Jaapani filmiklassik, kes elas saja-aastaseks

Aare Ermel

Kaneto Shindō seitse aastakümmet käru ja kaamera kõrval Veel 65 aastat tagasi tunti väljaspool Jaapanit saareriigi filmitegijatest peamiselt Kenji Mizoguchit, Yasujirō Ozut ja Akira Kurosawat, kuigi võimekaid ja tõsiseltvõetavaid kineaste oli tollal vähemalt tosinkond. Kenji Mizoguchi (1898–1956) alustas 1920. aastal filminäitlejana, debüteeris režissöörina aastal 1922 ning jõudis 1935. aastaks lavastada 55 filmi (millest vaid kuus on säilinud). Ise peab ta oma filmikarjääri tõeliseks alguseks 1936. aastat, kui kinno jõudsid esimesed kassahitid „Osaka eleegia” ja „Õed Gionist”. Enne Teist ilmasõda valmis kolmas tähtteos, tundeküllane draama „Hilised krüsanteemid”. Paraku jäi Jaapani filmiturg veel pikkadeks aastateks äärmiselt isoleerituks. Mizoguchi rahvusvaheline maine hakkas kiirelt tõusma pärast tavatut kummituslugu „Vihma ja kuupaiste lood” („Ugetsu monogatari”, 1953) ja ajaloodraamat „Valitseja Sanshi” (1954). Peaaegu kõik Yasujirō Ozu (1903–1963) filmid jutustavad keskklassi jaapani perekonnast: lapsed kasvavad suureks, üks vanematest sureb, mõni õdedest-vendadest hakkab isa või ema eest hoolitsema ja jääb üksikuks; või siis on vanemad lahutanud ja isa tuleb tagasi; või lähevad vanemad külla suurlinnas elavatele lastele, näevad, et kõik polegi nii suurepärane, nagu neile on räägitud, ja pöörduvad tagasi oma külakesse. Ozu minimalistlikud ekraanilood vananemisest, unistuste kaotamisest ja elust pidevalt muutuvas ühiskonnas („Hiline kevad”, „Tōkyō lugu”, „Triivivad kasvud” jt) näivad äravahetamiseni sarnased. Klassiku hauakivil on vaid vana hiina kirjamärk, mis tähendab „mitte midagi”.

Shakespeare’i samuraiks hüütud Akira Kurosawat (1910–1998) on nimetatud „kõige läänelikumaks” jaapani filmilavastajaks, kellel õnnestus vahendada lääneliku orientatsiooniga publikule jaapani kultuuri müüte. Siinkohal vahest piisab mõnede tema tippteoste nimetamisest: „Rashomon”, „Seitse samuraid”, „Ihukaitsja”, „Ämblikuvõrguloss”, „Sõdalase vari” („Kagemusha”), „Ran”. Kurosawa filmides avastas läänemaailm visuaalse universumi, mille rikkus ületas kõik seni olnu. Just see tegi tema loomingu paljude jaapanlaste silmis pikaks ajaks kahtlaseks.

Sel aastatuhandel on siitilmast lahkunud filmiklassikud Hiroshi Teshigahara (1927–2001), Kinji Fukasaku (1930–2003), Kihachi Okamoto (1923–2005), Shōhei Imamura (1926–2006), Kei Kumai (1930–2007) ja Kon Ichikawa (1915–2008). Esmalt oli mõttes pikemalt tutvustada produktiivse uue laine kultusfilmide lavastaja Seijun Suzuki (sünd 1923) elu ja loomingut. Ootamatu teade Kaneto Shindō surmast asetas seekord fookusesse hoopis 22. aprillil sajaaastaseks saanud teeneka filmimehe.

Kaneto Shindō tähtsust ei maksa alahinnata. 76 aastat omamaises filminduses osalenud kineast lavastas 47 mängufilmi, lisaks dokfilmi oma legendaarsest mentorist Kenji Mizoguchist („Filmirežissööri elu”, 1975), ning oli 238 ekraaniloo (kaas)stsenarist. Veel kõrgema vanuseni on suutnud filmitegemist jätkata üksnes praegu 103aastane portugallane Manoel de Oliveira.

Kolmel korral pälvis Kaneto Shindō peaauhinna Moskva rahvusvahelisel filmifestivalil. Võidufilmid olid poeetilis-nostalgiline draama režissööri lapsepõlvest „Paljas saar” (preemia läks 1961. aastal jagamisele Grigori Tšuhrai „idealistliku” sõjadraamaga „Puhas taevas”, mille taasavastamine osutus võimalikuks alles perestroika aastail), poliitiline põnevusdraama „Alasti 19aastased” (rohkem tuntud pealkirjaga „Täna elada, homme surra”, 1970) ja „Elutahe” („Ikitai”, 1999). Ratastooli sunnitud ja üliviletsa nägemisega vanameistri viimaseks projektiks jäi poolautobiograafiline sõjadraama „Postkaart” (2010), mida tunnustati Tōkyō filmifestivalil žürii eriauhinnaga. „Postkaardis” meenutab Shindō vähe tuntud lahinguepisoodi, kus sajapealisest väesalgast jäi ellu kõigest kuus meest. Muuseas, dialoogivaba mõistulugu „Paljas saar” (1960), mis läks maksma kõigest kümnendiku keskmise Jaapani kinofilmi eelarvest, päästis Shindō produktsioonifirma pankrotist.

Kaneto Shindō sündis ja ka suri Hiroshimas. Sestap on mõistetav, miks on mitmes tema filmilavastuses esiplaanil kodukandi inimeste elusaatus. Cannes’i võistlusfilmide programmis demonstreeritud sõjavastase draama „Hiroshima lapsed” (1952) võtmeepisoodi konstrueerimisel võeti malli Sergei Eisensteini krestomaatilisest tummfilmist „Soomuslaev Potjomkin”. Tegemist oli Hiroshima tragöödia esmakäsitlusega jaapani filmikunstis, USA okupatsioon oli just lõppenud. Jaapanlaste rahvusliku trauma temaatikale olid pühendatud samuti filmid „Õnneliku draakoni tragöödia” (1959, tõsielulugu 1954. aastal Bikini atollil toimunud tuumapommi katsetuste käigus eluohtliku kiirituse saanud kalapüüdjatest), „Ema” (1963, Hiroshima naise lapsesaamise soovist), „Hälbinud seks” (1966, keskealise mehe isiklikust tragöödiast pärast Hiroshimat ja Bikinit) ning „Trupp Sakura on hävitatud” (1988, dokumentaaldraama katastroofis hukkunud vasakäärmuslikust teatritrupist).

Kaneto Shindō mahukas filmiloomingus on eriline koht kahel keskaegses aegruumis edeneval väärtfilmil, millest tõsisematel huvilistel on võimalik soetada digitaalselt taastatud DVD-versioon („Criterion Collection”). Julm õudusfilm „Deemon” (1964) on nihilistlik ekraanilugu maakolkas elavast vanast lesknaisest ja tema miniast, kes tapavad eksinud ja rändavaid samuraisid ning müüvad meeste relvi söögi eest. Kõik sujub suuremate tõrgeteta, kuni ühel päeval siseneb hütti hirmuäratava maskiga samurai. „Deemonit” ja vähemalt sama populaarseks kujunenud õudussugemetega kättemaksudraamat „Mustad kassid bambusetihnikus” (1968) on õigusega peetud jaapani fantaasiafilmi tähtteosteks.

Nagu Akira Kurosawa ja Yasujirō Ozu eelistas ka Kaneto Shindō töötada koos sama(de) näitleja(te)ga. Shindōl oli selleks kauaaegne kallim Nobuko Otowa (1925–1994), peaaegu kõikide mängufilmide naisstaar, kellest 1977. aastal sai tema kolmas seaduslik abikaasa.

1972. – 1981. aastani oli Shindō Jaapani stsenaristide gildi juhtfiguur. 2003. aastal tunnustas Jaapani filmiakadeemia teenekat veterani elutööpreemiaga. Mullu oktoobris avati samuraitraditsioone järgides Moskvas Kunstnike Keskmaja pargis jaapani filmikunsti „ristiisa” pronkskuju (skuptor Grigori Pototski). Lisaks linastus lähimas kinos kaks nädalat tema filmiloomingu paremik. Kaneto Shindō suri 29. mail. Kuni juuli lõpuni saab Londonis tutvuda Briti filmiinstituudi korraldatud retrospektiiv-programmiga, mis on pühendatud Shindōle ja tema esimesele kompanjonile Kōzaburō Yoshimurale (1911–2000).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming