Inimene ja loodus Matsalu festivalil

Sulev Teinemaa

 

Lihula festivali peaauhinna võitis rootsi režissöör Peter Gerdehag, kelle isa ja ema on eestlased. Ago Ruus sai oma dokumentaalfilmi “Rannaniitude laulud” eest kaks auhinda: žürii eri- ja Lihula valla auhinna. 2 x ARVO TARMULA

22. – 25. septembrini peeti Lihula kultuurimajas Matsalu III rahvusvahelist loodusfilmide festivali. Tänavu jõudis linale 57 filmi, neist 39 võistles auhindadele, osavõtjaid riike oli 16. Seega on festival kolme aastaga üsna kiiresti tõusujoones liikunud. Meenutuseks, et 2003. aastal alustati 23 filmiga seitsmelt maalt. Ilmselt ületab külastajate hulk mullust viite tuhandet vaatajat. Igatahes kultuurimaja suur saal oli enamasti rahvast täis, lisaks näidati filme väikeses saalis ja võimaldati videoläbivaatus asjahuvilistele.

 

Lihulas keritakse pimedast pimedani

 

Seansid algasid hommikul kell 10 ja kestsid õhtu kümneni välja. Nüüd nelja päeva peale jaotatud festival on filmide arvuga juba peaaegu piiri peale jõudnud, rohkem ei saaks näidata, sest pole aega ja ega vaatajagi rohkemat taluks.

Tänavu võistlesid filmid kahes kategoorias: “Meri ja kallas” ning “Inimene ja loodus”. Viieliikmeline rahvusvaheline žürii, kuhu meilt kuulusid režissöör Andres Sööt ja Matsalu rahvuspargi asedirektor Kaja Lotman, andis välja üheksa preemiat, mõlemas kategoorias parima operaatoritöö ja režii eest, lisaks eriauhinnad ja I preemiad ning muidugi peapreemia. Žürii auhindadele lisaks panid organisatsioonid välja seitse eriauhinda.

Žürii esimees Sven Jansson sõnas lõpetamisel, et maailmas peetakse küllalt palju loodusfilmide festivale. Matsalu loodusvaatuse filmifoorum on praegu arvuga suhteliselt väike, samas oli siia esitatud üpris kenake hulk ühtlaselt meisterlikke teoseid, mis tegi žürii töö kenasti pingeliseks ja vastutusrikkaks, et leida filmide hulgast just kõige paremad ning need siis auhindadega esile tõsta.

Täiesti üksmeelselt, mis läks kokku vaatajate arvamusega, võitis peaauhinna Rootsi režissööri Peter Gerdehagi film “Talumehe elu maa peal”. Gerdehagi peaks pidama eestlaseks, sest siit on pärit tema mõlemad vanemad. Mees ise eesti keelt veel ei valda, aga mine sa tea, mis ta homme räägib. Lihula festivalil äratas huvi veel tõik, et Gerdehag on Käru endise vallavanema Jaak Herodese onupoja poeg; Andres Sööt tegi Herodesest mõni aasta tagasi dokumentaalfilmi “Üksinda kiigel”.

“Talumehe elu maa peal” on väga inimlik ja eksistentsiaalne linalugu. Filmi peategelane Styrbjörn Ejneby peab koos oma naise Solveigiga talu Smålandi metsade keskel. Ta nimetab end vana aja inimeseks, kuna teeb talutööd hobusega ega kasuta põldudel kunstväetisi ja mürgiseid kemikaale. Mehel on kindel põhimõte: maad ei tohi siit ilmast lahkudes maha jätta halvemas seisus, kui me selle pärisime. Ta on mahepõllunduse andunud entusiast. Päevast päeva rügab mees ränkrasket tööd teha, et talu alles hoida. Viimastel aastatel on talupoeg oma tegevusega ka tähelepanu äratanud ja saanud fondidest mingisugust toetust.

Filmi sündmustiku ajal on Styrbjörn 62aastane, tal on kaks poega ja kaks tütart ning kaks lapselast. Lapsi filmis ei näidata, naine pääseb kaadrisse vaid mõnel korral. Film on Styrbjörni monoloog, tema arutlus inimese koha üle siin ilmas, inimese ja looduse suhetest. Mehe monoloogi saadab võrratult täpselt paigas ja maaliline pilt; on näha, et tegemist on fotograafi tööga. Režissöör Gerdehag oligi varem oma tegelasest fotoalbumi üles võtnud ja festivalil näitas ta filmi võtete ajal tehtud fotosid.

Filmi keskel selgub, et Styrbjörnil on avastatud vähk. Arstid annavad talle lootust elada mõned kuud, võib-olla ka pisut kauem. Tegelikult elab ta veel ühe talve üle. Pikkamööda jääb elujõuline talumees üha jõuetumaks. Ta räägib pikalt, kuidas võis varem neli-viis koormat sõnnikut päevas põllule viia ja selle laiali laotada, nüüd aga saab ta hakkama vaevalt kahega.

Film on üles võetud aastatel 2000 – 2002. Tegelikult algasid võtted alles siis, kui Styrbjörn ütles režissöörile, et tal on surmahaigus. Taustamuusikana, mida on filmis ohtrasti, kasutatakse lisaks rootsi heliloojate teostele veel Arvo Pärdi ja Philip Glassi helitöid, mis toovad esile filmi apokalüptilise meeleolu.

 

Matsalu rannaniitude laul

 

Päris mitmes filmis käsitleti suuremal või vähemal määral Matsalu rahvuspargiga seonduvat. Üldiselt ei pidavat Matsalu olevat tüüpiline rahvuspark. Viimastes säilitatakse loodust puutumatuna. Seevastu Matsalus sekkub inimene päris palju looduse kulgu, lõikab pilliroogu ja raiub võsa, taastab puisniite, müttab ja mättab, et hoida alles linnu- ja taimeliikide ning igasuguste rohujublakate voha. Erilise haardega on siia rakendatud koduloomad: ilma lammaste, hobuste ning viimasel ajal herefordi ja šoti veisteta kaoks õige ruttu tänane Matsalu liigirikkus.

Matsalu teema parim käsitlus oli festivali programmidirektori Ago Ruusi dokumentaalfilm “Rannaniitude laulud”, mis pälvis ainsana koguni kaks auhinda: žürii eriauhinna ja Lihula valla auhinna. Film tutvustab alguseks inimese ja looduse koostoimel tekkinud rannaniitude ajalugu. Viimase 50 aasta jooksul on sotsialistliku põllumajanduse arendamise raames hooldatud rannaniitude pindala Eestis kahanenud ligi neli korda. Nüüd püütakse kaotatut tagasi võita, abiks Euroopa Liidu looduskaitsefondi raha. Rannaniitude taastamise projekti üheks indikaatoriks on juttselg-kärnkonna ehk kõre populatsiooni taastamine. Loomaaia direktor Mati Kaal rääkis, et noore poisina Muhumaal kadakate vahel tüdrukuga jalutades ei saanud ta sammugi astuda, et poleks kõret müksanud. Nüüd aga pole vist Muhumaal ühtegi juttselg-kärnkonna krooksuma jäänud. Praegu püütakse nende isendite sigimist soodustada Matsalus ja ka Manija saarel. Milline ränk ja vaevarikas töö on selle taga, näitab kujukalt Ago Ruusi film. Tahan öelda, et kui sa pole konn, siis sa pole mitte keegi!

Teist liiki haruldase konna, mudakonnaga seonduvat kajastab noore režissööri, telerežii lõpetanud Anne-Mari Neideri väga hea vaatefilm “Karula rahvuspark”. Suurtest linnadest eemal Eesti lõunapiiril paikneval alal on aastasadu säilinud taimestiku liigirikkus – seda suuresti samuti tänu inimese ja looduse arukale koosolemisele.

 

Pilti vene metsamaffiast

 

Teistsugust inimese suhet loodusesse näitas venelase Jevgeni Feršteri dokumentaalfilm “Primorje puudollarid”. See räägib illegaalsest puiduraiest Primorje krais ja inspektsioonigrupist Seeder, mille ülesandeks on võidelda metsavarastega. Samas on võitlus üsna tulutu, vargad mõtlevad välja üha uusi meetodeid, kuidas võltsida dokumente ja jätkata taigas seedrite röövellikku mahasaagimist. Palkidega hangeldamise taga on maffia, selles äris liiguvad ennekuulmatud rahasummad ning tuhanded ja tuhanded vagunid puudega veerevad Hiinasse.

Siin artiklis vaatlesin riivamisi vaid mõnda filmi, mis Matsalus hinge jooksid. Vaatamisväärset oli seal väga palju, isegi liiga palju. Kui oled juba kord Matsalus, siis ei taha kindlasti terve päev ekraanilt loodust vaadata, vaid osa saada ja olla osake ka päris looduses. Läinud nädalavahetuse kena soe septembrilõpp meelitas Matsalu lahe äärde ja sealsetele puisniitudele oma silmaga võetavaid filme vaatama.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming