Inimestest, ilma draamata

Marko Raat: „Kultuuriantropoloogia ampluaa on ammendamatu: sinna mahuvad nii inimese käitumismustrid kui ka ainulaadsed personaalsed elujuhtumid.“

TRISTAN PRIIMÄGI

12tunnine „Kassalint“ pakub sisseostude kaudu Eesti ühiskonna läbilõike aastal 2010.

12tunnine „Kassalint“ pakub sisseostude kaudu Eesti ühiskonna läbilõike aastal 2010.

Kaader filmist

Uue Eesti Rahva Muuseumi audiovisuaalse identiteedi kallal on kaheksa aastat tööd teinud režissöör Marko Raat. Selle aja jooksul on eestlaste rahvusliku identiteedi ja olemise teemal valminud kokku umbes 70 filmi, mille pikkus varieerub mõnest minutist kuni 12 tunnini. Suuremad lavastuslikud filmid jäävad umbes tunni kanti, nt 16 näitleja osalusel valminud „Nõiaprotsess“, mille aluseks 1665. aasta kohtuprotokoll. „Pikkuse tingis algallikas,“ täpsustab Raat. Filmid on ebatavalises portreeformaadis. Autori sõnul oligi eesmärk raputada vaataja välja tavalisest harjunud liikuva pildi tarbimise kogemusest.

Millest sai alguse sinu koostöö ERMiga?

Marko Raat: Ma olen varem ka arhitektidega koos näitusi teinud ja kui 3+1 arhitektid kaheksa aastat tagasi helistasid ja küsisid, kas ma tahan kujundada muuseumi sisu ja pakkuda sinna välja audiovisuaalse kontseptsiooni, olin nõus. Ma ei teadnud siis ERMist mitte midagi, elasin sisse, mõtlesin läbi ja panin mõne reaga kirja, kuidas võiks seal liikuvale pildile läheneda. Umbes pool aastat hiljem selgus, et võitsime selle konkursi ja olingi ootamatult väga pika protsessi sees.

Milline oli planeeritavate filmide mõte? Millise tervikliku sõnumi peaksid need edastama?

Hakkasin kinni argielu- ja antropoloogiamuuseumi märksõnadest, mis teadlased-kuraatorid pillasid. Mulle sellest piisas, et käivituda, kuna mind on alati huvitanud pigem nähtamatu – see, kuidas näidata näitusel huvitavalt seda, mida me peame elementaarseks ja igavaks või liiga peidetuks, et seda üldse märgata. Kultuuriantropoloogia ampluaa on ammendamatu: sinna mahuvad nii inimese käitumismustrid kui ka ainulaadsed personaalsed juhtumid. Ühesõnaga kõik, mis puudutab inimeste seoseid ühiskonnas.

Võtmeks sai draama väljapuhastamine ja teiste võimaluste otsimine pingestamaks filme ja ühtlasi kogu näitust. Vastandumine olukorrale, kus meid igalt poolt ümbritsev meedia- ja meelahutusmull püüab suureks sündmuseks paisutada iga meie liigutuse. Elu ja meie igapäevaste tegemiste ilu ja võlu on süvenemises. Sellistes olukordades puudub väliselt igasugune draama.

Teine pool on lavastused, kus sai mindud teist teed. Kuna see on muuseum, siis sai määravaks, et kõik tähenduslikud lood peaksid lähtuma algallikast, originaalist, kas dokumendist või kirjapandud, räägitud, isiklikult kogetud olukorrast. Ja kui selline allikas on valitud, mis tahab saada inimese häält ja keha, tehku ekraan seda siis ka rõhutatult häälekalt ja nõudlikult, ekspressiivselt, külastajale otsa vaadates. Lavastuste visuaal ja keskkond on rõhutatult tinglik ja stiliseeritud, et vältida ajastu rekonstrueerimise libedat teed. Traagelniidid on ausalt kõigile näha, oluline on konkreetse eksponaadi sõnum ja nõudlik esteetiline üldmulje. Läbivalt on kasutatud ühe-kaadri-misanstseene, et vältida pildi kiiret ja efektset vilkumist avatud ruumis, mis tapab teised eksponaadid ning kruvib näitusel liikumise tempot. Iga lavastatud lugu, olenemata pikkusest, saab vaadata ka vaid ühe kaadri vaatamisega piirdudes.

Mõned näited on väga abstraktsed, näiteks „Kassalint“. Sinu seos antropoloogiaga või võti selle valdkonna mõtestamisel on vist palju laiem, kui see tavakäsitluses olla võiks?

See 12tunnine kassalindi film on hea näide täielikult dedramatiseeritud eksponaadist. Kaadris pole isegi inimeste nägusid. Mehaanilise lindi liikumine on aga huvitav ja kummalisel kombel inimlik. Sellesse süvenedes on seal kõik olemas: inimene oma valikute, võimaluste, ihade ja lootustega. Iga toidukorv paneb fantaseerima, milline inimene on nende lindile loobitud asjade taga. Ja kui liiga kauaks vaatama jääd, hakkab õudne: kõik need koledad ja ebatervislikud kilenutsakad, liitrite viisi õlut, viina, koolat ja üksildasi üllatusmune.

Draama väljajätmise tulemusena on see kõik lõpuks palju dramaatilisem. Siin on enda kehtestamiseks ja tähelepanu koondamiseks piisavalt dünaamikat, lõputult uut ja ootamatut infot, mitu tasandit, mida sealt välja lugeda, kõleda tarbimisühiskonna melanhooliast kuni ahvatluseni sellest hasartselt ajastu tarbimisinfot lugeda. Ühtlasi on see ka kohe museaal, algallikas tulevastele uurijatele ja teadlastele 2010. aasta inimese uurimiseks. Sellist tüüpi eksponaate on näitusel teisigi, nt teatava hetke Twitteri säutsude kaart Mikk Meelaku teostuses või 1705. aastast pärit poole aasta jooksul katku surnute nimekiri. Kõik need räägivad lõpuks ikkagi inimesest ja kui kogu näitus toetab nendesse süvenemist, siis need nii ka toimivad.

Seda tüüpi ekraanide lahenduste puhul räägib minus antropoloogilise filmi huviline ja videokunstnik korraga. Persoonilugudes ehk lavastustes kohtub aga videokunst filmi ja teatriga.

Kuidas reageerid väitele, et antropoloogia on valdkonnana oma aja ära elanud ja selle tööpõlluks on üksnes minevik?

Ega ma oskagi täpselt defineerida, millega on kohati tegemist, ka näiteks mõne sellise näiliselt minevikuga tegeleva osaluseksperimendi puhul. Vormilt analoogiline näide kassalindiga on nn ajaraja teises otsas kiviaja ekspositsioonis arheoloogidega tehtud eksperiment, kuuetunnine film kivikirve augu puurimisest. Mineviku tehnoloogiat rakendavad minu kaasaegsed, uudishimulikud inimesed, kes tahavad sellest aru saada. Esmapilgul nüri eesmärk annab neile fookuse ja võimaluse keskenduda. Sisu, narratiiv ja pinge on täitsa olemas, olenemata sellest, kas vaadata seda ühe minuti jooksul näitusesaalis või kuus tundi kinos. Üks minut tekitab ilmselt empaatia augunühkija suhtes, kuuetunnise meditatiivse seansi ajal võib vaataja puurijaid pimeduses piiluma tulnud rebase peale katartiliselt nutma pursata, nii nagu Warholi „Unes“* rabab kolmandal tunnil järsku näole laskunud kärbes.

Miks sa selle ERMi filmiprojekti ideega nõustusid? Ilmselt tuli sul muud filmiprojektid päris kauaks ajaks seisma jätta.

Ma tõesti ei kahtlustanud, et see nii pika aja peale venib. Arvasin algul naiivselt, et kirjutan stsenaariume ja teen dokke paralleelselt edasi. Nii see muidugi ei läinud: iga film tahab keskendumist ja järjekindlat tööd, idee läheb hapuks või ei arene, kui sellega pidevalt ei tööta. Aeg-ajalt proovisin teha mõnenädalasi katkestusi ja kraamisin poolikud filmiasjad välja, aga ega see ei toimi, kui pea on samal ajal täis ka sadat poolikut ERMi filmi ja suhtled päevast päeva 50 inimesega. Ühe filmi ma siiski tegin ja see kasvas välja minu enda olukorrast. „Fast Eddy vanad uudised“ (2015) on sündinud paralleelselt ERMi uue maja sisu tegemisega. Uinutatud filmikoletis hakkas minus tegelikult kohe otsima, kas seda kogumise-säilitamise-asjade-tähenduse-prügi-väärtuse-väärtusetuse lugu, mille sees ma iga päev olen, saab kellegi kaudu ja dokina ka rääkida. Need kuuajalised põgenemised Kanadasse võimaldasid mul end korraks isoleerida ja keskenduda ühele asjale.

Kas seda laadi ettevõtmine on muuseumide tutvustamisel tavaline?

Iga põlvkond peab muuseumi kui nähtuse üle kirjutama. ERMis on nii palju liikuvat pilti, kuna seda sattus tegema filmitegija ja filmimeediumil on praegu lihtsalt suur roll. See oleks surnud koht, ehk muuseumi muuseum, kui seal oleksid välja pandud ainult sada aastat tagasi soetatud kogud.

* „Sleep“, Andy Warhol, 1964.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming