Inimesed ja mesilased

Rein Tootmaa

Oma ülepingutatud kujutlusmöllus jõuab looja skisofreenia piirimaile, mille mõtestamisel ei ole enam võimalik tagasi tulla ega ka edasi minna. Nukufilm “GENE+RATIO”. Režissöör, stsenarist ja kunstnik Mait Laas. Nukufilm OÜ/Icon Film (Saksamaa), 11 min, esilinastus 13. X.

Mait Laasi tehtud joonisfilmi esimesel vaatamisel ei saa küll eriti aru, mis on kogu loo sisu ja mõte. Me oleme üles kasvanud antiikkultuuri mullast, meie kunstitaju on võrsunud euroopalikust arusaamisest kultuurist, mille kohaselt peaks iga kunstiteos olema mõistetav juba esimesel kokkupuutel ehk nagu Aristoteles oma “Poeetikas” on öelnud, et mis tahes loomingu tulemus peaks olema selge ning iga looja peaks püüdlema selle poole, et ennast võimalikult täpselt väljendada.

Nüüdsest eesti animatsioonist jääb küll vastupidine mulje: tundub, et filmitegijate eesmärgiks on ennast hästi segaselt väljendada. Kehtiks justkui printsiip, et mida segasem, seda parem. Lood on kujunditega nii küllastatud, et üsna raske on nende tagant lugu ennast ja asja mõtet näha.

“Gene + Ratio” peaks vist maakeeli tähendama sündimist ja mõistust. Filmi mingil algushetkel tekitab ekraanilt paisatu vaatajasse seose Spielbergi “Sisekosmosega”, kus minnakse ka inimese sisse, mõtestatult ja põhjalikult, mitte lihtsalt mängulustist. Laasi sisseminek jääb paraku vaid autori fantaasiamängu väljale, lisamata midagi uut senituntule tegelikkusest ja inimesest. Oma ülepingutatud kujutlusmöllus jõuab looja skisofreenia piirimaile, mille mõtestamisel ei ole enam võimalik tagasi tulla ega ka edasi minna. Lask püssist on tehtud, aga kelle pihta? Sihtmärk muutub filmi käigus aina ebamäärasemaks. On irvitamist ja naeru, on massi mahategemist ja inimese olematuks saamise stsenaariume, aga milleks seda kõike sellise segapuntrana esitada! Teisel-kolmandal filmi vaatamisel taandubki story üsna primitiivseks.

Filmi peategelasteks paistavad olevat mesilased, kes lööksid justkui korra majja ka inimeste elamises. Aga ka nemad on võimetud, sest areenile tuuakse must kass, kes vannis naise reitevahet lakub. Milleks see? Kas vastandamiseks mesilaste harmoonilise eluviisiga või inimkonna olemasolu mõttekuse kahtluse alla seadmiseks? Igatahes pole filmilooja oma sõnumit sellises selguseastmes edasi andnud, et sellest üheselt aru võiks saada. Kriitilisusest kaugenedes on selline suhtumine isegi aktsepteeritav: no mida sa ikka hullu aja ja hulluksläinud inimsuhete kohta oskad öelda – mis sassis, see sassis.

Film algab ja lõpeb tsivilisatsiooni pelgurliku näitamisega: algusotsas kraanad ja hoonete-ehitamised, tagaotsas ööunest ärkavad korterid. Jälle üks dimensioon juures. Mis seal siis ikka: mees teeb meile selgeks, et mass käitub niikuinii masinlikult, inimesed käituvad kui robotid; masinlikkus võtab võimust üha enam ja enam ning see viib lõpuks katastroofini. Aga mesilased? Miks me nendest õppust ei võta?

Selle selgitamiseks on filmi sisse toodud kriipsukujud, mis ilmselt viitavad sellele, et kondikava on meil kõigil ühesugune. Ka filmis kohati üles võetud näitlejate liikumist ja tegevust on sihiteadlikult näidatud robotlikuna kui nukke. Edasi vaadates läheb asi šabloonsemaks. Kriipsukujud sekundeerivad inimeste käitumisele. Aga nad lähevad oma reaktsioonides palju hullemaks kui inimeste elukorralduses. Ja siis – eriskummaline puänt: üks kriipsukuju läheb müürist läbi, ta pea lööb põlema ja sellest tõuseb päike ning selle sees on embrüo, sündiv laps. Nagu Tammsaare “Kõrboja peremehe” lõpp. Seoseid annaks vedada veel “Popi ja Huhuuni” ning veel ei tea kuhu.  Filmitegija oleks justkui unustanud vana tõe, et ühes loos kõike ühte patta ei panda. Ükskõik kas siis reaalses elus või kunstis ei lahata asju kogumina, vaid ühekaupa.

Kõnealuse oleva filmi puhul tundubki, et tegija on tahtnud kogu kõiksuse mesilastest inimesteni lahti võtta ja seda siis kujundlikult analüüsida. Aga paistab, et materjali kogunes liiga palju ning et see ajas režissööri  lihtsalt kimbatusse. Liiga palju mõtteid; ja et nendest lahti saada, läks oma pillerkaaritamisega lihtsalt liiale. Ühes loos kõiki maailma asju ikkagi käsitleda ei saa. Ehk nagu kooliõpetaja Lutsu “Kevades” Arnole ütles: kui sa tervet õppetükki selgeks ei jõua õppida, siis õpi pool. Meie animaatoritele ilmselt poolest ei piisa, nad tahavad ühe filmiga kogu maailma ja inimeste elamist ära seletada. Vanal ajal oli teisti: filmilooja võttis ühe konkreetse teema ja lahkas/lahendas seda.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming