Ja kui nad veel surnud pole, siis tulevad nad taas

KADRIANN KIBUS

Õuduskassett“ ehk lühifilmid „Elas kord“, „Hirm“ ja „Mausoleum“. (Eesti 2017/2004, 65 min), režissöörid Maria Reinup, Anri Rulkov ja Lauri Randla.

Psühholoogiliste filmide käivitavaks õuduseks on hirm tundmatuse ees, väljapääsmatus, paratamatus. Sümboolselt võiks olla ühendavaks õuduseks aga (taas)kohtumine minevikuga. Või isegi – mineviku teatav ontoloogiline paratamatus. Selle kohalolu on kõikehõlmav, minevik ei kao kunagi ega kuhugi, vaid ringleb ning sel on oleviku üle paratamatu mõju. Inimene on kui putukas igaveses ajasilmuses, kust pole pääsu. Selles mõttes muutuvad inimlikud ajakonstruktsioonid, nagu minevik, olevik või tulevik, üsna mõttetuteks. Tekib ahistav küsimus, kas progress on üldse võimalik. Filmidest jäi kummitama ka fraas „ma olen sind kaua oodanud“, mis esineb nii Reinupi kui ka Rulkovi filmis. Tegelased on kinni paratamatus, tagasitulevas olukorras, kus on keegi, kes on neid alati oodanud. Ka Lenin on pandud igavesti ootama; ja inimesed tulevadki. Igavene Lenin on kompulsiivse naasmise ning ajahegemoonia ülim representatsioon.

Maria Reinupi „Elas kord“ on paviljonis lavastatud ansamblietüüd, kus mängivad Viljandi kultuuriakadeemia X lennu näitlejad. Filmi pealkiri vihjaks justkui muinasjutule, aga algab kui triller, mille skeemi kohaselt võiks hakata mahajäetud majja tormivarju sattunud klassikaaslasi ükshaaval nottima, kuid seda ei juhtu. Õudus algab, kui grupi „ettevaatlik tüdruk“ vaatab tuhmunud seinapeeglisse ja ütleb hirmsa häälega: „Ma olen teid oodanud. Ärge kunagi enam minu juurest ära minge.“ Aina enam saavad noored aru, et maja hoiab neid kinni, nad on lõksus. Tekivad juurde uued toad, uksed lähevad salapäraselt kinni ja hingata on raske. Klaustrofoobia ja paanika ajavad noored omavahel tülli, kuni äkki tekib veel üks uks ja noored näevad iseend sealt uuesti sisse astumas. Nad ongi jäänud majja kinni, igaveseks. Alati tulemas uuesti, alati elamas läbi sama situatsiooni.

Kõheda atmosfääri loomises ja ahistustunde tekitamises on Reinup edukas, kuid terviklikku lugu välja ei joonistu ja see vist ei olnud ka eesmärk. Kuna tegelasi on 11 ja keskne tegelane puudub, on raske kellelegi kaasa elada, kuid filmi 15 minuti sisse on mahutatud rohkelt õudusfilmimärke, mida on põnev sealt üles otsida.

Lauri Randla „Mausoleum“ mõjub pealisnarratiivina, mis võtab kokku ühte aega kinnijäämise või siis sündmuste igavese tagasituleku motiivi. Kaader filmist

Reinup on oma lemmikuna nimetanud Stanley Kubricki „Hiilgust“ („The Shining“, 1980) ning selle mõjuvirvendusi võib leida nii Reinupi kui Rulkovi filmis. „Elas kord“ maja osutub lõksuks, nii nagu ka „Hiilguse“ Overlooki hotell, kuhu mõned inimesed on kinni jäänud, määratud alati naasma.

Varalahkunud Anri Rulkovi „Hirm“ (2004) on saanud klassikaks, mis ikka aeg-ajalt kinolinale naaseb ja seda ka väärib. Tegu on stiilipuhta psühhoanalüütilise teosega, kus alla surutud mälestused tikuvad pinnale ja nõuavad, et nendega tegeldaks. Film algab õudusunenäoga, mis ongi filmi mõistmise võtmeks. Näeme kahte last, kes meenutavad „Hiilguse“ kaksikuid. Ka meenutab kaameratöö – tegelase jälitamine õõvastavates haiglakoridorides, natuke eemalt jälgiv stiil – midagi „Hiilguses“ nähtut. Noor ja linlik Helen (Kaia Skoblov) saab kõne ema surma kohta ja peab sõitma raviasutusse pabereid vormistama. Helen on 20 aastat tagasi vabatahtlikult sektiga ühinenud emast võõrandunud, jätnud ebameeldivad lapsepõlvekogemused seljataha ja ehitanud endale täiesti uue mina. Vähemalt nii tahab ta uskuda. Sidevahendid, eneseväljendus ja kuulamine mängivad filmis olulist rolli. Salapärane vanamees raviasutuses nõuab: „Kas sa kuuled mind?“, telefonitorud on hargilt maas. Selge, et minevik kutsub, ja tungivalt! Raviasutuses kasutatakse meetodit, mis paistab oluliseks pidavat hulluse ja paljuhäälsuse vabatahtlikku omaksvõtmist. Meenutab Freudi vabade assotsiatsioonide meetodit, kus patsient peab „ise aktiivselt oma väljatõrjutud mälestusi ja nendega seotud tundeid teadvustama ja läbi töötama hakkama“.1 Rusuvas ja hirmutavas keskkonnas kerkib tõde Heleni minevikust häirivalt esile ja ta mõistab, et tal tuleb oma alla surutud mälestustega silmitsi seista. Lõpuks jääb siiski tunne, et Helen ei leia lahendust, vaid allub olukorra ahistavale paratamatusele – ei saa põgeneda selle eest, kes sa tegelikult oled. Mitmekordsel vaatamisel on film ikka mõjus, häirib vaid pealkiri, mis ei väljenda piisavalt Heleni naasmise motiivi, vaid suunab tähelepanu kõike ja mitte midagi ütlevale hirmule.

Lauri Randla stiilne „Mausoleum“ pakub pealtnäha tragikoomilisemat vaatenurka pärast kaht filmi, mis olid jätnud suhu paratamatu naasmise ahistava maitse. Patoloog Aleksei Abrikossov on balsameerinud Lenini surnukeha ja on selle korrasoleku eest vastutav. On aasta 1936, Stalini öiste repressioonide ajajärk. Toimuvad eliidi arreteerimised ja mahalaskmised. Ühel ööl, just enne maipühi, saab Abrikossov oma assistendilt kõne, et sarkofaagi on pääsenud kärbes. Kuigi situatsioonikoomika on kindlustatud, ei pääse me ka ahistusest. Inimesi jälgib Stalini kõikenägev silm ja vahistatakse innukalt. Igast sõnast ja väiksemastki teost saab elu ja surma küsimus. Vägisi tekivad paralleelid tänapäeva Venemaaga.

Lenini vaevu koos püsiv laip esindab ideaalselt freudistlikku ebaõdusust (sks Unheimlichkeit) – midagi, mis on ühtaegu nii tuttavlik kui ka kõhedust tekitav, ligitõmbav ja tülgastav. Ebaõdususega haakuvad Freudil ka teisikute ja kordustungi motiiv.2 Balsameeritud Lenin on kui perversne juhtum Freudi ja tema õpilase Otto Ranki teisikukäsitlusest. Vastavalt sellele võib ebaõdusa kogemine esile tuua infantiilseid uskumusi meie animistlikust, primitiivsemast minevikust – näiteks, et „surnud võivad üles tõusta, et üleloomulikud võimed on olemas jne. – või et meil on teisik“ (ibid.). Otto Ranki käsitluses oli teisik (näiteks inimese enda vari, peegeldus) eelkristlikus maailmas pigem kaitse ego hävimise vastu ja kinnitas surematust, kuid kristlikus, meie kaasaegses maailmas on surematus ja üleloomulikkus konstrueeritud millegi negatiivsena ja seega kujutavad teisikud endast pigem halvaendelisi, jubedaid olendeid.3 Lenin on justkui oma elusa teisiku teisik, kes meenutab meile ebamugavat võimalust tema ülestõusmisest. Stalin, kes sarkofaagi inspekteerima tuleb, mõjub sama vahaselt ja kiidab balsameerimist kui riikliku tähtsusega kunstivormi. 2009. aastal ilmub Edmund Griffithsi artikkel „Stalini teine tulemine“…4

„Mausoleum“ mõjubki pealisnarratiivina, mis võtab kokku ühte aega kinnijäämise või siis sündmuste igavese tagasituleku motiivi. „Õuduskasseti“ filmid liiguvad isiklikult tasandilt üldistavama poole. Häirivalt tekivad paralleelid praeguste meeleoludega, kui räägitakse parempoolsuse tõusust, isolatsioonist, skeptitsismist ja võrreldakse Trumpi Hitleriga. Õhus on hirmu, et ajalugu võib korduda.

Kui mitu korda tahaksid elada sama elu, isegi kui see on olnud imeline? Ja kes meid õigupoolest ootab, kui me taas tuleme? On see ootaja hea või halb tegelane? Jääb veel küsimus, kas sellisest tagasitulekust on võimalik pääseda. Ei taha ju, et muinasjutt lõpeb peategelaste ärasöömisega. Lääne mõtteruumi inimene võiks nüüd mängida budistliku bardo mõttega. Bardo, vahepealne staadium kahe elu vahel, pakub tegelikkuse mõistmise kaudu vähemalt võimalust suureks vabanemiseks. Kannatajad aga peavad oma järgneva (viletsa) elu jooksul koguma usinalt head karmat, et valmistada end ette bardo uuesti saabuvateks õudusnägemusteks ja teenida välja parem uuestisünd. Lunastus tuleb ainult arusaamise ja lahtilaskmise kaudu. See aga on lihalikule inimesele midagi ületamatult rasket, ahistuse ja ärevuse allikas, mis pakub ainest õudusžanrile.

1 Adamson, Jaanus. Sigmund Freud. „20. sajandi mõttevoolud“. Toim. Epp Annus. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009. Lk. 136.

2 Cynthia Freeland. Explaining the Uncanny in The Double Life of Veronique. Toim. Steven Jay Schneider, et al., Cambridge University Press, 2004. Lk. 88–91.

3 Juhan Raud. „Teisiku motiiv filmis: süsteemse klassifikatsiooni katse“. Bakalaureusetöö. Tallinna Ülikool, 2012.

4 Vt: Griffiths, Edmund. (2009). „Stalini teine tulemine. Uus Vene „patriotism” ja salatõdede otsing“. Vikerkaar 2009, nr 6.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming