Imeline aeg filme teha

Aaron Moorhead ja Justin Benson on kaks uuema aja teravamat Ameerika žanrifilmitegijat, kes on tuntuseni jõudnud oma tingimustel.

ANDREI LIIMETS

Need, kes kardavad filmifestivalidel näha üksnes tökatmusta olmet ning ränk­raskeid ühiskonnateemasid, pole ilmselt näinud ühtki Justin Bensoni ja Aaron Moorheadi tööd. Ameerika lavastajaduo on jõudnud PÖFFile kõigi kolme filmiga: need on „Lubadus“, „Õitsemine“ ja tänavune „Lõputu“.1 Sisuliste puutepunktide kõrval seob neid filme pöörane fantaasia­küllus, väike eelarve ja ise­tegevuslik lähenemine. 2015. aastal arvas Variety Moorheadi ja Bensoni kümne maailma kõige lootustandvama lavastaja sekka, ent sajamiljoniliste stuudiofilmide asemel jätkatakse siiani kaamera ees ja taga kõige kallal ise nokitsedes.

Kõik teie tööd on fantaasia- ja ulmelood, žanrifilmid. Kas kujutate ennast üldse ette näiteks draamat lavastamas?

Aaron Moorhead: Teeme selliseid filme, mida ise heaks peame. Kõige kaugemale oleme triivinud vesterni suunas, aga seegi on žanr. Meid tõmbab maavälise ja fantastilise poole, aga miski ei takista meil lavastamast iga stsenaariumi, millesse me tõsiselt ära armume. Kahjuks enamik käsikirju on jamad. Kui Justin kirjutama hakkab, liigub ta mõte millegi maavälise suunas, kuigi peegeldab seejuures midagi tuttavlikku.

Kas žanrifilmid leiavad piisavalt tähelepanu?

Justin Benson: Ma ei ole märganud, et meie tööd oleksid žanri tõttu tähele­panuta jäänud. Meil on vedanud, sest meie filme näidatakse nii levi- kui ka kunsti­­kinodes. Väga suur osa žanrifilmide publikust neelab alla ka nõrgemad filmid. Neil on alati vähemalt mingisugunegi vaatajaskond, indie-draamade surnuaed on aga tohutu, neil pole üldse mingit levi.

„Me ei ohverda head suhet publikuga ja iseendaga lihtsalt palga pärast.“ Justin Benson (vasakul) ja Aaron Moorhead.

Sela Sheloni

Suur tähelepanu, ka Varietys, tekitab kõrgendatud ootuse, et järgmiseks teete mõne suure eelarvega stuudiofilmi. On teil selle vastu üldse huvi?

Benson: Pärast iga filmi on meil olnud võimalus liikuda millegi sellise juurde, mille autorid me ise pole, kuid mille eelarve on palju suurem. Võimalusi on ja neid tuleb juurde, aga midagi kindlat, nagu näiteks „Tasujate“ („Avengers“) kolmas osa, meil veel ette näidata ei ole. Mõned inimesed sisendavad väärarusaama, et kohe tuleb millegagi jätkata, sest võimalused kaovad. Ei kao need kuhugi, teed filme edasi – kui tuleb sobiv võimalus, haarad sellest kinni.

Moorhead: Meil ei ole põhimõtteliselt midagi suure eelarvega stuudiofilmide vastu. Ühel päeval teeme ka midagi sellist, aga see peab meile sobima. Me ei ohverda head suhet publikuga ja iseendaga lihtsalt palga pärast.

Lõputus“ on juttu Ameerika ääremaast, sektantlusest, karismaatilistest juhtidest. Kas see on poliitiline allegooria?

Benson: See pole nii mõeldud. Oleme märganud, et kui teema on hea, haagivad inimesed selle külge oma poliitilised ja usulised arusaamad. Ja see on tore. Me ei tahtnud mingit poliitilist seisukohta võtta, aga on muidugi tore, kui film seostub päevakorral teemadega.

Kust inspiratsioon tuli?

Moorhead: Peamiselt frustratsioonist, kuna ükski meie suure filmi plaanidest ei liikunud paigast. Keegi ei öelnud „ei“, aga mitte ka „jah, nüüd!“. Äkki taipasime, et oleme lavastajatena üldse kuhugi jõudnud vaid seepärast, et oleme lihtsalt kätte võtnud ja filmi teinud. Me polnud enam mingid filmitegijad, vaid koosolekutel käijad, e-kirjade saatjad. See mõte ajas närvi ja otsustasime teha filmi iseendale kindlaks jäämisest.

Kas Ameerikas on praegu hea aeg olla sõltumatu filmitegija?

Moorhead: Imeline aeg! Filmide eelarve on küll väiksem kui kunagi enne. Õnneks on ka vähese rahaga ikkagi võimalik filme teha ja seejuures end ära elatada – seda poleks ma varem uskunud. On väga põnev aeg, kuna sekkunud on uued tegijad nagu Netflix ja Amazon, kes investeerivad kõvasti teistsugustesse filmidesse. Samal ajal on tohutult probleeme: ideede polariseerumine, palju grupimõtlemist, raskused rahastusega … Ka mulle meeldiks väga kõigile asjaosalistele rohkem maksta. Kõigele vaatamata on sõltumatu filmikunst aga loovam kui kunagi varem.

Benson: Varem oli sõltumatutel filmidel suurem reklaamieelarve. Jalutasid tänaval ja nägid plakatit, tundsid filmi ära. Nüüd on see olematu. Ühelt poolt kehv, et inimesed ei tea enam filme ette, aga tegelikult on leviks nii palju platvorme, et need leiavad ikka tee publikuni, vahel kas või aastate pärast.

Moorhead: Filme ikka vaadatakse, mõtlemata, kas tegemist on sõltumatu filmiga või mitte. Kinoskäimine võib ju väheneda – ma ei arva, et kinod välja surevad –, aga filme vaadatakse muude kanalite kaudu rohkem kui kunagi varem.

Kuidas on lood Hollywoodiga? Teie filmide ambitsioonikad ideed on vastukaal lõputule koomiksifilmide rodule, mille tõttu jäävad vaatajad järjest rumalamaks.

Benson: Raske öelda. Sõltumatu filmi puhul saab teemale kindlasti julgemalt läheneda kui peavoolu filmis, aga ma saan aru ka riskide minimeerimisest. Filmid maksavad palju ja raske on ette heita toimiva mudeli kasutamist. Nii teenib ju 200miljonilise investeeringu tagasi. Taga võib nutta keskmise eelarvega filme, nagu näiteks „Seitse“,2 mis tulid 1990ndatel ja kus oli kõvasti indie-hinge. Tehnoloogia on aga see-eest järjest odavam ja üha enam inimesi saab ise filmi teha. See on hea. Keskmisi filme pole enam. See on halb. Ja päris suured filmid on ikka sellised, nagu nad on alati olnud.

Kas keskmise eelarvega filmid tulevad tagasi?

Moorhead: Ma olen selles kindel! Inimesed väsivad. Kümne enim teeninud 1980ndate filmi nimekirjast leiame ainult algupärandid, 1990ndatel on skoor ehk üheksa kümnest, 2010ndatel on aga kõik kümme kas järjed või uusversioonid. Ma usun, et inimestel viskab see tõsiselt üle. Praegu küll makstakse selle eest, aga pikemas perspektiivis vajatakse midagi muud. Ja ma ei usu, et selle vajaduse katavad sõltumatud filmid, arvan, et ikka just need keskmise eelarvega filmid. Väga suurte filmide lavastamine on tõeline loominguline õudusunenägu, sest seal ei saa millegagi riskida – aga ma ei süüdista kedagi. Kui pead kulu tasa teenima ja inimesed muu eest ei maksa, siis jäägu see raha pigem filmitööstusse, kui et inimesed peavad hakkama muus valdkonnas tööd otsima.

Kuidas te ise lavastajatena oma kolme filmiga arenenud olete?

Moorhead: Kui alustasime, oli selge, et meie filmid on imelikud. Me polnud kindlad, kas see meeldib inimestele. Nüüd oleme aru saanud, et meie filmid meeldivad inimestele imelikkuse tõttu, mitte sellele vaatamata, et kui miski on normiväline, on see väga hea.

Millist filmi soovitate viimasest aastast?

Benson: Tõeliselt nautisin „Kadunud linn Z“ ja „Trainspotting 2“.3

Moorhead: Mina pean nimetama „Ruutu“.4 Loodan, et Östlund teeb iga poole aasta tagant filmi, et ma saaksin seda vaadata ja end ebamugavalt tunda.

Mida toob teile tulevik?

Benson: Meil on mitu projekti töös. Müüsime kaks telesarja, millele saame teha prooviosad. Siis paistab, kas neist tehakse täispikk sari. Meil on mõttes üks sõltumatu film, mille saame lihtsalt ära teha, kui ükski teine asi töösse ei lähe. Ja üks suur algatus on ulmevestern, millega oleme mitu aastat askeldanud ja mis ootab näitlejavaliku taga. Ja siis on meil ootel üks Stephen Kingi tõlgendus. Arvatakse, et iseseisvad filmitegijad ei tee pärast filmi midagi, vaid sõidavad sellega tükk aega mööda maailma ringi. Meil on vastupidine mure: materjali on kogu aeg tohutult ja tuleb juurde.

1 „Resolution“, Justin Benson ja Aaron Moorhead, 2012; „Spring“, Justin Benson ja Aaron Moorhead, 2014; „The Endless“, Justin Benson ja Aaron Moorhead, 2017.

2 „Seven“, David Fincher, 1995.

3 „The Lost City of Z“, James Gray, 2016; „T2 Trainspotting“, Danny Boyle, 2017.

4 „The Square“, Ruben Östlund, 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht