Jälle algab kõik, algab uuesti…

Jaak L?s, Tallinn-Berliin

Eile startis 58. „Berlinale”.

Kõnelesime mõne aasta eest ühe kolleegiga Berliini rahvusvahelisest filmifestivalist ja tema küsis: kas tõesti peab ikka veel eestikeelses lehes kirjutama, et „Berlinale” on üks maailma tähtsamaid filmifestivale ja sellega koos peetav Euroopa filmiturg üks neljast olulisemast filmilaadast maamuna peal. Tookord arvasin, et vist ikka veel peab seda meelde tuletama, tänavu arvan, et ega vist enam ei pea. Kõik on täna juba selgem ja Berliin filmilinnana filmieestlastele ligemal kui millalgi enne.

 

Ilmatu kinorehealune

„Berlinale” ongi kujunenud siinsete kinoskäijate, filmist kirjutajate ja filmitegijate olulisimaks väljasõidu-, loe: enesetäiendamise ning enesest muule maailmale märkuandmise kohaks. Ja võib vist arvata, et ega siinsel väikesel areaalil kinokunsti sepitsejatel oma ühe aasta üheksat nägu mängufilmiga pole põhjust Berliinis eriti kühmus käia. Ega palju rohkemaks hetkel suutelised oldagi. (Pealegi on filmirahvas üleüldse üks julge – vahel tundub, et ülbegi –  rahvas).

Mida selles Saksamaa hiiglasõelas siis 7. – 17. veebruarini tuulatakse?

Eks jällegi sadu ja sadu elavpilte. Lõviosa neist jumala tuttuued, maailmaesilinastuvad asjad. Ja samas, nagu varasema 11 „Berlinale”-aasta pinnalt julgen kokku võttes eeldada, jookseb seal väga rikkalikult pildikraami, mis ajas vaadatuna osutub üksnes väetiseks mõningatele kaunimatele lilledele, suurematele saavutustele, mis tänavu ja hiljem üle massi kõrguvad. Elu käib Berliini kinolinadel nüüd hirmsa hooga. Programmid ja programmikesed, koolitused ja paneelid, ekstraüritused ja suured üleilmalised seminarid, pressikonverentsid ja muud manifestatsioonid nagu ikka ja alati, pidusid ei maksa mainidagi, viimaste kohta võib vanaeestlaslikult osatada: ei ole taivan äripäivä, üits pühä, pühä alati. Kui kõik, rohkem kui 40 Eesti filmindusisikut, kes nüüd Berliinis toimuvat tuulama sõitmas, võtaks sihiks vaadata teistest eraldi filme ja istuda hommikust õhtuni pimedas saalis vilkuva ekraani ees, ei jõuaks ikka ka sel viisil ülesandeid jagades kogu Berliinis näidatavale poolt ringigi peale teha. Enamasti aga vaadatakse just ühtesid samasid, „tähtsamaid” linateoseid. Ja õige paljud ei sõida sinna üldsegi kinno, vaid filmiasja ajama ning arendama, sest kõik on parasjagu kohal. Uued filmid on neile ainult rosinaks saias või kastmeks põhitoidusele.

 

 

Avalöök „Veerevate kividega”

Festivali avamise au on sedakorda Martin Scorsesel, kontsertdokumentaaliga „Shine A Light”, mis põhiosas salvestati ansambli The Rolling Stones kahel New Yorgis Beacon Theatre’s  antud kontserdil 2006. aasta sügisel. Kuusteist kaamerat võttis pilti, kulutades mitusada tuhat meetrit filmi. Lisaks lavanumbritele on filmis seni näitamata arhiivikaadreid, lavatagust elu ja muidugi mõista intervjuusid. Nii filmi autor kui Rollingud on „Berlinale” Palastis püüne peal.

„Berlinale” põhiprogrammis, selle võistluskavas on 26 filmi 18 riigist, kaks kolmandikku on maailmaesilinastused – suurtele festivalidele pääseda tahtjate igavene kohustus ja mure. On küllalt niihästi Berliinist kui ka PÖFFilt tuttavaid nimesid, nagu Amos Kollek („Rahutu”, Iisrael), Mike Leigh („Happy-Go-Lucky”, Suurbritannia), Johnnie To („Värvuke”, Lõuna-Korea), Yoji Yamada („Kabei – meie ema”, Jaapan), Erick Zonca („Julia”, Prantsusmaa), lisaks sellised tegijad nagu Robert Guédiguian, Antonello Grimaldi, Luigi Falorni, Philippe Claudel, Hong Sangsoo, Lance Hammer, Majid Majidi – uute lavastajate nimesid on aasta-aastalt järjest raskem meeles pidada. Venemaalt pole midagi, endisest Ida-Euroopast on esindatud Poola, Põhjamaadelt on sõelale jäänud üksnes Soome film, äsja kuus rahvuslikku filmiauhinda Jussit pälvinud Petri Kotwica armukolmnurgalugu „Must jää”. Soomlastel võttis oma iga-aastase tosina mängufilmi juures 18 aastat, et jälle „Berlinale” Kuldkaru-jahile pääseda, eelmine õnnelik oli Pekka Parikka oma „Talvesõjaga”. Konkurss võistlema pääsemiseks on endiselt kõva.

 

 

Buñuelist Vietnami sõjani

Mitmed eriprogrammid sisaldavad väga huvipakkuvat klassikat ja paljude jaoks unustusse vajunud kinokunsti. Suur retrospektiiv on pühendatud Luis Buñueli (1900–1983) loomingule, kokku kolmkümmend kaks lavastust ja kaheksa filmi, mille juures ta kaasa lõi, programmi lõpumaiuspalaks restaureeritud „Andaluusia koera” (1929) kontsertettekanne. Ainuüksi selle programmi nautimisele võiks oma Berliini nädala ära kulutada.

Saksamaa 1970. aastate uue kino läbilööki tutvustab seitsmest filmist koosnev eeskava „Filmitegijate vastuhakk”, kus maailmanimega autorite (Fassbinder, Herzog, Wenders), aga ka laiemalt tundmatute (Uwe Brandner, Hark Bohm) loomingut.

40 aastat tagasi, veebruaris 1968, kutsusid Berliini üliõpilased kokku nn Vietnami kongressi, et protestida Vietnami sõja vastu. Sellele sündmusele on pühendatud Vietnami sõjast jutustavate filmide tagasivaatekava, muidugi kuulsamad pildid, nagu Robert Altmani „M*A*S*H” või Hal Ashby „Kojutulek”, aga ka mitmed vähem tuntud filmid, nagu Emile de Antonio „Sea aastal” või dokumentaalfilm „Talvesõdur”, kus sõjas käinud jutustavad asjust, mida on õudne kuulda.

„Berlinale” „Forum” ja „Panorama” on mõlemad oma poolesaja filmiga alati programmid, mis ajavad silmade ees kirjuks: paljud uued tegijad üle ilma, sekka mõni keskeas meister. Need on filmivalikud, mis pakuvad ideid, ehmatavad või siis tüütavad. Ega festivalil peagi tingimata seansi lõpuni kannatama, kui film on jama. Kahju, et nende kirjude eeskavade hulka satub üliharva maarahva kinopilte.

Baltikumi filmi tutvustab „Berlinale” Euroopa filmiturul 2001. aastal alustanud stend „Baltic Films”. Turul linastuva 700 filmi hulgas on neli Eestist: „Sügisball”, „Klass”, „Kuhu põgenevad hinged” ja „Georg”. Festivali suures eeskavas on esialgsel vaatlusel „Baltic Films’i” rahvastelt üksnes lätlase Ēvalds Lācise lühifilm „Uued liigid” („Jaunā suga”) lastefilmifestivali ekraanil. Teine läti nimi Signe Baumane vilksatab lühifilmide võistluskavas, aga USA ja Itaalia filmi autorina.

Kuldkaru žürii esimees on Prantsusmaal ja USAs filme teinud kreeklane Constantin Costa-Gavras. Karujaht Berliinis lõpeb kümne päevaga.