Jänesed ja François Hollande

Muljeid Annecy animafilmide festivalilt

AURELIA AASA

Mägede vahele peidetud väikelinn Annecy on tõeline animagurmaanide paradiis, kus kommertsanimaatorid on superstaarid ning tootjafirmad meelitavad veini ja toiduvalikuga kohale uusi fännide horde. Linastuste ajal lennutatakse kinolavale paberlennukeid ja rõõmus kisa algab iga kord, kui ekraanile ilmub mõni jänes. Annecy on paik, kus autogrammide ja linastuste järjekordades võib seista tunde ja Powerpuff-tüdrukute pildiga kotist ilmajäämine võrdub tragöödiaga. Publiku entusiasm aga nakkab ning ovatsioonid algasid juba reklaamklipi ajal.

Sel aastal oli põhirõhk kalafännidel, kes tormasid vaatama Nemo järjefilmi „Dory leidmine“.1 Suurtest filmidest linastus ka südamlik kassi-koera komöödia „Loomade salajane elu“.2 Suurtootjate publikumagnetid ja Disney illustraatorite värvikirev animatsioonistiil löövad Annecys kahtlemata laineid, kuid võistlusprogrammis on esindatud ka eksperimentaal- ja joonisfilmid. Seega ei vasta õudusjutud Annecy festivali kommertsiaalsusest täielikult tõele. Pigem kohtuvad siin sõbralikult animamaailma kaks poolt: kunstiline festivalifilm ja massidele orienteeritud filmid.

Kokku oli valikus 235 filmi 85 riigist, nende seas ka suur hulk reklaami- ja teleanimatsiooni. Eestit esindasid lühifilmide võistlusprogrammis Priit Tenderi „Linnugripp“ (2016) ja Kaspar Jancise „Klaver“ (2015) ning tudengite võistlusprogrammis Sander Joone „Velodrool“ (2015). Lühifilmide programmis tuli võistlusväliselt esitusele ka Hardi Volmeri ja Urmas Jõemehe „Urbanimatio“ (2016). Kui jätta välja Eesti kvartett ning mõned teised pärlid, võib lühifilmide programmis nähtu jaotada kahte kategooriasse: depressiivselt masendav ja lapselikult armas. Muinasjutuliste lugude animeerimine näib olevat eriti populaarne vene režissööride hulgas, kuigi toretsevaid loomtegelasi ja südamlikke lugusid kohtab sageli ka prantsuse ja saksa animatsioonis. Südantsoojendavad lood ei peagi olema vaid laste­seansside või perefilmide päralt. Pehmed ja unelevad filmid on liigutavad, kuigi sööbivad harva mällu. Viimast ehk liigse sarnasuse või etteaimatavuse tõttu. Positiivse tooniga animatoodang on siiski vahepalaks filmidele, mille süžeed liiguvad eranditult süngetel radadel. Inimese tundlikkuse astmest olenevalt võivad lühifilmid siin viia isegi teatava minidepressiooni. Maailma probleemid ja inimkonna nõrkused on kultuurimaastikul alati kuum kaup. Jääb küll selgusetuks, mis kasu või naudingut pakub tühipaljas negatiivsusele rõhumine.

Tugev film on ühiskonnakriitiline, ent humoorikal, iroonilisel, lõbusal moel. Seda muidugi juhul, kui maailma mustemast mustemaks värvimine ja publiku rasked ohked pole just omaette eesmärk. Masendav stiil näib siiski tulenevat soovist midagi muuta, inimkonda teavitada. Võib ju olla, et eesmärk pühitseb abinõu, ent pidev, olgugi et karjuvalt olulise sõnumi esitamine kulutab adressaadi ja viimaks ka probleemi enda. Sünge reaalsuse ohtrust võib osalt põhjendada ideede puudusega. Minnakse ühes äraproovitud ja turvalise valikuga. Tegelikult võib isegi lapseliku siirusega esitatud lugu olla värskendavam pessimismi uppunud elukriitikast. Ehk ongi see põhjus, miks igasse võistlusprogrammi on peaaegu alati lisatud paar loomakestega ja liialdatult magusat animafilmi. Kui puuduvad tasakaalus filmid, tuleb tasakaal luua programmiga.

Vaatajaid heas mõttes kõnetav ühiskonnakriitika on siiski võimalik. Tasakaaluka ja mõjusa sõnumiesituse näide on Taani duo animeeritud dokumentaal „Kui kaua, mitte kaua“.3 Filmi on püütud elusituatsioone argipäevast sõjatandrini. Montaaži ja õige rõhuasetusega antakse animatsioonile sotsiaalne jõud, avaldatakse muret kasvava rassismi, ksenofoobia ja padurahvusluse pärast. Sügavale sisule vaatamata on visuaal kaunis, isegi poeetiline. Maalitõmmetega kaetud dokumentaalkaadrid annavad filmile luulelise vormi, kus on kokku saanud sisuline küpsus ja ilumeel. Laineid lõi ka Hispaania ja Prantsusmaa koostöös valminud „Decorado“.4 Keskkonna tehislikkusest ja dekoratiivsusest jutustav arvutianimatsioon võlub muusikaliste elementide, teatraalsuse ja hispaania huumoriga, millele Lõuna-Euroopa publik kiljudes kaasa elas. Ehk oligi „Decorado“ fänne festivalil kõige enam. Filmi põimitud muusikalitunnetus pani inimesed kaasa hüüdma ning ehk ka mõtlema, kas maailma saab tõepoolest samastada dekoratsiooniga.

Lühifilmide peaauhind läks siiski üllatuslikult tuimale filmile. Franck Dioni „Pea haihtub“5 on tuhmi, hallika värvigammaga arvutianimatsioon vanast naisest ja tema kaduvast peast. Dioni võibki nimetada Annecy lemmik­lapseks. 2004. aastal võitis prantslane lastežürii auhinna, 2012. aastal erižürii preemia filmiga „Edmond oli eesel“6 ning 2014. aastal valiti Dion kujundama Annecy plakatit. Dioni nominatsioonide nimekirjas on ka Cartoon d’or ja César. Tänavune võidufilm on aeglaselt kulgev pilguheit vanadusele, dementsusele, elu hääbumisele. Udune visuaal jälgib unustuse kulgu, elukirkuse asendumist hallusega. Tuim-poeetiline film mõjub kuivalt, ent on läbimõeldult taotluslik ja puudutab vananeva rahvastikuga Euroopa kontekstis paljusid. Tundesügavas filmis on kasutatud kõiki vajalikke elemente, ometi on tulemus staatiline. Puudu on kirg, soov luua midagi erilist, utoopilist, mängulist. Midagi, mis on võimalik ainult animatsioonis.

On muidugi vana tõde, et keskpärase filmi nautimiseks on vaja veelgi keskpärasemaid filme. USA veidra animatsiooni kogujad Spike ja Mike suutsid maailmakuulsal festivalil esitada isegi You Tube’i kvaliteediga filme. Udust pilti, kehvapoolset kvaliteeti ja vägivallahuumorit tasakaalustasid publiku huilged, õhus lendavad pallid ja mitmed mahlakad pärlid. Etenduse tugevaimaks filmiks oli armsalt perversne prantsuse joonisfilm „Kassid ja koerad“,7 paariminutiline etüüd peenisekujulise ninaga koerast ja tagumiku kujuga kassist. Intellektuaalsest huumorist on asi kaugel, ent verenaljade kõrval mõjuvad isegi odava huumoriga lühifilmid turgutavalt.

Fopaadele vaatamata on Annecy festivali programm läbimõeldud, mitmekesine ja kahtlemata populaarne. Viimast tõestab Prantsusmaa presidendi visiit. Varem vaid Cannes’i filmifestivali külastanud François Hollande väisas sel aastal ka Annecy oma. Tootmisfirmade putkadega telgiala täitus hetkega ajakirjanikest ja turvameestest, vaid selleks, et Hollande saaks muigvel ilmega läbi telk­la sammuda. Eriväelaste paraad presidendi peatumiskoha ümber oli seevastu märkimisväärne. Kui üldse, on Eestis sääraseid ettevalmistusi märgata iseseisvusparaadil. Ehk oli mossis eriväelaste kohalolu siiski vajalik, sest isegi pidulises meeleolus leidus festivaliala ümber kohalikke, kelle puhul käivitas presidendi saabumine turvalisuse häirekella. Leidus neidki, kes tervitasid turvamehi prantslaslikult bravuurse sõnasõjaga.

Üldmulje on kahtlemata positiivne. Lõpumärkuseks veel tähelepanek, et tee presidendini oli ehk avatumgi kui tee tasuta söögi-joogini. Ei tea, kas alkohol vajabki rohkem turvameetmeid kui president või on see teatav Annecy eripära. Peole jooksvad massid on Annecys tõepoolest metsikud. Võib-olla suundubki suurem hulk rahvast peotelkide poole, mitte linastustele? Hea, et festival pakub mõlemat ning, mis peamine, on kohtumispaigaks tuhandetele animatsioonifännidele.

1 „Finding Dory“, Angus Maclane, Andrew Stanton, 2016.

2 „The secret Life of Pets“, Yarrow Cheney, Chris Renaud, 2016.

3 „How Long, Not Long“, Uri ja Michelle Kranot, 2016.

4 „Decorado“, Alberto Vázques, 2016.

5 „The Head Vanishes“, Franck Dion, 2016.

6 „Edmond was a Donkey“, Franck Dion, 2012.

7 „Chiens & chats“, Fabrice Piéton.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar