Ilu: ülendav, paheline, hirmutav

JAAN RUUS, VIIVE RUUS

Kriitika eest pole keegi kaitstud. Kaader filmist „Noorus“.

Kriitika eest pole keegi kaitstud. Kaader filmist „Noorus“.

Siinse poleemika on ajendanud Aurelia Aasa üle-eelmises Sirbis avaldatud arvustus Paolo Sorrentino filmile „Noorus“ („Youth“, 2015). Üks selle kaldus faktiväide, ennekõike aga hämmeldus arusaamast, et meie ja tema tõlgendus lahkneb mõnes väga põhilises küsimuses.
Kõigepealt faktidest. Aasa kirjutas, et „„Noorus“ tekitas Cannes’i filmifestivalil rohkelt vastakaid arvamusi ja publik vilistas selle isegi välja“. Ilmselt peab Aasa silmas filmi kõige esimest näitamist pressile, sest järgmine publik korraldas hoopis ovatsiooni. Pressilinastus on tõepoolest väga tundlik indikaator, sest kriitikud reageerivad erksalt ja ajakirjandus kajastab seda viivitamatult.  Ameerika filmileht Variety tõdes, et „Nooruse“ pressipublik jagunes kaheks. „Kui ekraan tumenes, kõlasid valjud buu’d saali igast nurgast, millele järgnes veel valjem aplausilaine ja braavo-hüüded, mis valjenesid tiitrite  lõppemise ajal.“ Olin ka ise seal, ja nii see oli. Variety kriitikud tõttasid kohe avaldama poolehoidu aplodeerijaile. Jonathan Romney nimetas „Noorust“ capolavoro’ks ehk meistriteoseks, esikriitik Peter Debruge pidas filmi Cannes’i vääriliseks just vastakate reaktsioonide tõttu.1 Briti filmiajakirja Screen International filmihindamistabelist avaneb sama vastuoluline pilt.2 Ühtki auhinda „Noorus“ Cannes’is ei saanud. Nagu ka tema eelmine film „Kohutav ilu“ („La grande bellezza“, 2013), mis pälvis see-eest võõrfilmi Oscari. Sorrentinos  paistab olevat midagi raskesti tabatavat ja kummalist, mis võib vaatajaid nii võluda kui ka peletada.
Meenutuseks lühidalt filmi sisust. Šveitsi luksuskuurordis veedavad päevi kaks ligi 80aastast sõpra – helilooja Fred (Michael Caine), kes on avalikust kunstielust tagasitõmbununa hakanud läbi mõtlema oma elu ja peresuhteid, ja Hollywoodi režissöör Mick (Harvey Keitel), kes töötab noorte näitlejatega oma filmi „Elu viimane päev“ stsenaariumiga. Kõrvalosades on Fredi tütar (Rachel Weisz), kellega isa on elus vähe suhelnud, ja noor näitleja (Paul Dano), kes on kuulsaks saanud roboti, Hr Q rolliga. Pöörde aeglaselt kulgevasse sündmustikku toob Micki filmi planeeritud staar (78aastane Jane Fonda), kes tuleb kui tuulispask ja käivitab hollywoodliku küünilisusega Micki lootuse saada maha kunstnikuelu kokkuvõtva meistritööga. Kõrvaltegelased moodustavad värvika galerii erinevaist häältest ja tüüpidest.
Aasa lõpetab arvustuse sõnadega: „Nii on „Noorus“ siiras ja soojade mõtetega edasi antud jutustus vananemisest, ebaõnnestumisest ja kahetsusest, kus filosoofiat asendab kaunis visuaal.“ Ja eespool: „Muutumatus tuimuses välgatab helk vaid siis, kui avaneb võimalus tuletada meelde möödunud noorust.“
Meie arvame teisiti: filmil on oma filosoofia ja ainult väga noor ja juba seetõttu paratamatult vähese filmikogemusega inimene võib näha peategelastes „muutumatut tuimust“.
„Noorust“ tuleks vaadata kui järge „Kohutavale ilule“. Nende filmide esteetikas on pea kõik kriitikud täheldanud vaimusugulust Federico Felliniga, eriti „Magusa eluga“ („La dolce vita“, 1960) ja filmiga „8 1/2“ (1963). „Ei ole sellist asja nagu magus elu. Kuid on vaja, et me selle iseenda jaoks ise selgeks teeksime,“  kirjutas filmikriitik Roger Ebert.3
„Kohutavat ilu“ on peetud lausa „Magusa elu“ ajakohastatud väljaandeks. Ka siin viiakse vaataja   kokku hingematva iluga („Näha Roomat ja surra“ on siin sõna-sõnalt teostunud), aristo-kraatliku miljööga ja rikaste ning ilusate blaseerunud seltskonnaga, kes tiirleb tühja ajaviite nõiaringis. „Just nii, nagu võiksime filmile „La dolce vita“ anda nime „La dolce morte“ (’magus surm’), võiksime ka „La grande bellezza“ asemel öelda „La grande bruttezza“ (’suur inetus’),“ kirjutab kriitik C. F. Kliemann.4 „Noorust“ seob Felliniga ka värvikate tüüpide rohkus. Operaator Luca Bigazzi üles võetud Veneetsia Püha Markuse väljaku vajumine vee alla ja šveitsi lehmakarja dirigeerimine alpi aasal on tõega fellinilikud vaatepildid. Hämmastav, et keegi pole aga märganud Sorrentino vaimusugulust näiteks Luchino Viscontiga. Silme ees jooksevad kaadrid „Jumalate hukust“ („La caduta degli dei“, 1967), kus on aristokraatide ja neid ümbritseva miljöö rafineeritud ilu kõige otsesemas seoses allakäigu ja fašismiga. Või Bertolucci „Konformisti“ („Il conformista“, 1970) pahelised, kuid kütkestavad lesbiepisoodid. „Mida teha aga siis, kui kõik ahvatlused on üle võlli keeratud ja tuleb hakkama saada nendest tulenevate kohutavalt ilusate tagajärgedega?“ esitab retoorilise küsimuse Emilie Toomela oma arvustuses „Kohutavale ilule”.5
Kriitikud pole justkui märganud nende filmide esteetika seoseid nn puhta kunsti, „kunst kunsti pärast“ esindajate töödega. Klassikaline ja ehk kõige eredam näide on muidugi Oscar Wilde ja „Dorian Gray portree“ (1890). „Kunstnik on ilusate asjade looja … Igasugune kunst on täiesti kasutu … Ühelgi kunstnikul pole eetilisi sümpaatiaid“, loeme Wilde’i enda eessõnast raamatule.6
Ja kui loete lord Henry künismiga vürtsitatud vaimukusi, võite silme ees hoida mõnda episoodi „Noorusest“. Näiteks seda, kuidas vanad mehed naudivad miss Universumi alastust, või masseerijannat teatamas, et tal pole kunagi midagi öelda.
Mäletatavasti leidis romaanis aset noore näitlejatari enesetapp. Näitlejatar Dorianile: „Sa oled mulle rohkem, kui kogu kunst iial võib olla,“  ja teatab oma kavatsusest lavalt lahkuda. Dorian Gray: „Ma armastasin sind, sest sa olid võrratu, sinus oli geniaalsust ja mõistust, sa teostasid  suurte luuletajate unistusi, andsid kuju ja sisu kunsti viirastustele. Nüüd oled selle kõik kaotanud. Sa oled pealiskaudne ja nõme.“7. Niisiis seatakse kunst elust kõrgemale. Samuti ka „Nooruses“. Muusiku tütar heidab isale ette, et sellele on alati olnud tähtis vaid muusika, perest tegi ta püha kunsti ohvrid, kes pidid alatasa vait olema.
Ja nüüd siis noorusest. Teatavasti põhineb „Dorian Gray portree“ intriig sellel, et täiuslikult kaunis Dorian ei vanane, tema asemel vananeb temast tehtud portree. Igavene noorus on Doriani muutnud ülbeks ja kalestunud mõrvariks. See kohutas teda ennast. „See oli ta ilu, mis oli ta hävitanud, ilu ja noorus, mida ta endale oli palunud … Teda vaevas tema enda hinge surm.“8 Uue elu lootuses otsustas ta pildi hävitada ja lõi sellesse noa. Temast endast sai hetkega närtsinud, kortsus ja eemaletõukava näoga laip, nuga südames. Portree aga kujutas  teda taas tema võrratus nooruses ja ilus.
„Nooruses“ on noorus naudingu allikas. Poiss viiuliga, noor kaunitar unenäos, eriti aga „Lihtsaid laule“ esitav meelas asiaatlik iludus – kõik nad pakuvad silmailu ja ahvatlevad ka vaatajat. Vaatleja filmis, Hr Q, sõnastab oma kreedo: iha tuleb eelistada õudusele. Peategelased on filmis jõudnud elujärku, kus hakatakse mõistma, et elu ja armastus võib olla püham ilust ja ihast. Siin ei saa meie arvates rääkida nende „muutumatust tuimusest“, pigem nukrast, kuid elutargast tõdemusest, et elu on jäänud suuremalt osalt seljataha ja sellega tuleb leppida.
Kui „Kohutavas ilus“ oli esiplaanil ilu pahelisus ja seos dekadentsiga, siis „Nooruses“ ollakse Ilu suhtes aupaklikum, omistades talle  ülendava ja lunastava võime. Buda munk tõuseb õhku ja hõljub  maapinna kohal, muusiku tütar saab jagu kõrgusekartusest ja ripub ronimisköie otsas koos instruktoriga, masseerija hingestatud tants väljendab tema iluigatsust. Lihtsad laulud lepitavad meid meie endi ja elu ebatäiuslikkusega. Kas see kõik kokku polegi siis elu- ja kunstifilosoofia?
Ent mis puutub Sorrentinot painavat estetismi ja selle mitmemõttelisust, siis on vajadus sel teemal taas kõnelda ajastu märk. Meie ajal toimub julmuse üha hoogustuv estetiseerimine. ISIS-e mustad lipud ja näokattega uljad võitlejad, mustpunases lavastatud stseenid peade mahalõikamisest on jubedad, kuid keegi leiab neis midagi külgetõmbavat ja kaunist. Nooltena taevasse sööstvad hävitajad, raju pommirahe tekitavad võimsuse ja võitmatuse illusiooni. Sõjaromantika. Kangelased. Eks ole see ju kohutavalt ilus? Mundrites sirgetesse ridadesse ülesrivistatud poisid ja tüdrukud tekitavad  tunde, et kõik on kontrolli all, et kõik on korras. Et kõik on ilus. On hirmutav, kui kõik on ilus. Selles peitub hoiatus läheneva katastroofi eest.

1  http://variety.com/2015/film/festivals/cannes-paolo-sorrentinos-youth-draws-boos-applause-from-press-1201501400/
2  http://www.screendaily.com/festivals/cannes/cannes-screens-final-jury-grid-topped-by-carol-the-assassin/5088615.article
3  Ebert, R. (1997). „La  dolce vita“ (1960). http://www.rogerebert.com/reviews/great movie-la-dolce-vita-1960
4  Kliemann, C. F. (2014). Cultural and Political Exhaustion in Paolo Sorrentino’s „The Great Beauty“. http://sensesofcinema.com/2014/feature-articles/cultural-and-political exhaustion-in…
5  Toomela, E. (2013). See film ei ole nagu treileris. http//www.muur/?=Emilie Toomela
6  Wilde, O. (1972) Dorian Gray portree. Inglise keelest tõlkinud A. H. Tammsaare. Redigeerinud Henno Rajandi. Tallinn, kirjastus Eesti Raamat.
7  Samas lk 90-91.
8  Samas lk 224-225.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar