Indoneesia pihitool

JAANIS VALK

Dokumentaalfilm „Vaikuse nägu“ („The Look of Silence“, Taani-Indoneesia-Soome-Norra-Suurbritannia 2015, 104 min), režissöör-stsenarist Joshua Oppenheimer.

„Vaikuse nägu“ on mõtteline järg Joshua Oppenheimeri filmile „Tapategu“  („The Act of Killing“), rääkides taas Indoneesia riigipöördest ja masstapmisest  1965.-66. aastal.

„Vaikuse nägu“ on mõtteline järg Joshua Oppenheimeri filmile „Tapategu“ („The Act of Killing“), rääkides taas Indoneesia riigipöördest ja masstapmisest 1965.-66. aastal.

Kaader filmist

Milleks see kõik? Miks näidata õudust ja masendust ekraanil ja paisata see vaatajale näkku? Miks peab vaataja lahkuma kinosaalist rusutud meeleolus? Kõik need ja samalaadsed küsimused võivad tabada Joshua Oppenheimeri viimaste dokfilmide vaatajat kui rusikas makku.

Oppenheimer on näidanud oma eelmises filmis „Tapatöö“ („The Act of Killing“, 2012) seda, kuidas suhestuvad Indoneesia genotsiidi niiditõmbajad ja täideviijad oma tegevusega 50 aastat hiljem, tänapäeva Indoneesias. „Vaikuse nägu“ jälgib aga ühe leinava perekonna teekonda püüdmaks mõista, miks see kõik juhtus.

Vägivald, vägivald ja taas vägivald. Otseselt näeb seda vaid vähestes kaadrites. Enamasti taaslavastatakse Indoneesias toime pandud genotsiid (kus hukkus miljon „kommunisti“) ning õudus ja tülgastus hoopis vaataja peas.

Kas meil on tarvis süüdlaste eneseõigustusi, kuulda, näha ja hoomata ühe Aasia riigi kunagisi „eneseotsinguid“? Oppenheimerile ei peaks plaksutama, kui ta filmid oleksidki vaid vägivallast. Õnneks need seda pole.

„Vaikuse näos“ pööratakse fookus mõrvarilt ohvrile ja lähedastele: optometrist Adi, kelle vend Ramli hukati eriti jõhkral moel, esitab kunagiste mõrvarite nägemist parandada püüdes neile toimunu kohta väga delikaatseid küsimusi, selleks, et mõista oma vennaga toimunut. Tema kaaslasteks on peaaegu saja-aastane ema, kes on oma purunenud tundemaailmaga mõjusam kui ükski teine dokfilmides nähtud vanainimene, pime raugastunud isa, kes toetub täielikult oma naise hoolitsusele, Adi naine, kes tunneb hirmu oma perekonna turvalisuse pärast, ning nende lapsed oma rikkumatuses ja usus. Oppenheimer on dokumentalistina läbinud koos Adiga rohkem kui kümnendi kestnud teekonna, mille lõpus paistab valgus, mitte pimedus. Pole hullust, vaid püüd lepitada.

„Miks ma laulan? Selleks et ravida haiget südant,“ laulab Adi pime raugast isa „Vaikuse näo“ alguses. Oppenheimer püüab oma filmidega ravida samuti haiget südant, ühe rahva valu. Kaks filmi, kaks rakurssi. Loomulikult annab Oppenheimer selge hinnangu, aga mitte inimestele. Teda huvitab inimlikkus. Kust siis algab inimlikkus? Kas Oppenheimeri püüd muuta maailma (kas või ainult Indoneesiat) saab üldse positiivse lahenduse?

Oleksime me ka eestlastena võimelised 50 aastat hiljem hindama oma keerukat ajalugu samamoodi, kujutama omade, eestlaste osalust milleski kohutavas? Seda, kuidas teatud hulk eestlasi oli osaline küüditamisnimekirjade koostamises – ja seda mitte ideoloogia, vaid omakasu pärast. Seda, et osa eestlasi läks Saksa armeesse, et tappa. Seda, et Eestis oli tunduvalt rohkem laagreid kui Klooga, üle kahekümne, ja et nendes laagrites olid enamasti vangivalvuriteks eestlased, nende hulgas ka Velikije Luki lahingutes üle karanud. Seda, et põgenikke võeti oma paati ka selle järgi, kes rohkem maksis, ja et merest ülepääsemist ootava rahva hulgas tuli ette vägistamisi ja röövimisi, millega said hakkma teised eestlased. Kas meie oleme valmis üldse neil teemadel arutlema? Kas oleme valmis näitama neile näpuga, välja tooma nimesid? Äkki oleks targem mõelda endast kui rahvalaule laulvast rahvast? Tantsime „Tuljakut“ ja oleme uhked oma võime üle hoida alles rahvuslust, klammerdudes selle külge.

Oppenheimer tahab oma filmidega nägema panna. Kui „Vaikuse näo“ peategelane Adi üritab parandada inimeste silmanägemist prillidega, siis Oppenheimer kasutab nägemise parandamiseks filmikeelt, valides stilistika tegelasele vastavalt. „Tapatööga“ ei tahetud meid teavitada Indoneesias toimunud genotsiidist, vaid viidata karistamatusele praeguses demokraatlikus Indoneesias. Selline olukord tuleneb aga praeguse režiimi ajaloo- ja maailmakäsitlusest. Groteskne absurd: tänapäeva „normaalsus“ on tegelikult üles ehitatud laipadele. Ta näitab ehedalt inimlikkuse pahupoolt.

„Vaikuse näos“ näitab autor andestuse võimalikkust, kuigi lähedased on röövitud ja tapetud. Filmide ja erinevale stilistikale vaatamata on mõlemas tunda selget empaatiat oma tegelaste suhtes, isegi kui nad on korda saatnud kohutavaid tegusid. Oskust ja tahet lepitada pean ma võib-olla Oppenheimeri suurimaks trumbiks. Äkki on meie integratsioon just sellepärast läbi kukkunud, et me näeme siin ja praegu vaid musta ja valget, meid ja neid, rahvust, nahavärvi, usku, erinevaid jumalaid. Äkki me polegi võimelised tundma empaatiat enne, kui oleme saanud nägijateks? Peaksime tunnistama oma inimlikkust ühes oma vigadega? Isegi kui see on valus.

Kas dokumentalist peaks sekkuma või jäädvustama? Oppenheimer on selgelt valinud sekkumise jäädvustamise kaudu. Indoneesias on ajakirjandus hakanud tema filmide tõttu käsitlema oma maa ajalugu mitmekesisemalt. On õpitud nägema, et toimunu oli vale ja nüüd on pall juba valitsuse käes ning aeg alustada lepitus- ja rehabilitatsiooniprotsessiga. Ta ei saa enam kindlasti filmida Indoneesias midagi samasugust (kui üldse midagi), sest tema suunas on lendu lastud ka tapmisähvardusi. Kuid küllap oli ta selle kõigega oma kahe filmiga lõppenud teekonda alustades arvestanud. Jääb veel vaid viimane küsimus: kas meie siin Maarjamaal oleme valmis teekonnaks, mille lõpp-punkti me võib-olla ei oska ette näha, kuid mis tervendaks võib-olla kogu meie ühiskonda?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar