Inspireeriv eesti film

Tõnu Virve

Kirjandusmuuseumis peeti konverents „Tagasi Hukkunud Alpinisti hotelli”. Eestlased on armastanud ja armastavad oma teatrit. Etendused on enamasti välja müüdud. See tuleb ilmselt pikast seltsimajade traditsioonist. Kutseline teater sai jalad alla esimese vabariigi ajal. Seepärast oligi soveti Eestis teatritegemisse kätketud iseseisvusaja nostalgia ja miks ka mitte, kultuuriinimeste vabadusvõitluse varjatud seeme. Kino ja filmiga on natuke teisiti. Kallis kunstiliik mõne omamaise teosega ei jõudnud iseseisvusajal rahva hingeteadvuseni. Filmitegemist seostati Nõukogude Eesti kunstiga ja, mis eriti oluline: seda rahastati täies mahus Moskvast. Seetõttu oligi möödunud sajandi üheksakümnendatel, iseseisvuse taastamise ajal, filmikunst Eesti Vabariigi eelarve real „muu”. Sõltumatuks saanud Eesti film võitles elu ja surma piiril, aga Kremli ideoloogia valvekoerte alt pääsenud vintsked filmimehed, vabaduse vere maitse suus, lõid usinalt erastuudioid. Tiina Lokist sai lausa unetu – tema ehitas PÖFFi. Pikka aega ei peetud heaks tooniks nõukogude aja filmikunsti meenutada ega analüüsida, aga aja kulgemisega muutub mõtteviis. Tänavu tähistatakse suurejooneliselt eesti filmi ja kino saja-aastaseks saamist. Tänu paljudele üritustele hakkab ka nõukogude eesti film eesti rahvale omasemaks saama. On tähelepanuväärne, et omamaine vanema aja film on hakanud inspireerima noort kultuuriinimeste põlvkonda. Eaka filmitegijana on hea tõdeda, et mahukat ja unustatud kunsti hakatakse taas avastama. Oluliseks sammuks oli kirjandusmuuseumi ja Tartu kultuuritehase 29. augustil korraldatud konverents „Tagasi Hukkunud Alpinisti hotelli”. Hasartmängumaksu nõukogu toetuse abil teostunud üritus oli osavõturohke ja tuumakas.

Martin Luiga oma ettekandes väitis, et nõukogude ideoloogia jättis religiooni küll ajaloo prügikasti, kuid seevastu oli kõikvõimaliku paranormaalsuse avastamise ning leiutamise lootus riiklikus ideoloogias pea et selge sõnaga välja kirjutatud. Seoses sellega ei kujunenud NSV Liidus ulmele kunagi läänemaade halvustavat pulp-kuulsust – teaduslik fantastika oli tõsine asi, selle tähtsus kultuuridiskursuses ilmne. Tähelepanu väärib ka nõukogude ideoloogia ja riigiaparaadi kohalolu läbiv tajutavus tolleaegses kirjanduses, võib öelda, et tausta asemel on see tunnetatav otsekui omaette tegelasena.

Mari Laaniste on vaadeldud oma uurimuses, kuidas too nõukogude filmitööstuse saavutus, mille sündmustik hargneb „kusagil Alpides”, vormib nägemust mittenõukogude maailmast, „lääne pahelisest ühiskonnast”.

Greete Põrk käsitles filmi „Hukkunud Alpinisti hotell” kui kahe maailma kokkupõrget, uuris kahte vastanduvat tasandit ja nende koostoimel käivituvaid tähendusmehhanisme.

Kiwa „Siin on lõpp! Reis algab seal, kus tee lõppeb” oli konverentsi keskseim ja väljapaistvalt kõrgstiilis peetud ettekanne. „Hotell mägedes on töölaud, isegi operatsioonilaud või katsepolügoon, kust on maha lükatud ja kõrvale jäetud kõik üleliigne, nii et nähtavale jääks ainult täieliselt olemuslik või vajalik. Oleva ja olematu vaheline piiritsoon, nagu Shambala budistlikus mütoloogias. Kuidas siseneda hotelli? Kas väljastpoolt, nagu inspektor Glebsky filmi avakaadrites, või seestpoolt, nagu tulnukad inimkehadesse? Kuidas võimumehhanismid, mütoloogia, keskkond, helid, utoopiad, kordused, peegeldused ja erinevused – kõik kaardid, mis film kätte mängib – mõjutavad inimpsüühikat, ja kuidas see omakorda mõjutab hotelli?”

Roomet Jakapi uurimuse fookuses oli inimeksistentsi normatiivsete aluste rakendatavus teistele arenenud intellektiga olenditele.

Mulle oli põnev ja intrigeeriv Janar Ala esinemine. Ta võrdles omavahel briti ansambli Roxy Music kahte esimest plaati, „Roxy Music” (1972) ja „For Your Pleasure” (1973) ning Grigori Kromanovi filmi „Hukkunud Alpinisti hotell”. Ala väitis, et sellise mõtte tekitas algusperioodi Roxy Musicu liidri Brian Eno väline sarnasus Sulev Luige kehastatud ühe kultuslikuma tegelase Luarvik Luarvikuga. Lisaks objektiivsemad põhjused: glam, 1970. aastate popkultuur NSV Liidus ja läänes, kunstlikkus, film jne. Ala märgib, et neid seoseid kahe nimetatud nähtuse vahel on tegelikult väga kerge leida, liigagi kerge, et ta eesmärgiks oligi luua pigem ilukirjanduslikumad ja hüpoteetilisemad seosed nende kahe platvormi vahel, võib-olla need ka osaliselt ära vahetada. Filmi kunstnik-lavastajana soovitasin tal filmi veel kord läbi vaadata, sest ta inspiratsioon hingas varjatud tõde. Olin nimelt kontseptuaalse eesmärgiga hotelli seintele paigutanud ka muu kunsti hulgas maailma popmuusika iidolite hiiglaslikke värvilisi fotosuurendusi. Algmaterjalid sain Jaak Joalalt! Filmimuusikas need popiidolid kahjuks rõhutamist ei leia, mistõttu nende kohalolek jääb vaatajale märkamatuks.

Berk Vaher luges ette oma ilukirjandusliku teose „Nähtamatu mees: du Barnstocre’i tunnistus”. Mustkunstnik du Barnstocre on tegelaskuju vendade Strugatskite romaanist „Hukkunud Alpinisti hotell”; samanimelisest filmist jäi tegelaskuju välja. Oma loos kujutleb Berk ta siiski sinna filmiruumi. Berk kirjeldab oma loos, et mis siis, kui nähtamatu mees ikkagi viibis hotellis, tunnistas ja mõjutas sealseid sündmusi. Tõepoolest võis see nähtamatu seal hotellis ringi liikuda, sest kirega loodud kunst väljub loojate kontrolli alt ja hakkab arendama oma elu. Ja elul on omadus sigida. Mida kirglikum loovus on teosesse panustatud, seda kestvamaks ja sigivamaks kujuneb ta elu.

Jaak Lõhmus käivitas ürituse lõpus filmipildi näitlejate proovidest. Saalis oli lausa füüsiliselt tunda, kuidas nii spetsiifilist filmiköögi materjali vaatab igaüks väga erineva, isegi vastandliku tajuga. Filmi toimetajale Ilmar Taskale ja mulle manasid need esile tookordsed kirglikud vaidlused osatäitjate üle. Kas eestimaised või välismaised näitlejad? Paistab, et nüüd on see probleem taas esile tõusmas.

Aga saja-aastane eesti film ja unustatud eesti filminäitlejad alles ootavad taasavastamist. Näiteks Gailiti „Karge meri”. Mängufilm on kokku monteeritud eesti filmile erandlikult: peamiselt üldplaanidest. Miks? Kui teha panoraamsetest üldplaanidest suurendusi, mis siis selgub? Või unustatud tippnäitleja, kes mängis eesti esimeses helifilmis peaosa, viibis pärast juunipööret viis aastat Siberi vangilaagris, hiljem lõi filmis „Mis juhtus Andres Lapeteusega” parima kommunisti rolli. Oli samas suurriigi ainus rehabiliteerimata Nõukogude Liidu rahvakunstnik. Või kes on see eesti filminäitleja, kes saanud Euroopa Oscari parima meeskõrvalosa eest filmis „Rahu tänav”? Mulle rääkis verinoor seksikas filmitüdruk, et tahab eakast kultuuriinimesest dokumentaalfilmi teha. Ja nimelt – filmida vanamehe mõtteid! Kujuta pilti, filmida mõtteid! Eesti uue punguva põlvkonna filmilooja kummaline mõtteliikumine meenus siis, kui vaatasin nüüd telekast nõukogude ajal loodud noore ja andeka dokumentalisti Soosaare ainsat mängufilmi „Jõulud Vigalas”. Näidati ka dokumentaali selle filmi tegemisest, olid vapustavad arhiivikaadrid, kuidas Mark filmis. Huvitav, kes Marki filmis, kui Mark ise filmi võttis? Monteerides peas kokku kaadreid filmitegemisest ja dokumentaalseid seisundeid tollest mängufilmist, hakkasin isegi uskuma, et mõtteid on võib-olla võimalik filmida küll. Igatahes, eesti film inspireerib.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming