Järeleaitamisfilmid sovetist tulnule

Kristiina Davidjants

  13. – 17. XI linastus Sõpruse kinos dokumentaalfilmide programm, mis pühendatud globaliseerumisele.

 

 

Sõpruses näidatav filmiprogramm on üsna huvitav, kujutades ilmselt oma olemuselt rohkem järelaitamistunde eesti vaatajale globaliseerumise temaatikas kui midagi sisuliselt uut. Tuleme ju ühiskonnast, kus nõukogude tegelikkuses kujutas pepsipudeli nägemine iseenesest illusoorset läbimurret kapitalistlike hüvede maalima. Ajal, mil lääneriigid kogesid oma nahal globaliseerumise arengut, lugesime siin ajalehtedest rahvusvahelise imperialismi pahategudest, illustratsioonina enamasti Onu Sam istumas kaksiratsa pommi otsas.

Endised nõukogude riigid siplesid üheksakümnendatel õnneuimas, kui suured korporatsioonid oma brände siia kanti eksportima hakkasid. Mis üheksakümnendatest me siin räägime, veel hiljuti erutas naisterahvaid uudis, et Viru keskusesse on tulemas säärased rõivatootjad nagu näiteks Mango ja Zara ehk siis tõlgitult: meil on seljas täpselt samasugune vormiriietus nagu suuremal osal planeedist, mis sest, et hind on sellel Eesti mõistes üüratu ja ääred narmendavad.

Aasta tagasi sai Sõpruses vaadata Morgan Spurlocki “Ülisuurt mina”, mis rääkis Põhjakonnast nimega McDonald’s. Nüüd on käes uus sügis ja uued filmid. Režissöör Jorge Furtado lühifilm “Lillede saar” (Brasiilia, 1989) näitab humoorikas võtmes ühe tomati elulugu, n-ö sünnist surmani. Idee on lihtne, teostus naljakas ja järelmaik mõru, kuna üheainsa tomati kasvatamisest kuni selle prügimäele saatmiseni kulutatakse rohkem loodusressursse, kui me ette oskame kujutada. Kiire montaaži abil loodud mõttelised seosed tekitavad ilmselt vaatajas süüdlasliku ebamugavustunde, sest kes siis ikka oma igapäevases tarbimises väga palju teo ja tagajärje seostele mõtleb.

“Üleilmastumine, kas vägivald või dialoog” (rež Patrice Barrat, Prantsusmaa/USA, 2002) ja “Korporatsioon” (rež Jennifer Abbott, Mark Achbar, USA, 2004) on filmid, mida võibki liigitada koolitusprogrammi osadeks. Esimene neist on üsna tagasihoidlik film, “Korporatsioon” aga tõeliselt ambitsioonikas tükk. Väidetavalt olevat algne järjestatud materjal kestnud kolmkümmend kolm tundi. Võeti seitsekümmend intervjuud, millest filmi läks nelikümmend. Üks filmi lõppvariantidest kestis 165 minutit, Tallinna jõudnud variandi pikkuseks on märgitud 135 minutit. “Korporatsioon” oli suur kassamagnet Kanadas, mis ilmselt tegi suurt rõõmu filmi autoritele, kuna filmi tegemiseks oli raha kogutud kolm ja pool aastat. Aga kui film ükskord valmis, said kõik huvilised ekraanilt näha, mida arvavad globaliseerumisest näiteks Noam Chomsky, Milton Friedman, Naomi Klein, Michael Moore ja terve seltskond korporatsioonide juhtfiguure.

Kindlasti on igaüks meist kuulnud arvamusavaldust (või ise seda väljendanud), et mind AIDS ei puuduta, kuna ma pole narkomaan, magan korralike inimestega, pole homo. Selline jutt on muidugi eriti naeruväärt riigis, kus HIVi levik on võtnud katastroofilised mõõtmed, aga tehakse nägu, nagu haigust absoluutselt ei eksisteeriks. Selles kontekstis on “Ühe ettekuulutatud katastroofi kroonika” (rež Philip Brooks, Prantsusmaa, 2001) kohustuslikuks vaatamiseks, et inimesed teadvustaksid AIDSi olemasolu ja hakkaksid tõsiselt sellele mõtlema. Film räägib haigusest, mida diagnoositi esimest korda epideemiana nüüdseks juba 25 aastat tagasi ning mis eestlaste meelest on ikka veel mingi kauge, meisse mitte puutuv asi.

Thomas Balmèsi “Korralik tehas” (Soome/Prantsusmaa, 2004) jooksis ka Eesti Televisioonis. Film Soome tööinspektoritest Hiinas asuvas Nokia tehases on naljakas, sest kultuuride kokkupõrge on juba a priori suuremalt jaolt koomiline, aga sellega kõik nagu piirdukski. Noh, inimõigusi küll seal ei austata, aga mis teha, elu tahab elamist, näib olevat Nokia Soome esindajate põhipaatos.

Täna õhtul linastuv “Darwini õudusunenägu” (rež Hubert Sauper, Prantsusmaa/Austria/Belgia, 2004) on kaheksakordselt premeeritud dokumentaalfilm võõra kultuuri esindajast Niiluse ahvenast Tansaanias. (Muuseas, rohkelt pärjatud on kõik filminädala teosed, ruumipuudusel pole lihtsalt mõtet kõiki autasusid üles lugeda.) Kaugel Tansaanias lastakse järve röövkala Niiluse ahven, kelle levik avab terve sündmuste ahela. Eesti vaatajale peaksid kangastuma vähemalt paralleelid Sosnovski karuputke levikuga, kuigi jah, meil õnneks pole rääkida sääraste katastroofiliste tagajärgedega lugu, nagu näeme “Darwini unenäos”. Kõik on kõigega seoses, täpselt nii, nagu nägime tomati eluloost pajatavas “Lillede saares”. Soovitan minna filmi vaatama, tasub ära küll.

Tegelikult on väga rõõmustav võimalus vaadata dokumentaalfilme suurelt ekraanilt, olgu need siis välis- või kodumaised. Kodumaiste dokumentaalfilmi linastustega tegi otsa lahti Urmas E. Liiv, kelle dokumentaalfilm “Palju õnne” linastus 2004. aastal Tallinna kobarkinos. Andres Maimiku ja Jaak Kilmi “Müümise kunst” lööb kodumaise dokumentaalfilm kassarekordeid. Ilmselt on midagi õhus, sest tegelikult räägib ka “Müümise kunst” samal globaliseerumise teemal nagu kõik ülalpool toodud filmid. Globaliseerumine on meie õuele jõudnud, nüüd mõelgem, kuidas edasi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming