Itta kah!

Karlovy Vary filmifestivalil esilinastus rahvusvaheliselt ka kaks uut Eesti filmi

MARTA BAŁAGA

 

Kuidas saada teada, et su uus film on täielik läbikukkumine? Ilmselt siis, kui esilinastusest on möödunud juba kaks kuud, aga filmi eest tuleb endiselt vastust anda. Juba ei tea mitmendal festivalil. „Ma ei tea, miks „Viimane nägu“1 nii kõvasti kriitikat sai“ väidab Jean Reno, kes tuli Karlovy Varysse vastu võtma ihaldatud festivali presidendi auhinda. „See on ju ainult film! Mitte, et me oleks sõja algatanud või midagi sellist. Cannes’is juhtub vahel nii, et nad tapavad su lihsalt ära. Ehk ei olnud eine sel päeval piisavalt hea või mis iganes. Sellepärast mulle meeldibki pigem siin käia – naised on ilusad ja inimesed kenad. Ning toit on palju, palju parem.“ Erinevalt Penni filmi kohta käinud seisu­kohast on see nüüd lause, millega on raske vaielda. Sorry, Jean.

Tšehhi vanasõna ütleb: „Kui külaline saabub su koju, siis haara kaigas“. Karlovy Varys tunnevad aga kõik end ometi koduselt. Prantsuse näitleja polnud ainus staar, kes allutas end kohaliku hüdroteraapia režiimile. 51. Karlovy Vary filmifestival võõrustas teiste seas ka hallide varjundite Jamie Dornanit (kes promos oma küsitavat sõjadraamat „Antropoid“)2, Michael Shannonit ja Willem Dafoe’d, kes pälvis festivali ihaldatuima auhinna, Kristallgloobuse erakordse panuse eest maailma filmikunsti arengusse. Ja kuigi rahvas seisis tunde järjekorras selleks, et näha Jim Jarmuschi või Pedro Almodóvari uusi filme, on selle Tšehhi festivali põhirõhk endiselt Kesk- ja Ida-Euroopa filmikunstil; madalaeelarvelised filmid, mis on tavaliselt sunnitud meeleheitlikult rabelema tähelepanu pärast üleküllastunud filmiturul.

Hea, halb ja eestimaine

Tänavune valik näitas, et isegi peaaegu täiesti tundmatud filmitegijad saavad miljoneid kulutamata hakkama tähendusrikka kommentaariga hetke tegelikkuse aadressil. Ka sellel teekonnal olid aga omad konarused. Jiři Sãdeki veider­õuduka „Keskpäev“3 ainsaks märkimisväärseks aspektiks oli Alexander Surkali rabav kaameratöö, venelaste „Koguja“4 tõestas aga taas, et piirates tegevustiku nelja seina vahele peab olema ka midagi olulist öelda. Või peab su nimi olema Bergman.

Ida-Euroopa uuele filmikunstile pühendatud võistlussektsioonis „East of the West“, ehk “Idapool läänt”, ei üllatunud Gruusia draama „Teiste maja“5 triumf küll mitte kedagi, või ehk noort debütanti ennast. Sarnaselt Zaza Urušadze auhinnatud „Mandariinidele“ (2013) näitab see kaunilt üles võetud film, et sõjad ei lõpe poliitikute entusiastlike deklaratsioonidega. Nende tagajärgi on tunda veel pikka aega. Kauaoodatud ja vajaliku puhta energia süsti pakkus Triin Ruumet, kes esitles oma debüütfilmi „Päevad, mis ajasid segadusse“ (2016). Tal õnnestus paljudele ka meelde jääda ja mõju avaldada. „Kui ma seda filmi esmakordselt Tallinnas nägin, mõtlesin kohe, et see võib meie vaatajas­konnale huvi pakkuda“ ütleb festivali programmivalija Lenka Tyrpáková. „See on ebatäiuslik film – filmimeeskond on uskumatult noor – aga sellel on oma hämmastav minek. Meile läkski korda see taltsutamatu energia“. Žürii tundus nõustuvat: film sai kategooria teise preemia, žürii eriauhinna.

Anarhia tütar

„Inimesed küsivad ikka ja jälle, et miks kuradi pärast need üheksakümnendad. Ilmselt sellepärast, et see oli Eestis kaose ajastu, aga see oli väga seksikas kaos“, tunnistab Ruumet, kellele on see pika mängufilmi debüüt, nagu ka enamikule filmitiimist. „Et sellist filmi teha, tuleb palju juua, narkootikume võtta ja seksida. Ja silmas pidada, et operaator oleks vähem purjus kui sa ise“, lisab ta meie ilmseks meeleheaks.

Lugu räägib Allarist, kelle hägused logelemispäevad Eesti väikelinnas koosnevad joomisest, kaklemisest ja … mitte paljust muust, kuni traagiline õnnetus paneb teda elu ja valikute üle järele mõtlema. Teema võib kõlada tuttavana, aga sellest pole lugu. „Filmitegemise mõte pole lugu rääkida“ kinnitab Ruumet. „Oluline on luua emotsioon. Meile kõigile oli see spirituaalne kogemus, sest oleme kõik väga spirituaalsed inimesed. Film on rituaal ja nii me sellele lähenesimegi. „Päevad … “ on meie kõigi energia segu ja seda on ka ekraanilt näha. Loodan, et see paneb inimesi end tundma nii nagu nad oleksid väheke võtnud. Tahan, et nad tuleksid kinost välja sooviga karjuda: „Ma tahan elada!“ Ja kuna mul on nüüd võimalus rääkida, siis tahaksin lihtsalt öelda kõigile filmifestivalide külastajatele: lõpetage see kuradi network’imine ja võtke lihtsalt rahulikult!“ Kas „Anarhia poegade“ („Sons of Anarchy“) rollidesse tõesti enam inimesi ei otsita? Sellest naisest oleks saanud tõeliselt hea biker.

Spioonid nagu meie

Mäslevat Ruumetit oli festivalil raske mitte märgata, kuid tema debüüt polnud ainuke Eesti film võistlusprogrammis. Toomas Hussar, kelle esikfilmi „Seenelkäik“ näidati siin 2012. aastal, on nüüd tagasi filmiga „Luuraja ja luuletaja“ (2016), mis on huvitav, ehkki mitte täiesti õnnestunud segu trillerist ja mustast komöödiast. „See film ei pidanud olema nii naljakas“, ütleb produtsent Ivo Felt. „Olime ausalt öelda eile veidi üllatunud kui inimesed linastusel naerma hakkasid. See on väga tõsine lugu, aga samas on siin ka koomiline toon“. „Ma ei teeks kunagi midagi, mis ei oleks naljakas“, lisab Hussar. „Järgi mõeldes on kõik meie elus absurdne.“ Kuigi ta teine täispikk mängufilm ei suuda enamasti võtta selget seisukohta, kelleks ta tahab saada, kui suureks kasvab, on siin palju nautimisväärset. Eriti, kui vastastikku asetatakse Gustav (Jan Uuspõld), Eesti salateenistuse agent, ja Miku (Rain Tolk) – raskustes poeet, kes leiab end mässituna afääri, milles on loomulikult osaliseks ka Venemaa salaluure.

„Minu filmi saab iseloomustada läbi vastanduse: kaks erinevat maailmapilti põrkuvad lõpuks. Üks tahab askeldada kaadri taga, teine olla kuulus. Üks on konservatiiv, teine liberaal. Mõlemad on alkohoolikud, aga spioon ei saa juua, sest ta elu hakkab siis kohe koost lagunema“, ütleb Hussar. „Ja miks ma temast üldse spiooni tegin? Sest me teame spioone ju ainult filmidest.

Võisime need tegelaskujud muuta, kelleks iganes. Meil oli ka konsultant, kelle sõnul on meie näidatud spioonimaailm totaalselt aegunud. Ta kirjeldas praegust tööprotsessi ja see oli väga igav. Nad istuvad päevad läbi lihtsalt helendavate ekraanide ees“ naerab Hussar. „Kuigi nad kasutavad endiselt neid tõeliselt vanamoelisi mobiiltelefone“, lisab Felt. „Neid pole võimalik jälgida, nii et vanad Nokiad tunduvad olevat tõeline kaasaeg“.

Sellest infost võiks meil kõigil kasu olla.

Perekonnasidemed

Põhivõistlusprogramm oli küll igati auväärne, aga samas ka veidi igav. Kui ehk välja arvata Ivan I. Tverdovski film „Zooloogia“.6 Põrunud draama, mille peategelane, loomaaia arglik administratiivtöötaja Nataša, ärkab ühe päeval avastusega, et talle on kasvanud … saba. Tema üllatuseks tundub see piinlik juhtum muutvat ta sündmustevaest elu hoopis paremuse poole.

Peaauhind Kristallgloobus läks aga Ungari psühhodraamale „See pole mu elu parim aeg“7, osutudes paremaks Jan Hřebejki „Õpetajast“8 ja Damjan Kozole süngest „Ööelust“.9 Filmis naaseb Ungarist Šotimaale paremat elu otsima läinud Ermella oma õe ukse taha ja ei lähe kaua, kuni rusikad välja võetakse. „Sain aasta tagasi ühelt väikeselt teatrilt kutse nende juures üks tükk lavastada“, ütleb Szabolcs Hajdu, kes võitis ka parima näitleja preemia rolli eest enda filmis. „Mul polnud mingit eelnevat ideed, mis see olema peaks. Rääkisime sündmustest, mis meiega aset leiavad. Keegi kirjeldas, kuidas ta laps läks segi ja nuttis terve õhtu ja see kõik lõppes suure tüliga. Mõtlesin, et okei, püüaks need olukorrad kuidagi ära kasutada. Pärast esietendust otsustasime loo kohandada ka filmiks. Võtsime selle üles mõned kuud hiljem vaid 14 võttepäevaga.“ Jääb teatud kahtlustunne, et Hajdu linateos hakkab kannatama sagedaste (ja kohati möödapääsmatute) võrdluste all Cristi Puiu väga sarnase filmiga „Sieranevada“ (2016). Ja ometigi oli see hoolimata „Grey anatoomiat“ („Grey’s Anatomy)“ meenutavast tobedast lõpust üks võistlusprogrammi parimaid filme. Milles küll kahjuks polnud näha ühtki tõelist meistriteost. Õnneks võis ühe sellise leida küll hoopis ühest teisest sektsioonist.

Persona non grata

Legendaarne Ameerika stsenarist ja režissöör Charlie Kaufman külastas Tšehhi vabariiki, et võtta vastu sätendav festivali presidendi auhind ja esitleda oma imelist väikest filmi „Anomalisa“ (2015) – nukufilmi, mis on ühtaegu nii õrn kui ka nukker. Ta leidis ka pisut aega, et rääkida oma ebatavalisest karjäärist ja sama ebatavalisest viisist leida inspiratsiooni. „Ma jalutan väga palju. Teen seda iga päev ja mul on jalutamise ajal alati märkmik kaasas“ selgitab Kauf­man. „Aga ega ma siis enamuse päevast ei kirjuta. Ma jõllitan. Või otsin midagi internetist, mis on suur viga. Komme, millest sooviksin vabaneda.“ Hea teada, et isegi Oscari-võitjatel on samad mured kui meil. Kaufman ei üritanudki varjata seda miks tal läks seitse aastat aega, et tulla välja järjega oma lavastajadebüüdile „Sünekdohh, New York“.10„Sest, et see kaotas terve varanduse! Kui nüüd asi kokku võtta. Ja see juhtus 2008. aastal, kui kogu majadus põhja läks ja filmid muutusid superkangelasrämpsuks“. Algselt raadiokuuldemänguna ellu kutsutud „Anomalisa“ sai vaimustunud kriitika ja Oscari nominatsiooni. Filmitegija elu see aga lihtsamaks ei muutnud. „Ma ei arvanud, et selle loo ekraniseerimine on hea mõte, sest see oli kirjutatud mõttega mitte lugu visuaalselt kujutada. Ma loopisin aga erinevaid ideid ringi ja see oli see, mis tagasi põrkas. Tahtsin lihtsalt meeleheitlikult midagi ära teha, tahan seda siiani. Ma ei suuda oma filme maha müüa. Meenub, kui ma üritasin rääkida oma filmist “Inimloomus“11: film räägib naisest, kes on üleni karvane ja psühholoogist, kes üritab hiirtele lauakombeid õpetada. Mõni ime, et keegi seda filmi isegi ei maini. Nagu mul oleks selline kummaline laps, keda ma olen sunnitud keldris peitma.“

Jah, filmid võisid ju olla väga varieeruva kvaliteediga – kui välja arvata Soome „Õnnelikem päev Olli Mäki elus“12, mis oli väga armas – aga samas on Karlovy Vary kohaks, kus isegi kurikuulsalt häbelik Kaufman tunneb end mugavat ja ajakirjanikele antakse akreditsiooniga koos kaasa purk õlut. Jätmata mainimata tõsiasja, et see on ehk maailma ainuke festival, kus Hollywoodi tähtedest suurema kahina tekitab NHLi hokimängijate kohalolek. Kui Jaromír Jágr avatseremooniale jõudis, märkas seda kindlasti ka George Clooney. „Ma tulin siia elu nautima, mitte intervjuusid andma“, ütles sportlane punasel vaibal. Paljud tundusid olevat sama meelt. Tore, kui keegi vahel meelde tuletab, et me peaksime filmikunstist ennekõike lihtsalt rõõmu tundma.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „The Last Face“, Sean Penn 2016

2 „Anthropoid“, Sean Ellis, 2016

3 „Polednice“, Jiří Šádek, 2016

4 „Коллектор“, Aleksei Krassovski, 2016

5 „Skhvisi sakhli“, Rusudan Glurdžitse, 2016

6 „Зоология“, Ivan I. Tverdovski, 2016

7 „Ernelláék Farkaséknál“, Szabolcs Hajdu, 2016

8 „Učitelka“,Jan Hřebejk, 2016

9 „Nočno življenje“, Damjan Kozole, 2016

10 „Synecdoche, New York“, Charlie Kaufman, 2008

11 „Human Nature“, Michel Gondry, 2001

12 „Hymyilevä mies“, Juho Kuosmanen, 2016

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar