Jaak Kilmi ja 1995

ELISE EIMRE

Pärast lõpuhindamist 1998. aastal, sõrmed näitavad hinnet. Rein Pakk, Rainer Sarnet, Urmas E. Liiv, Jaak Kilmi ja Marko Raat.

Aasta 1995 tähistab Eesti filmimaastikul omamoodi sirgumise aega. See oli periood, mil Tallinna pedagoogikaülikooli juurde loodud filmikooli esimesest lennust hakkasid võrsuma uue põlvkonna filmitegijad. Arvo Iho juhendamisel õppisid filmi looma ja tootma teiste seas Rainer Sarnet, Marko Raat, Rein Pakk, Mikk Rand, René Vilbre, Urmas E. Liiv ja kursuse pesamuna Jaak Kilmi. Kilmist õhkuv asjalikkus annab tunnistust tema igapäeva hoogsast töötempost, mille vahele õnnestus torgata kiire lõuna­paus. Ühes käes espresso, tähistamas kultuuriülest kiiret elurütmi, ning teises lusikas, tuhisemas mõnusa ampsu järele kirsitarretisse. Samasuguse magusa järelmaiguga on ka Kilmi meenutused 1995. aastast.

Kuigi tänapäeva tehnilised ning majanduslikud võimalused filmi teha on märkimisväärselt arenenud, on Kilmi tänulik toonases filmikoolis avanenud võimalusele kuuluda „eksperimentaaltudengite hulka“. Seda põhjusel, et „sellist asja, mida meie õppisime, polnud varem Eestis õpetatud. Meie õppekava ei olnud kõrgemalt paika pandud, mistõttu oli see lihtsasti muudetav.“ Tagasi vaadates tajub Kilmi, et „esimese lennu õppetöös ja koolisüsteemis peegeldus väga tugevalt tollane aeg“, mida võiks iseloomustada märksõnaga „fleksibiilsus“. Aeg, mil „mitte miski polnud veel täielikult paigas ega päris valmis“.

Tänu väikesele kursusele kasvas Kilmi oma lennukaaslastega kokku üsna loominguliseks seltskonnaks, kellega eksperimentaalseid filme tehti ja vaadati. Just filmide vaatamine omandas 1995. aastal Kilmi puhul märgilise rolli. Seda tänu Soomes külastatud filmifestivalile „Armastus ja anarhia“, kus kõigest viie päeva jooksul nähtud nelikümmend filmi tõstsid au sisse B-kategooria šedöövrid. Eredaimalt meelde jäänutest mainib ta Peter Jacksoni esimesi pööraseid filme nagu „Halb maitse“ („Bad Taste“, 1987) ja Tim Burtoni „Ed Woodi“ (1994). „„Armastuse ja anarhia“ festival 1995. aastal oli minu jaoks plahvatuslik,“ meenutab Kilmi. „See jäi aja vaimuga oluliselt kaasa kõlama. Ka me ise püüdsime siis oma loominguga midagi „Bad Taste’iga“ sarnast teha,“ muigab ta. Täpsemalt peab Kilmi siinkohal silmas Jacksoni meisterlikku „halva maitsega lõbutsemist nii, et selle kaudu muutub halb stiil maitsekaks“.

Filmitegemise kõrval liitus Kilmi 1995. aastal Eesti filmiajakirjanike ühinguga. Võttes arvesse, et tegemist oli aastaga, mil Eesti täispikki mängufilme sai valmis üksainus („Ma olen väsinud vihkamast“, Renita ja Hannes Lintrop) ning sellele järgnenud aastaringil mitte ühtegi, tekib tahtmatult mulje kiratsevast filmitööstusest, mille filmiloome on sublimeeritud leheveergudele. Kilmi ise jätab aga võrdusmärgi pigem tõmbamata. Ta toob filmikriitikasse suundumise esimese tegurina välja Jaan Ruusi, kes toona neid väga kirjutama õhutas. Lisaks võimaldas filmiajakirjanike ühingu kaudu saadud ajakirjaniku kaart tema sõnul tasuta muuseume külastada. Siiski tunnistab ta, et filmikriitikuna sai välja öeldud „need asjad, mis noorele inimesele tundusid oma maitse eest sõdimisena“. Seejuures oli Kilmi silmis filmikriitiku rolli positiivseim külg „kohustuslikus korras filmide vaatamine. Filmitegijatel, nagu ma ka praegu enda puhul näen, on tihti lihtsalt nii palju tööd, et filme ei jõuagi piisavalt vaadata. Siiski on kasulik ikka näha, mis ümberringi toimub.“