Jäämäe tipp

Margit Adorf

„Polissis” näevad noorsoopolitseinikud palju hingevalu ja pisaraid, allasurutud tundeid, viha ja ka jõuetust. Mängufilm „Poliss” („Polisse”, Prantsusmaa 2011, 127 min), režissöör Maïwenn, stsenaristid Maïwenn ja Emmanuelle Bercot, operaator Pierre Aϊm. Osades Karin Viard, Joey Starr, Farina Foïs jt. Linastub kinos Artis. Möödunud nädalal esilinastus kinos Artis prantsuse film „Poliss”, mis noppis Cannes’i filmifestivalil žürii preemia parima filmi kategoorias ja oli nimetatud ka Kuldse Palmioksa kandidaadiks. Kinos tehti filmile lakooniline sissejuhatus, kus hoiatati, et film on väga masendav ning seda on raske, kui mitte võimatu sisse juhatada. Ma ei nõustu sellega. Samal ajal jooksis Sõpruses sada kraadi masendavam „Torino hobune” ja ma ise vaatasin puht juhuslikult paar päeva hiljem kodus „Polissist” vähemalt kolm korda masendavamat filmi. „Poliss” on rasket teemat käsitlev linateos, kus jälgitakse noorsoopolitseinike tööd, ametnikke, kes puutuvad iga päev kokku intsestiga, väärkoheldud, alatoidetud, ahistatud, külmunud kodutute ja orbudega. Selles filmis on palju hingevalu ja pisaraid, allasurutud tundeid, viha ja ka jõuetust. Kuid on ka helgemaid hetki. Lapsed jäävad lasteks: haarangu käigus vanematest lahku kistud lapsed teevad bussis rõõmsameelse muusika järgi paraja tantsumöllu, pisarad kuivavad. Mustade nootide kõrval näidatakse ka lootust, aga mitte liiga palju.

„Poliss” pole kindlasti noorsoopolitseinike keerulise töö naiiv- optimistlik ülistus. Näeme ka ametnike endi varjupoolt, stseeni, kus abisaamiseks politseisse pöördunud tüdruku õnnetu pihtimuse peale ohjeldamatult naerda lagistatakse, ning seda, kuidas ametnike endigi pereelus ei kulge asjad kõige sujuvamalt. Film on üle kahe tunni pikk ning selle jooksul ei võeta ühtegi teemat konkreetsesse suurde plaani, mitte ühelgi üksikjuhtumil ei jääda süvitsi pidama. Kõik muudkui kulgeb, kaamera jälgib politseinike tööd dokumentalisti seisukohalt: ei sekku, ei anna hinnanguid, püüab portreteerida, kuid liigsete kommentaarideta. See on pluss. Filmis esitatud sündmustest saaks teha mitu eraldi linateost, selles on ainet rohkem kui kahe tunni jagu ja eks näited ole kõik elust võetud, sest režissöör on eeltööna tutvunud kohaliku politseijaoskonna tööga.

Filmi autor, selle stsenarist, režissöör, ja ka üks näitlejaist on noor prantslanna Maϊwenn, kes alustas oma karjääri filminäitlejana. Muu hulgas on just tema kultusliku filmikarakteri Diva Plavalaguna kehastaja (filmis „Viies element”). Režissöörina on see tema kolmas täispikk film, tähelepanu on väärinud ka tema varasemad tööd. Tema stiil ongi selline, et ise kirjutab, ise teeb ka ühe rolli ja ise juhatab vägesid.

Peab tunnistama, et ta teeb seda meisterlikult. „Polissis” on Maϊwenn noor fotograaf, kes tuleb politseirakukese tööd dokumenteerima. Tema on see, keda tõrjutakse, kellele heidetakse ette, et ta jäädvustab vaid valu ja pisaraid, otsib tragöödiat. Ilmselt on see roll sündinud samast situatsioonist, filmilooja kogemusest, mille ta sai eeltöö käigus päris politseijaoskonnas. Ma ei tea, kui täpselt või kui palju oli näitlejatel võimalik politseitööga enne filmivõtteid tutvuda, kuid nad on kogu ansamblina ära teinud kõva töö. Tulemuseks on veenvad rolliesitused, millele ei saa midagi ette heita. Operaator Pierre Aϊm on „Polissi” autoriga varemgi koostööd teinud ning seda klappi on ekraanil tunda. Näitlejad usaldavad ja unustavad kaamerate olemasolu, kinolinalt vaatab vastu film, mis paistab voolavat sünnitusvaludeta, suurema pingutuseta, ootamatute konaruste ja raputustega nagu elu ise. Kõike pole mõtet ära rääkida ja ega jõuakski. Selge on see, et külmaks ei jäta film kindlasti kedagi, filmis on materjali ja nüansse nii palju, et mõtteainet jätkub kõigile. Lõppkokkuvõttes ei ole see nii sünge ja masendav film, et seda teist korda vaadata ei saaks. Liiga lähedale, liiga sügavale filmi autorid kajastatavatesse teemadesse ei sukeldu, liiga lahti nad ekraanil näidatavaid haavu ei rebi. Suure osa sellest filmist loob vaataja ise oma vaimusilmas ja sõltub temast enesest, kui raputav on tulemus. Võiks öelda, et ekraanil näeme jäämäe tippu. Võtke seda siis, kuidas tahate. Kindel on see, et filmist on keeruline kõnelda neile, kes seda pole näinud, ja sama keerukas on see ka siis, kui vestluspartneril on „Poliss” nähtud. Proovige järele!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming