Inimene, kes tahtis head

Mathura

Erinevalt paljudest teistest elulooraamatutest pole Laasiku raamatu keskmeks mitte niivõrd Kiisk kui eraisik, vaid Kiisk kui looja. Andres Laasik, Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast. Toimetaja Tiina Lokk, kujundaja Andres Tali. Eesti Päevalehe Kirjastus, 2011. 512 lk. Lugu „„Näe, kingsepp Johannes läheb!” hõiskavad lapsed tänaval ja emmed noogutavad kaasa: „Ongi Johannes! Tubli, Mari (või Jüri), tundsid ära.” Ka noore mamma jaoks on Kaljo Kiisk ainult ja üheselt Johannes, kes juba tosin aastat koos Almaga Õnne tänava köögis vaikseid asjaajamisi ajab, mõnikord veidi vintis on ja tihtipeale Alma käest pragada saab.” Nõnda on kirjeldanud Kaljo Kiiska Jaanus Kulli 11. XII 2004 Õhtulehes ilmunud loos „Hullumeelselt õnneliku saatusega mees” ja sedasama tsiteerib Andres Laasik oma äsja ilmunud raamatu „Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast” alguses. On küllap tõsi, et eesti rahva mällu ongi Kiisk talletunud üle kõige „Õnne 13” teleseriaali ühe peategelasena, ometigi on minu meelest kahetsusväärne, et just see jääb paistma Kiisa loometee kulminatsioonina. Laasik mainib, et „Kaljo Kiisk mängib inimeste südamesse tegelase, kes esindab ühiskonda rohujuuretasandil” (lk 471), ent kogu monograafiat lugedes süveneb ometigi tunne, et Kiisk vääriks hoopis teistsugust mäletamist – inimesena, kes oli küll suurepärane näitleja, aga kes on ka lavastanud mõned eesti filmiloo silmapaistvamad teosed. Vaevalt pakuks Johannes Saareperale lavastada üht oma kurikuulsat käsikirja vene filmi suurkuju Andrei Tarkovski ja vaevalt pudeneks kingsepa suust näiteks seesugune repliik: „Püüdsin käsitada XX sajandi üht valusamat ning suuremat probleemi – võimu usurpeerimist ja selle tagajärgi inimkonna suhtes” (Kaljo Kiisa „Hullumeelsuse” kommentaar, lk 244).

Teisisõnu, ehkki Johannes Saarepera on eesti rahvale kahtlemata oma, on ühtviisi selge Andres Laasiku töö tänuväärsus, kui ta annab põhjaliku ülevaate Kiisa pikast ja rikkalikust loometööst. Autori poolt ära tehtud taustauuringute maht on muljetavaldav: siin on kommentaare Kiisa kolleegidelt ja kaasaegsetelt, katkeid retsensioonidest, aga üksjagu ka ülesotsitud arhiivimaterjale. Ja, mis pole tähtsusetu, lisaks sellele kõigele autori isiklik nägemus.

Kui raamatut „Ikka hea pärast” iseloomustada, hakkab kohe silma tõsiasi, et erinevalt paljudest teistest elulooraamatutest pole Laasiku raamatu keskmeks mitte niivõrd Kiisk kui eraisik, vaid Kiisk kui looja. Teisisõnu, Kiisa looming mitte ei asetu siin tema eraelu konteksti, vaid vastupidi, eraelul on selles raamatus kohta enam-vähem just niipalju, kui see aitab mõista Kiisa loomingut. Pole vist tarvis lisadagi, et selline lähenemine mõjub elulooraamatute tulvas meeldivalt värskena, nõnda et Laasiku tööd olekski korrektsem nimetada loomeloo-, mitte elulooraamatuks.

Tõsi, Laasik suhtub käsitletavasse inimesse ilmse austuse ja imetlusega (mis on nii põhjaliku uurimuse juures ka loomulik) ning kohati kõlab sisse ka šabloonset ülistustooni. Ent tema peamiseks huviks on siiski Kiisa loomingu mõistmine ning selle tutvustamine. Sellest lähtuvalt julgeb ta ajuti ka Kiisa enda teatud sõnavõttudes kahelda või neile vastu vaielda. Näiteks Kiisa sooja vastuvõttu Draamateatri kollektiivi viiekümnendatel aastatel kommenteerides mainib Laasik: „Kuid samal ajal lubab Kiisa jutustatud idülliline stseen oletada, et mehele paistab just tagantjärele kõik roosilisena, sel viisil saab siluda maha teravad nurgad, mis Draamateatris inimestevahelistes suhetes tol ajal samuti olemas olid” (lk 127).

Kusjuures ühtviisi kui loomelooraamat on „Ikka hea pärast” ka omamoodi ajaloodokument, kus püütud läbi ühe loomeinimese prisma omal moel mõtestada kogu nõukogude aega, nagu ka sellele eelnenut ja järgnenut. See on ülesanne, mis on kahtlemata keeruline ning senises ühiskondlikus diskussioonis suuresti puudub. Võib-olla on selleks vara? Või just liiga hilja? Igatahes on nõukogude aega käsitledes tihti lähtutud puhtideoloogilistelt alustelt: kuna nõukogude võim oli ideoloogiliselt vale, tuleb sellisena käsitleda absoluutselt kõike, mis seda iseloomustas. Sama paradigma näib rakenduvat ka kunstile: kunstnik, kes ei olnud nõukogude ajal põlualune, ei saanud olla suur ja tõeline kunstnik.

Laasik omalt poolt ei püüagi õilistada nõukogude korda, vastupidi, selle naeruväärsusest ja julmusest on siin juttu küllalt, ent ta katsub astuda väljapoole maailmavaatelisi absoluutväärtusi. Ta püüab leida laiemat vaatepunkti ja mõista, kuidas seesama film, mida oleme harjunud vaatlema pelgalt oma isikliku ajaloolise seotuse seisukohast, võiks paista sealt.

Laasik nendib: „Traumaatilisele nõukogude ajale ei järgnenud mitte rahu ja leppimine, vaid lahti kisti ka vanu haavu ja raputati neile soola. Nõukogude perioodi ajalooga tegelemine kerkis üles koos valulikkusega, mis selles perioodis endas peitus.” „Kaljo Kiisa viimast kuutteistkümmet eluaastat saatis päris kindlasti õnnetunne, et ta elab taas samas riigis, kus ta sündinud oli. Aga oma kurvastuseks pidi ta ka nägema, et selles ühiskonnas on lõhe või isegi mitu lõhet, mis jaotavad inimesi leeridesse vastavalt sellele, kuidas keegi ebameeldivatel okupatsiooniaastatel toimunut hindas. Tõsiasi on see, et mingit rahulikku konsensuslikku minevikumõistmist pole sündinud ka pärast Kiisa surma.” (Mõlemad lk 423.)

Tõsi, ühe kujundiga läheb Laasik ka liiale: „Eesti sai aastal 1991 iseseisvaks ja nabanöör Moskvaga läbi lõigati …” (lk 437).

Pärand

Niisiis, mida jättis looja Kaljo Kiisk endast maha peale mälestuste, milles teda meenutatakse kui sooja ja heatahtlikku inimest? Kaheksateist filmi, samapalju teatrirolle, veel rohkem filmirolle … Hulk (Kiisa filmilavastuste arv on Eesti kontekstis rekordiline) ei väljenda mõistagi veel kvaliteeti ja oleks ilmselt aus tunnistada, et Kiisa filmograafias on ka sellist, mis oma valmimise ajast lahus vaadatuna võib näida kas liialt naiivse, propagandistliku või lamedana. Ent ehk oleks adekvaatsem hinnata loomeinimese väärtust mitte tema loometegevuse „keskmise”, vaid just selle tippsaavutuste järgi – selle järgi, mis jääb kestma.

Kiisk on aga kahtlemata jätnud maha teoseid, mis mitte ainult ei jää kestma, vaid on verstapostid meie kultuuriloos. Selles kategoorias saab mu meelest lisaks fenomenaalsele Lible rollile ennekõike kõneleda kahest filmist: „Nipernaadist” ja „Hullumeelsusest”. Seega ühelt poolt äratuntavalt eestilik lugu mehe avastamiskihust, pretsedentite loomise vajadusest, ka loomeinimese rahutust vaimust (samas jätab Kiisa film tee lahti ka teistsuguseks tõlgenduseks, mille järgi Nipernaadi on pigem antikangelane, hingetühi läbipõlenud mängur), teiselt poolt aga ülimalt universaalne lugu sellest, kuidas absoluutne võim hukutab ja sarnaneb hullumeelsusega. Pealegi, võib vaid oletada, mis võinuks „Hullumeelsusest” saada, kui Kiisk oleks saanud selle luua vabana ideoloogilisest survest. Laasiku raamatus joonistub ju küllalt hästi välja, kuidas tolleaegne ladvik tabas selle filmi sihikut ning mõistis tegelikult suurepäraselt, kui vähe tollane olukord erineb natsitotalitarismist. Seda ilmestab näiteks järgmine lõik: „Ta (Baskakov, NSVL Kinokomitee esimehe asetäitja) seletas rahulikult: „Kuigi nad käivad sul seal ringi mustades mundrites, kipub aadress selgelt välja tulema …”” (lk 261).

Kokkuvõttes võib tõdeda, et Andres Laasiku „Ikka hea pärast” on üks mahukamaid eesti filmilooga seotud raamatuid, teos, millel voorusi hulga rohkem kui puudusi. Viimastest kummalisim on raamatut avavate peatükkide järjestus: tänapäev ja üldistused, esimesed filmid, lapsepõlv ja noorus, teatrikool, esimesed näitleja-aastad, järgmised filmid. Tänapäevast alustamine on küll omamoodi loogiliselt elliptiline (tänapäevaga ju raamat ka lõpeb), kuid jääb arusaamatuks, miks ajada raamatu kronoloogiline järgnevus sassi, alustada selle tuumosa millestki, mis järgneb ajaliselt järgmisele kolmele peatükile. Samuti julgen arvata, et inimesel, kes ostab Laasiku raamatu jõulukingina kui Johannes Saarepera eluloo, tuleb küllap pettuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming