistikaga. Asusin õppima Balti filmi- ja meediakooli ning töötasin pärast esimest kursust 2007. aasta suvel esimest korda Pärnu filmifestivali juures projektsionistina.

2010. aastal kirjutas Heilika Pikkov Sirbis küllaltki kriitilise artikli,* kus tõi väga hästi välja festivaliga seotud probleemid, mida olin ka ise seal töötades täheldanud. Sel aastal otsustasin, et tahan olla kõrvaltvaataja rollis ja analüüsida, millises olukorras on Pärnu filmifestival aasta enne oma 30. sünnipäeva.

Selleaastased filmid jagunesid üldistatult kahte kategooriasse: filmid, mille eesmärk on vaataja mõtlema panna, vs. filmid, mille eesmärk oli pakkuda eksootikat, visuaalset naudingut ja meeleolu. Tunnen suuremat sümpaatiat esimese kategooria filmide vastu. Nende hulka kuuluvad näiteks Joshua Oppenheimeri „Vaikuse nägu“ („The Look of Silence“, 2014), Iisraelis usklike juutide tehtud filmid „Ema pole hull“ („Mom is not Crazy“, Mordechai Vardi, 2014) ja „Püha sperma“ („Sacred Sperm“, Ori Gruder, 2014) ning eesti filmidest Kullar Viimse „Kuidas ma Aafrikat päästsin“ (2014) ja festivalil esilinastunud „Puhta mõtte ruum“ (2015), mille autoriks on kunstnikunime Puu Eesti taha peituv isik.

Kuigi iga filmifestivali keskmeks on seal näidatavad filmid, on sama tähtis ka nende näitamise kontekst. Järgnevalt peatungi sellega seotud probleemidel.

Näitamiskohad olid traditsiooniliselt Pärnu vanalinna kool ja Pärnu uue kunsti muuseum. Tänapäeval on inimestel võimalik vaadata filme väga erinevatelt ekraanidelt, seetõttu on tähtis, et filmifestival suudaks pakkuda külastajale kinokogemust, mida ei ole kodus võimalik saada. Selleks on vaja korralikku projektsiooni- ja helitehnikat, eri tasanditel mugavaid istmeid pimedas saalis ning loomulikult publikut, sest kino pakub kollektiivse kogemuse. Näitamispaikade kehva kvaliteedi toob oma viie aasta taguses artiklis välja ka Pikkov, mainides ühtlasi, et Pärnus ei olegi korralikku kino. Nüüd on Pärnus mitme saaliga Apollo kino, aga festival kasutab ikka samu näitamispaiku. Vestlesin sel teemal mitmete inimestega ja selgus, et vajadus paremate näitamispaikade järele pole ilmne mitte ainult professionaalsetele filmiinimestele, vaid ka kohalikele koolipoistele. Siiski on asjad selles vallas ka pisut arenenud, sest esimest korda oli koolimajas Full HD projektsioon, millega võib juba rahule jääda. Uue kunsti muuseum on aga näitamiskohana jube, sest seal ei ole mitte mingit korralikku kinoatmosfääri. Väike pilt projitseeritakse valgele seinale saalis, mis ei lähe korralikult pimedaks ning kus käivad näitusekülastajad maale vaatamas ka seansi ajal.

Kuna kõige rohkem ootasin Joshua Oppenheimeri filmi, siis oli selle linastuskvaliteet tõsine pettumus. „Vaikuse näo“ seansi häda polnud vaid see, et Full HD projektsiooni asemel koolis oli valitud väikese pildi projitseerimine saali valgele seinale, aga ka see, et ühel hetkel tekkis probleem failiga ja film ei jooksnud enam edasi. Lõpuni näitamiseks striimiti reaalajas Amsterdami dokifestivali IDFA lehel olevat faili, mille resolutsioon on mõeldud arvutiekraanilt vaatamiseks. Seega võite ette kujutada, kui lapiline oli see pilt seinal. Oppenheimer on praegu üks dokimaailma kõvemaid tegijaid. Kui tema film on õnnestunud festivalile saada, siis võiks rohkem pingutada, et inimesed tuleksid seda vaatama ja et filmi näidataks hea kvaliteediga. Vastasel juhul jääb mulje, et korraldajad ei hooli ei sellest filmist ega siinse dokikultuuri arengust.

Hea on see, et vanalinna kool ja uue kunsti muuseum on üksteisele lähedal, nii et festivali külastajal on nende vahel lihtne liikuda. Muuseumis saab ka odavalt ööbida ning ajada kohvikus teiste filmihuvilistega juttu. 29 aasta peale ootaks ikkagi ka suuremat panustamist festivali toetava infrastruktuuri arengusse, eriti uue kunsti muuseumi puhul, mille ümber on olnud palju jagelemist. Festivali külastajate jaoks oleks vaja odavaid, aga hubaseid kohti, kus ööbida ja koos aega veeta. Kunstimuuseumist on saanud pigem festivali taak, mis seda eesmärki täita ei suuda. Sellega seoses tekkis mul ka küsimus, miks ei ole festival suutnud 29 aasta jooksul luua Pärnus festivali toetavate sõprade võrgustikku, kes selliseid kohti pakuksid.

Heilika Pikkov kirjutab oma 2010. aasta artiklis nõnda: „Filmifestival kui formaat pole juba ammu ainult filmide näitamine, vaid peaks publikule ja külalistele pakkuma ka lisaväärtusi: kohtumisi ja arutelusid filmide autoritega, loenguid, meistriklasse, õhtuseid eriüritusi jms.“ Pärnu kuurortlinna võlusid võiks festival rohkem kasutada, et korraldada üritusi, kus külastajad saaksid paremini tutvuda ja suhelda. Kahjuks ei paista korraldajad seda piisavalt mõistvat.

Lennart Meri, kellelt pärineb Pärnu filmifestivali idee ja kes oli 1987. aastal üks festivali alusepanijaist, on kirjutanud 1968. aastal Sirbis ja Vasaras eesti mängufilmist kui suurest üksiklasest. Vaadates Pärnu filmifestivali ja Eesti dokumentalistikamaastikku üldisemalt, ütleksin, et hetkel on suur üksiklane dokfilm. See võiks olla võrdne partner suhtluses teiste mitte-fiktiivsete tekstidega ja kunstidega üldisemalt. Seetõttu tahaksin filmitegijate kõrval näha festivalil intellektuaale, kes mõtestaksid filmides nähtut ja käsitletut omast perspektiivist ja laiemast kontekstist lähtuvalt. See, et seda praegu ei tehta, ei tulene ainult festivali korraldajatest, vaid Eesti dokumentalistide passiivsusest. Töö- ja pereorjuses dokumentalistid tegelevad pigem vormiliste küsimustega. Kui teatakse juba, milline peab olema üks korralik „kunstiline“ dokfilm, siis milleks veel mõelda? Parem on võtta sisse mõnusaid jooke ja marineerida end omas lolluses edasi.

Intellektuaalide kaasamisega festivali programmi loengute ja arutelude näol ei taha ma muuta festivali elitaarseks või kitsalt erialakeskseks, nagu see oli festivali algusaastail. Hindan väga lihtsaid ja üldinimlikke lugusid ning enamasti läheb minu eelistus Eesti rahva auhinna valimisel kokku rahva omaga. Praegu on ühiskonnas peamisteks ideoloogilisteks vastanditeks populistlik etnotsentrism ja elitaarne tehnokraatlik vasak-neoliberalism. Dokumentaalfilmid ja neile pühendatud festival võiks olla alternatiiviks sellisele vastandusele ja pakkuda ühenduslüli intellektuaalide ja tavapubliku vahel.

Pärnu filmifestival annab nii Pärnus kui ka ETV vahendusel Eesti publikule võimaluse näha väga häid dokumentaalfilme. 14aastasena oli sellest mulle küll, aga nüüd tahaksin midagi enamat ning arvan, et Pärnu filmifestivalil on selleks potentsiaali.

Augusti lõpus toimub kolmandat korda dokumentalistide gildi suvekool ja seal oleks hea võimalus filmitegijate ja kohalike dokfilmifestivalide korraldajate aruteluks. Loodan, et see artikkel rajab teed selles suunas.

* Heilika Pikkov, Pärnu filmifestival kaotab kaalu. – Sirp 22. VII 2010.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming