Inimene kronesteetilise kaameraga

Andreas W

Fotofilmifestival 14. X kinos Sõprus ja fotofilmikonkurss „Ajatu lugu”.      Iga kord, kui ma satun mõnel konverentsil  kuulama teoreetilistel alustel põhinevat juttu fotodest, panen mõttes stopperi käima: nii, ja millal siis seekord hakatakse rääkima fotost kui aega peatavast seadeldisest? Ega sellel stopperikäivitamisel erilist mõtet olegi, sest enamasti tuleb ajapeatamise mõttekäik sisse kohe või peaaegu kohe. Muidugi, võib ju oletada, et kui mingi teema nii järjekindlalt kordub, siis on ta ilmselt olemuslik. Aga võib ka küsida, kas see pole siiski liiga kergekäeline haaramine hästi  sissetöötatud metafoori järele.     

Muidugi pole aja peatumise tunne fotoga  kohtumisel põhjendamatu väljamõeldis. Aga liiguks paar sammu tagasi. Jälle kord on põhjust osutada Jüri Alliku ja Endel Tulvingu kronesteesia hüpoteesile. Pidev osutamisvajadus tuleb sellest, et see inimliigi maailmatajumise iseärasust kirjeldav kontseptsioon võiks olla igale inimesele ükskõik millises kultuuris selgem kui A ja B (või millise krõnksuga iganes nende tähestik algab). Aga ma leian haruharva kellegi, kes „justkui midagi oleks kuulnud”. 

Väga lühidalt on idee järgmises. Allik ja Tulving ütlevad, et mitte keelevõime pole inimliiki teistest liikidest kõige selgemini eristav tunnus, vaid see eristaja on kronesteetiline potentsiaal ehk suutlikkus kujutlust enda isikust mööda samuti kujuteldavat ajatelge edasi-tagasi ümber paigutada. See aeg ei ole füüsiline aeg, see on aju konstruktsioon. Ükski teine loomaliik meile teadaolevalt nii ei tee. Üks siit tekkiv lõppjäreldus oleks, et virtuaalsus  pole kõrgtehnoloogilise ajastuga saabunud avastus. Inimkultuur on kogu oma eksistentsi ainult virtuaalsuses mööda saatnudki. Meie tegelikkus on välja mõeldud. Me libiseme iga oma mõttega aja pindadel mingites konstrueeritud suundades ja foto ei peata seal midagi. Tegelik peatumisi ja kiirendusi tekitav seadeldis on meie kronesteetilise potentsiaaliga aju, foto on lihtsalt aja pinda installeeritud konarus, mis paneb meid korraks komistama.       

Nii et me ei peatu foto juures ja ka meie isiklik ajatunnetus ei peatu. Me ainult suurendame mõnda detaili, keskendume oma mõtteprotsessis mõnele lõigule rohkem kui mõnele teisele. Fotofilm annab meile üksiku fotoga võrreldes tihendatuma konarustevoo, liigub meie hüpleva mõttega natuke vastutulelikumalt kaasa, pakub rohkem avanemispotentsiaale. Fotofilm hakib meie jälgimisprotsessi siiski  teistmoodi kui sujuval liikumisel põhinev film. Vähem on tihtipeale rohkem ja fotofilmi teoorias oluliseks peetav vaheruum on tõepoolest see, mis jätab meie eelnevusi ja järgnevusi konstrueerivale ajule rohkem võimalusi vabalt möllata, ise lugu kokku laduda. Fotofilmi vaadates ei ole me füüsilise pildi liikumisprotsessiga enam nii sidusalt kaasas ja meie virtuaalsuskonstruktor leiab endale rohkelt meelepärast tegevust. Võimalik, et fotofilmi vaataja on  (võrreldes 24kaadrilise filmiga) vabam vaadatuga koos liikuma ja kõrvalepõikeid tegema. See vaatamine on rohkem võrdne dialoog, mitte niivõrd kuuletumine dünaamilise pildi monoloogile. Lõpuks on küsimus ikkagi närviühenduste kiiruses ja läbilaskevõimes. Ja see aeg on juba reaalne aeg konstrueeritava aja all. Me ei saa oma virtuaalsust konstrueerida kuidagi teisiti, kui meie bioloogilised parameetrid võimaldavad. Kiilile oleks ükskõik  milline inimkultuuri film ikka ainult fotofilm, sujuva liikumise tajumiseks vajaks kiil filme kiirusega 400 kaadrit sekundis. 

Aga olgu, oleme inimliik, me ei ole osanud endale kultuurina selgeks teha, kuidas meie ajud tegelikult töötavad. Me armastame liigipõhiselt liialdada metafooride ja väljamõeldud tegelikkusega. Sel juhul võime ka ära unustada, et meie metafoorid (ka pildilised) ei aita meid sageli kuidagi ümbritsevast  olukorrast aru saada. See-eest annavad nad meile piisavalt emotsionaalseid tõukeid ja esteetilisi läbielamisi, et võiksime olla rahul ka lihtsalt kunstilise naudinguga. Niimoodi mõeldes tuleb meil fotofilmile läheneda kuidagi kergemalt, küsida: kas see, mida nägime, puudutas meie esteetilist närvi, kas tundsime midagi nähtu vastu? Fotofilmikonkursil „Ajatu lugu” valiti välja 12 linateost, mis andsid tänase fotofilmi liikumissuundade kohta üsna erinevaid viiteid. Enamasti oli fookus mingi suhteliselt sidusa loo jutustamisel ja vähem fotofilmi tehniliste võimaluste piiride katsetamisel. Võistlustööde puhul on see üsna ootuspärane, sest keegi ei tule kaotama. Kuna narratiiv koos kronesteetilise potentsiaaliga ongi see kandesagedus, mis inimkultuuri olemasolemise üldse võimalikuks tegi, siis me kõik otsime automaatselt igast kunstist, mis selleks väikseimagi võimaluse  annab, loolist selgust. Sellest saame me alati aru. Kui fookusesse satuvad tehniliste võimaluste piirid, võib kergesti tekkida arusaamatusi.       

Seda näitab minu meelest ka Taavi Piibemanni töö („Peategelased”) väljajäämine hinnatute nimekirjast. Selles töös on liigutud analüütilises suunas ja katsetatud nii sisulises kui tehnilises mõttes rohkem kui ükskõik millises  teises filmist. (Tegelikult võiks ka mulle kohe vastu vaielda ja öelda, et Piibemanni töö oli palju lineaarsema narratiivse ülesehitusega kui näiteks 3. koha saanud Gerald Assouline’i „Night ZigZags”, aga ma nõustuksin ja jääksin ikkagi analüütilise vaatepunkti olulisuse juurde.)       

Õigupoolest olid auhinnafilmid teostatud läbimõeldult ja selgelt, nii et ega ma žüriiga vaielda tahakski. Fotofilmis viib iga kaader teose arengut nähtavalt edasi, seega võib ka kaadri läbitöötatust pidada tehniliste piiride uurimiseks. Selles osas oli grand prix’ andmine Anu-Laura Tuttelbergi „Miss Julie’le” täiesti põhjendatud. Andri Allase ja Krõõt Tarkmeele  „Täiuslikule puhkusele” („Den Perfekte Ferie”) antud teine auhind osutas selgelt, et tõsidusega ei maksa üle pingutada ja et mõiste „puänt” pole kirjandusteadlaste välja mõeldud teoreetiline konstruktsioon, vaid igapäevase lugude-rääkimise elementaarosa. Ühe (pool)tagurliku järelduse pean ka tegema. Vanameister Gusztáv Hámos, kes konverentsil ettekande pidas ja kelle kolme fotofilmi ka näidati, oli tabamistäpsuselt siiski  veel kõigist päris kaugel ees. Tegelikult oleks hea, kui neist, kes praegu kvalifikatsioonkõrgusi ületasid, moodustuks mingi mõistliku aja jooksul Eesti fotofilmikoolkond. See on siiski täiesti iseseisev valdkond, mitte foto või filmi küljest lahti saetud koostisosa. Ja seega vajab selle väljaarenemine süsteemset tööd.     

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming