Järjepidevalt väärtusi luues

Mathura

12. – 16. IX peeti Lihulas ja Haapsalus X Matsalu loodusfilmide festivali. Käes on aeg, mil võib tõdeda, et Matsalu loodusfilmide festivali peeti kümnendat korda. Kümme aastat – on seda ühe filmifestivali kohta vähe või palju? Mulle tundub, et seda on piisavalt palju, et üks festival võiks välja kujundada oma äratuntava näo ning leida oma optimaalse vormi. Ühtlasi on nüüd ette jõudnud aeg, mil heita tõsisemalt pilk läbitud teele ja hinnata, kuivõrd on suudetud ellu viia algselt seatud sihte. Muutuv aeg ja muutuv festival Matsalu festivalil on läbi aastate otsitud arengusuundi ega ole peljatud ajas muutuda. Selle aasta kõige märgilisemaks uuenduseks oli otsus loobuda üheksal aastal peaauhinnaks olnud roigastoolist, mis asendati graveeritud tahvli ja rahalise preemiaga. Viimase eesmärgiks on küllap meelitada tulevatel aastatel Lihulasse üha tugevamaid filme ja filmitegijaid, sest paraku on ka loodusdokumentalistika jõudnud maailmas faasi, kus mitmete heade filmide jõudmine ühele või teisele festivalile jääb raha taha. Igatahes võib seekordse „festivalisaagi” kohta öelda, et võrratu 2011. aasta järel oli seekordnegi valik küllalt tugev. Ehkki möödunud aastaga võrreldes puudusid sellised tähed nagu „Green” või „Petropolis”, võib keskmise taseme hinnata kõrgeks.

Seejuures täheldasin kaht tendentsi. Esiteks paistab peale tulevat noori sõltumatuid filmitegijaid, kelle loome taga pole suurt raha ega tootjaid, ent kel on tugev sõnum, millega nad tunnevad ennast isiklikult seotud. Võimalik, et see on ajastu märk. Tänu tehnoloogia arengule on ka väikese eelarvega dokumentaalfilm suurtele vääriline konkurent, kui olemas on lugu, mis autori enda jaoks hingestatud. Eelmisel korral esindas sellist trendi peaaegu kõikide võimalike preemiatega pärjatud Patrick Rouxeli „Green”, sel aastal kuulus samasse kategooriasse austraalia režissööri David Fedele kriipiv lugu prügilaslummist Ghana pealinnas Accras. Võimalik, et need filmid on märk sellestki, kuidas suurproduktsioonide puhul ei julgeta võtta käsitleda väga valulisi teemasid.

Teiseks tundub aga, et nii-öelda puhta loodusfilmi kõrval pääsevad üha enam mõjule need lood, mis kõnelevad inimtegevuse probleemsest mõjust keskkonnale. Seekordse festivali korduvaks teemaks sai prügiküsimus, sest kaasaegne tehismaterjale ja ületarbimist populariseeriv ühiskonnamudel tekitab seda palju suuremates kogustes, kui tahaksime tunnistada. Teemale oli viimasel päeval pühendatud ka vestlusring. (Kas teadsite, et Euroopas ja USAs kokku visatakse aastas ära umbes 90 miljonit tonni toiduaineid või et kogu maailmas tekib aastas umbes 50 miljonit tonni elektroonikajäätmeid? Ja see on vaid killuke kogu prügiprobleemist.)

Poleemilisteks tuleb kindlasti arvata ka kanada filmimehe Joel Heathi lugu sellest, kuidas hüdroenergiatammid võivad mõjutada mitte ainult Kanada enda põhjaalade looduskooslust, vaid loodust ja aastaaegade vaheldumist tervel põhjapoolkeral. Heathi film pealkirjaga „Sulerahvas” pälvis ka parima režii preemia „Inimese ja looduse” kategoorias. Võrdselt päevakajaline oli maailmamerede ülekalastamise probleemist ning kalakasvatamise absurdsusest (1 kg kasvatusekala saamiseks on nende toitmiseks vaja kulutada 2-3 kg merekala) kõnelev Ismeni Walteri film „Viimased kalad – maailmameri ristteel”. Neid kahte filmi vaadates on küllalt ilmne, et loodusest lahutatud ühiskonnamudel, mis orienteerub pelgalt majanduslikule hüvele, ei ole jätkusuutlik. Ainus elujõuline lähenemine on näha looduses mitte tootmisvahendit, vaid partnerit.

Prügikast kui inimelu peegel

„Prügikast on inimelu peegel,” oli fraas, mis jäi mulle kõrvu saksa lavastaja Valentin Thurni linateosest „Jäätmete maitse”. See on film, mis pälvis esimese auhinna kategoorias „Inimene ja loodus”. See oli ühtaegu šokeeriv ja kainestav lugu sellest, kui palju ja mis põhjustel niinimetatud arenenud maailm aastast aastasse toitu minema viskab – ja jutt ei käi toidujääkidest. On selge, et kui näljahädas vaevlevas Kamerunis toodetud banaane pärast Prantsusmaale jõudmist tonnide kaupa minema visatakse – ja see on vaid üks näide –, siis võib üsna veendunult väita, et näljahäda on maailmas kunstlikult tekitatud probleem. Thurni väitel oleks Euroopas ja Ameerika Ühendriikides ära visatud toiduga võimalik nälja all kannatavad rahvad ära toita isegi siis, kui viimaseid oleks kolm korda rohkem kui praegu. Niisamuti oleks toidujäätmete vähendamine poole võrra globaalsele keskkonnale samavõrd suur leevendus kui autode arvu vähendamine maailmas 50% peale. Ent raiskamine pole mitte ainult poliitiline küsimus. Palju algab ka inimese harjumustest: oleme harjunud, et leiame alati poeletilt võimalikult suure valiku tooteid mitmelt poolt maailmast. Seegi on üks globaliseerumise väljendus, kuigi keskkonna seisukohalt oleks ilmselgelt hoolivam toetuda rohkem kohalikule toorainele.

Eeltoodud arvutustest olulisemgi on aga mõistmine, et inimese suhtumine toitu peegeldab väga otseselt ka tema suhet loodusega – kui inimene loodusega ka muidu kokku ei puutu, siis oma toidu kaudu ikkagi. Fakt, et maailmas üha enam toitu toodetakse, mitte ei kasvatata (vähemalt mitte tavapärases mõttes), ütleb mõndagi küllap ka tänapäeva inimese kohta. Võib vaid imestada ükskõiksuse üle lihaloomade elutingimuste suhtes või selle pimeda eneseusu üle, millega põllusaaduste suurtootjad võtavad endale jumala rolli, kui asuvad loodust muundama. (Viimasest kõneleb otseselt Saksa-Šveitsi koostööfilm „Tõusev vastupanu”, kus vaadeldakse rahva vastuseisu kilomeetreid pikkadele geenimuundatud soja põldudele Paraguays. Seda filmi oodati samuti Matsalu festivalile, ent siia see paraku ei jõudnud.) Keegi ei oska täpselt öelda, millised ja kui ulatuslikud on selle tagajärjed.

Toit ja saaste, mis on omavahel tihedalt seotud, on need kaks asja, mis ilmselt kõige rohkem kujundavad meie planeedi edasist palet. On aeg jõuda globaliseerumisega sinnamaani, et tajuksime, kuidas maailm on üks tervik – ja mitte ainult kaubanduslikus mõttes. Otseselt või kaudselt sõltume me kõik ükskõik millises maailma punktis üksteisest. Drastiline muutus ühe paiga looduskeskkonnas jõuab lõpuks otsaga ka kaugete ökosüsteemide juurde. See on mõte, mis Matsalu loodusfilmide festivalil aastast aastasse kordub, ning et see nii on, näitab küllap jätkuvat vajadust seda korrata. Seepärast võib öelda, et loodusfilmi missioon ei ole ammendunud, nagu ei ole ammendunud ka Matsalu festivali missioon.

Auhinnatud filmid

Mõni sõna ka auhinnatud linateostest. Eelmainitud „Sulerahvale” ja „Jäätmete maitsele” lisaks jagus au veel viiele filmile.

Parima operaatoritöö eest said preemia filmid „Termiitide salamaailm” (rež Wolfgang Thaler) ning lavastajapaari Klaus Reisinger ja Frederique Lengaigne linateos „Elusuurused mälestused”. Viimane on karm lugu inimese julmusest elevantide kohtlemisel Kagu-Aasias ning selle filmi emotsionaalne intensiivsus sundis mõned ehmunud vaatajad Lihulas koguni saalist lahkuma.

Parima režii preemia („Sulerahva” kõrval) sai saksa režissööri Herbert Ostwaldi „Iraani loodus”, huvitavalt struktureeritud pilguheit Iraani mitmekesisesse loodusesse.

Parima filmi preemia (lisaks „Jäätmete maitsele”) sai samuti saksa lavastaja Uwe Mülleri lugu Lõuna-Ameerika kuulsast kiskjast, film „Puuma!”.

Tänavuse grand prix’ noppis aga Matsalus juba korduvalt „väiksemaid” auhindu saanud Jan Haft oma uhiuue filmiga „Roheline universum” ning võib-olla meelitab see auhind tuleval aastal Saksamaa mainekaima loodusfilmirežissööri lõpuks ka Matsalusse. „Roheline universum” on ilus lugu elust Euroopa metsades, sealsetest loomadest, lindudest ja taimestikust. Tehnilises plaanis on film üles võetud väga kõrgel professionaalsel tasemel (midagi muud ei saakski Haftilt oodata) ning sel ei puudu ka kunstilised taotlused. Viimane külg tuleb ilmsiks ennekõike püüdes näha looduse toimimises omalaadset etendust või tantsu. Filmi ülisuure kiirendusega kaadrid annavad aimu sellest, kuidas inimene ei adu sageli looduse muutumise rütmi, kuna see on teine kui tema enda ajatsüklid. Just seetõttu ei adu inimene tihtipeale ka looduse sügavamat ilu, selle haprust. Neilsamul päevil jõuab Hafti film Saksamaal kinodesse ning tegelikult väärib see teos kinos linastamist ka Eestis ja mujal Euroopas.

Ometigi jääb sellest kõigest hoolimata mind žürii seekordsete otsuste juures pisut painama, et Oliver Göetzli juhitud tiim andis seitsmest auhinnast kuus saksa keele areaali autoritele. Samuti on selge, et mitte võidufilm ei pakkunud sellel festivalil enim kõneainet – sellele tiitlile pretendeerivad pigem teised eespool nimetatud teosed. Loodan väga, et vähemalt mõni neist pääseb ka telesse või taaslinastub kinosaalis.

Lõppsõna asemel

Usun, et Matsalu festivalile sõitmine on loodusfilmi huvilistele kõik kümme aastat end ära tasunud ja tasub küllap ka üheteistkümnenda. Festival on tõestanud end eesti kultuurielu osana; julgen arvata, et saavutatu on suurem kui kümme aastat tagasi oleks keegi lootnud. Enam ei tähista Matsalu nimi mitte üksnes rahvusparki, vaid ka filmifestivali. Lihula on saanud endale juurde olulise kultuurilise tunnusmärgi, kasvanud on (usutavasti) ka üldsuse teadlikkus loodusdokumentalistika olemasolust ning, mis ehk kõige olulisem, eesti vaatajani on jõudnud hulk väärtuslikke ja mõtlemapanevaid filme. Need on kõnelenud küll loodusest, ent ka sellest, mida tähendab olla inimene. Ning võib üsna kindlalt väita, et väga suurt osa neist filmidest poleks me muidu näinud.

Ühelgi rahastajal ei tohiks Matsalu festivali puhul olla enam küsimust, kas summad kulutatakse ikka sihtotstarbeliselt. Oleks kahju, kui tõusev bürokraatia võtaks korraldajatelt tegemislusti. Kultuuri aluseks on ainult need inimesed, kes on võimelised looma väärtusi. Nende nägemus ei pruugi olla veatu ja tulemus täiuslik. Nende ettevõtmine ei pruugi ka olla majanduslikult tulus, ent kui nad suudavad luua kas või mingigi vaimse väärtuse, väärivad nad toetust ja tunnustust.

Mõtlen, et kümme aastat on ühele festivalile ehk ka piisavalt pikk aeg, et seda hakataks pidama enesestmõistetavaks. See oleks küll ekslik järeldus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming