Imelaps on suureks saanud

ERET KUUSK

Mängufilm „Emme“ („Mommy“, Kanada 2014, 139 min), režissöör-stsenarist Xavier Dolan, operaator André Turpin, Noia muusika. Osades Antoine-Olivier Pilon, Suzanne Clément, Anne Dorval, Patrick Huard jt. Linastub kinodes Sõprus ja Coca-Cola Plaza.

„Emme“ on noorele Xavier Dolanile juba viies täispikk mängufilm. Debüüdi „Ma tapsin oma ema“ eest sai 20aastane  Dolan Cannes'i filmifestivalilt kolm auhinda.

„Emme“ on noorele Xavier Dolanile juba viies täispikk mängufilm. Debüüdi „Ma tapsin oma ema“ eest sai 20aastane Dolan Cannes’i filmifestivalilt kolm auhinda.

Kaader filmist

25aastase Kanada filmitegija Xavier Dolani viies täispikk mängufilm „Emme“ on süžeelt minimalistlik, tunnetest ülevoolav ning jõulise režissöörikäega lavastatud draamalugu, kus jookseb üks põhiliin ja peategelasi on kolm. Filmi sündmused keerlevad lesest üksikema Diane’i (Anne Dorval) ümber, kes kohtub taas oma aktiivsus- ja tähelepanuhäire all põdeva poja Steve’iga (Antonie-Olivier Pilon) pärast poisi kolooniast vabanemist ning hakkab temaga ühe katuse all elama. Teismelisena käituv ema ja tema hüperaktiivne poeg on hariduselt, emotsionaalselt ja kohati ka välimuselt sarnased. See nõrgestab paratamatult naise vanemlikku autoriteeti, mis omakorda teeb keeruliseks toimetuleku poja haigusega. Ekstsentriline duo võtab aga aja maha ning endale seatakse lihtne eesmärk – eluga üheskoos hakkama saada. Stabiilsuse saavutamiseks on tegelaste elutempo ja eufooriatase aga algusest peale liiga kõrge. „Emme“ struktuuri juures torkab silma, et karakterid suhestuvad kohe filmiloo alguses üksteisega tugevalt positiivsete omaduste kaudu. Nad süstivad teineteisesse usku ning parimat hakkab lootma ka vaataja. Ja kiirus aina kasvab. Me elame kaasa ema ja poja taaskohtumisele ning vaatame läbi lillede Steve’i suhteid varjutavale isiksusehäirele, millega kaasneb märatsemine ja valimatu sõim igaühe pihta, kes satub valel ajal tema teele. Me ei võta Steve’i haigust nii tõsiselt nagu võiks, sest meie poolehoid kuulub juba loo positiivsetele aspektidele. Tõmme tegelaste helgema külje poole tõuseb aga veelgi, kui filmi lisandub kolmas karakter, kõnehäirega naabrinaine Kyla (Suzanne Clément), kes asub isepäist Steve’i õpetama. Vaatajana laseme ennast järjest enam kaasa tõmmata kolmiku eluhool, joobumisel ja naerul. „Emme“ struktuur on muusikavideolikult ühtlane, seisundilik ja muljeid täis. Lugu ei sisalda oma emotsionaalselt kirevas ülesehituses järske ega ootamatuid süžeepöördeid ja karakterid ei muutu tegevuse vältel palju. Küll aga sisaldab „Emme“ kordusi. Lugu algab ja lõpeb kinniste ustega (Steve’i kolooniast vabanemine alguses ja tema haiglasse paigutamine lõpus), naabrinaise Kyla järsk ilmumine ema ja poja ellu ning sama kiire kadumine, ka Steve’i märatsemishood moodustavad loo rütmi. Filmi lõpplahenduses teeb aga ähvardav elumuster tegelaste käekäiku omad korrektiivid. Lühidalt: „Emme“ räägib inimlikust abitusest. Ühe ema abitusest, kes ei suuda oma poja heaks end kokku võtta ega muutuda. Ta ei saa aidata oma last, sest on ise laps.

Xavier Dolan vaatleb siin naist uurivalt ja kirjeldavalt positsioonilt ning projitseerib ta emadusse. Kuigi režissööri enda väitel pole „Emme“ autobiograafiline lugu, võib siit siiski leida korduvaid elemente, mis kattuvad osaliselt Dolani isiklikul elul baseeruva filmi „Ma tapsin oma ema“ („J’ai tué ma mère“, 2009) süžeega. Suhe naistega on olnud kogu Dolani loomingus väga tähtsal kohal ja see on märgatavalt kallutatud positsioonis. On ju režissöör ise väitnud, et mõne autoriteetse isakuju käsitlemine ei huvita teda absoluutselt. Ja nii on näiteks „Ma tapsin oma ema“ kui ka „Emme“ tegelasteks lõvisüdamega üksikemad, kellel on oma pojaga eriline suhe.

Kuna head filmikunsti iseloomustab lisaks haaravale loole ka veel tehniline kunst, siis ei saa „Emmest“ rääkides mööda vaadata selle linateose tehnilisest teostusest. Kõigepealt väärib mainimist filmi eriline kaadriformaat: terve lugu on üles võetud harjumatus püstises formaadis. Eks see tekita laiema formaadiga harjunud vaatajas ebamugavustunnet ja võõristust, mis omakorda haakub emotsionaalselt loo sisuga ja haakub režissööri eesmärgiga. Võõristustunde tekitamine vaatajas on siin taotluslik. Piklik formaat läheb aga korraks ootamatult laiemaks, kui Steve veereb rulal mööda tänavat ja venitab äkitselt kahe käega kaadriservad avaramaks. See filmipildi sümboolne laienemine on märk poisi sees pulbitsevast vabaduseihast. Seejärel tõmbuvad kaadripiirid oma algsesse suhtesse tagasi ning formaat võtab taas ahistuse mõõtmed. Operaator on filmis kasutanud dünaamilisi whip pan’e ehk plaanidevahelisi ülikiireid panoraamvõtteid. Seda selleks, et vältida liigseid montaažilõikeid ja siduda paremini loo tegevustik ruumi ja ajaga. „Emme“ interjöörid on mugavad ja pehmelt valgustatud, tubade koloriit on soe ja kodune. Kodu on filmis ainus koht, mis markeerib turvatunnet. Dolani stiilile omaselt on tegelasi filmitud aeg-ajalt selja tagant ja kaamera eemaldub mõnikord aeglaselt oma liikumatust subjektist teise ruumi nurka. Xavier Dolani näol on tegemist väga visuaalse režissööriga, kelle loomingus on sisu ja vorm algusest peale olnud tugevas dialoogis. Tehniline teostus on Dolani töödes alati jõuliselt seotud filmi emotsionaalse stiili ja loo kulgemisrütmiga.

Ära vaadanud ka Xavier Dolani mõningad varasemad tööd, võin ma kindlalt öelda, et see autor on ennast tõestanud kui osav stilist ja eksperimenteerija. Varasemates filmides on režissöör miksinud ozonlikku naiselikkust ja Almodóvarile omast emotsionaalset värvipaletti, mida rikastanud arthouse-elementide, reklaamiliku aegluubi ja muusikaga. „Emmes“ on säärast vormilist kaunistuslikkust palju vähem. Dolan on „Emmet“ ise nimetanud täiesti stiilituks filmiks. Sellega tuleb nõus olla – räägib lugu ju lihtinimestest, kelle maitse ja sõnavara pole just eriti rafineeritud.

„Emme“ heliriba sisaldab tegelaste lihtsuse rõhutamiseks näiteks suvalist raadiomuusikat (Eiffel 65, Celine Dion, Dido, Lana Del Rey). Seda õigustatult. Huvitav oli see, kuidas filmis oli kasutatud diegeetilist ja mittediegeetilist heli. Näiteks lülitab Steve oma toas play-nupust sisse maki ja järgmiseks saadab samast makist kostuv heliteos teda juba rulasõidul tänaval. Küsimusi tekitasid ainult muusikavideot või reklaami meenutavad vaheklipid, mis on kohati liiga pikaks veninud ja jäävad muljeliseks. Mõnikord on need ilmestatud tegelaste aegluubis liikumisega, mis iseenesest sobib filmi tervikstiiliga, kuid kerkib siiski küsimus, kas neil on sisulist kaalu. Siin oleks võinud rakendada filmimeeste igivana soovitust: „Please, kill your darlings!“.

Dolan on häbenemata öelnud, et teda inspireerib mood kui väljendusvahend ning karakteri kostüüm ja välimus räägivad tegelase eest enne tema teksti. Eeltöö filmi stilistikaga olevat autoril olnud pikk ja põhjalik: inspiratsiooniperioodi vältel katsid režissööri tuba taevasse ulatuvad plaadihunnikud, virnade viisi moeajakirju ning Nan Goldingi ja Martin Parri fotolooming. Emotsionaalselt kirevat filmilugu kujundades on vormiliselt lihtsat joont hoida ju tegelikult väga keeruline, eriti kui režissööris peituv kunstnikuambitsioon tahab vägisi domineerida. Eksperimenteerida, ennast välja elada ja „tulistada nii, nagu torust tuleb“ soovib ju iga noor režissöör, aga seda on Dolan juba pikalt proovinud.

Mulle näib, et „Emme“ on Xavier Dolani loomingus justkui lapsekingadest väljakasvamine. Kui mõelda nii, et seniste filmilugude stiililiselt kireva virvarri taha on autor peitnud ilmselt oma sisemise ebakindluse, siis viienda täispikaga on toimunud režissööris mingi maagiline pööre, järgmine samm edasi – peenema, tõsiseltvõetavama ja lihtsama stiili poole. Nagu Dolan ise viimasel Cannes’i filmifestivali pressikonverentsil ütles, ei pelga ta oma lugusid inimestele jutustada – ei pea mõtlema sellele, kas need sinu lood kellelegi meeldivad või mitte. Ka ei karda ta enam paaniliselt, et film ebaõnnestub. Kui vaadata „Emmet“ stiililise, tehnilise ja emotsionaalse tervikuna ning võrrelda seda režissööri eelmiste lugudega, näib tõepoolest, nagu oleks Xavier Dolani hirm libastumise ees selleks korraks ületatud ja ta on saavutanud uue taseme.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming