Ilmakaarte kohtumispaik

MATHURA

Maailmafilmi“ festival Tartus 27. III – 2. IV 2016

Film „Homme pole meid siin“ räägib kaduvast kunstnike kogukonnast New Delhis.

Film „Homme pole meid siin“ räägib kaduvast kunstnike kogukonnast New Delhis.

Kaader filmist

Iga festival on mõnes mõttes oma filmivaliku ori. Tõsi, ühtede ja samade filmidega saab teha ka küllalt eripalgelisi festivale (meeleolu, toimumispaiga, diskussioonidega), ent kokkuvõttes ei ole ükski festival siiski parem kui seal linastuvad filmid. Filmide nimekiri sõltub peale korraldaja otsuste ka festivali mainest, imagost, nähtavusest, kandidaatide hulgast, teisisõnu materjalist, mille hulgast valiku saab teha. Tulemus sõltub ka festivali eesmärkidest.

Tartus nüüdseks juba 13 korda toimunud „Maailmafilmi“ festivalil on alati suudetud oma programmi haarata nii kõrgprofessionaalset maailmatasemel dokumentalistikat kui ka lihtsaid ühemehe-autorifilme. Festivali keskmine tase ei ole selles mõttes aastatega väga palju muutunud, pigem on laienenud filmide ampluaa ja kasvanud päritolumaade hulk, nagu on kasvanud ka festivali maht. Tundub, et edenenud on ka korralduslik ladusus ja tõusnud diskussioonide tase.

Festival on pidupäev

Iga festival on mõnes mõttes nagu pidupäev, mitte igapäevane sündmus. Tähtpäevalisteks on sel pidupäeval filmid ja nende tegijad, ent võib uskuda, et iga vähegi põhimõttelisem festivalikülastajagi on tavalisest ülevamas või elavamas meeleolus. Tihe ja intensiivne programm paneb aktiivse osaleja festivali ajaks elama ja olema samuti veidi intensiivsema kui muidu, seda juba kas või lühema une pärast, kui näiteks mõelda, et selleaastasel „Maailmafilmil“ lõppesid mõned hilisõhtused seansid veidi enne südaööd, järgmisel hommikul algas aga uus festivalipäev kella kümnese seansiga.

Pidupäevatunnet silmas pidades on iga festivali oluline tegur selle maht. Lõputut pidustust ei jaksa keegi korraldada, lõputult ei jaksa keegi sellel ka osaleda. Liiga lühike pidu ei anna aga seevastu peotunnet veel kätte. Õige tasakaal sõltub ilmselt korraldajate ressurssidest, aga ka festivali eesmärgist ja tüübist. Nädalane PÖFF jääks kindlasti napiks, kahenädalane „Maailmafilm“ läheks jällegi pikale. Võrreldes eelmise aasta veidi ülepaisutatud programmiga oligi Tartu festivali seekord pisut kärbitud ja minu meelest õigustatult. Õigupoolest võiks festival olla veel pisut lühem ja mahtuda ühte nädalasse.

Viimastel aastatel pole enam olnud avapäeva(de) retrospektiivprogrammi, samuti on „Maailmafilmilt“ täielikult kadunud mängufilmid, mida esimesel paaril aastal väikeses mahus siiski näidati. Meenub näiteks üks esimesi inuiti mängufilme „Välejalg Atanarjuat“ („Atanarjuat“, Zacharias Kunuk, 2001), mis linastus aastaid hiljem ka PÖFFil, või väike valik Aafrika mängufilme. Fookuse ja kontsentratsiooni mõttes tunduvad need igati õigustatud otsused.

Diskussioon

„Maailmafilmil“ on algusest peale rõhutatud vestluste ja arutelude tähtsust ning põimitud need festivali täieõiguslikuks osaks. Kuigi öeldakse, et ainus pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, on siiski sageli huvitav kuulda ka pilditegijate tuhandet sõna oma pildi kohta. Õigupoolest ei mäleta ma ühtki linastusejärgset intervjuud, mis ei oleks filmi või selle sünniloo avamisele kasuks tulnud. Diskussioon on niisiis „Maailmafilmi“ üks firmamärke, kusjuures tasemel, millega seni Eestis minu meelest keegi väga võistelda ei suuda. Näiteks Mark Soosaare sissejuhatavais intervjuudes Pärnu dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali telelinastustele paistab sageli välja, et intervjueerija ei ole ise filmi enne intervjuud näinud, mistõttu on ka vestlus pigem tutvustus, mitte filmi sisu ja suuna sügavam mõtestus. Matsalu loodusfilmide festivalil üritati samuti esimestel aastatel autoritega kohapeal pikemalt vestelda, aga Lihula publik ei võtnud suuremat vedu, ka ei ole sealsele festivalile peaaegu kunagi õnnestunud kohale meelitada „Maailmafilmiga“ võrdväärset hulka autoreid. Lihulas on seda puudujääki mingil määral kompenseeritud ühe omaette ümarlaua või diskussiooniringiga, mis on mõnel aastal ka päris edukalt toiminud. PÖFF on seevastu festivalina lihtsalt liiga suur, et arutelu saaks seal olla võrdväärne Tartu omaga, kuigi PÖFFile on õnnestunud kohale meelitada tähelepanuväärselt põnevaid ja mainekaid näitlejaid ja lavastajaid.

Viimastel aastatel on „Maailmafilmi“ festivalil suheldud autoritega, kes pole kohale jõudnud, videokõne vormis, mis on toiminud tehniliselt küllalt edukalt. Niimoodi on vaatajail olnud ühel või teisel moel võimalik kohtuda umbes kahe kolmandiku autoritega. Isegi parima kvaliteediga videokõned näivad siiski kinnitavat, et inimese kohalolu ei asenda miski. Tunne, mis tekib, kui autor istub siinsamas sinuga ühes ruumis, on hoopis vahetum ja siduvam, kui interneti ja arvuti kaudu loodu.

Ajastu peegel

Iga dokk, aga antropoloogiline dokk seda enam, on mõnes mõttes oma aja ja ajastu peegel. Tänapäeva maailma erinevate killukeste vahendusel võime korraga näha mõnd enese tahku, mida me oma tavapärases keskkonnas ei märka. Üks dokumentalistika võlusid on just selle žanri võime reageerida küllalt kiiresti maailmas toimuvale ja tagasisidet anda. „Maailmafilme“ külastades on mul siiski jäänud tunne, et seda „just praeguse hetke“ taju festivalil eriliselt ei rõhutata ning ühendav teema kujuneb pigem sünergiliselt filmivalikust endast ning on ka arusaadavalt tinglik. Selleaastase pealkirjaga „Post-mälu“ sõnastati paljude filmide tagasivaatelisus, küsimus, kui palju on meid ümbritsev kõige varasema tagajärg või mida mäletame olnust siis, kui mäletajat ennast enam ei ole, kuidas mälu muutub. Vaata et sama hästi oleks saanud seekordse filmivaliku koondada traditsioonide ja kommerts­huvide konflikti teema alla. See oleks võinud olla ka võimu tahe inimene allutada või ka paljude lugude sügav isiksuslikkus ja intiimsus.

Kui üritada anda selleaastase „Maailmafilmi“ põhjal mingit üldistavat hinnangut maailma olukorrale, siis tuleb tõdeda, et midagi ülearu rõõmustavat sealt vastu ei vaata. Õigupoolest paljastasid nii mõnedki filmid vaikselt ja valusalt praeguse maailmakorralduse ja kasumikeskse mõttelaadi tupikseisu, nõnda et võiksime küllap õigustatult küsida, kas meil enam säärase ühiskonna või inimkonnana üldse tulevikku on. Ärihuvist lähtuv valitsus suunab rahva „õiguste“ tagamiseks riigi sõjaväe omaenda tsiviilelanike vastu Ernesto Cabellos Damiani filmis „Järve tütar“ („Hija de la laguna“, 2015), imikule antakse esimeseks mänguasjaks kätte püss Isabelle Tollenaere’i filmis „Lahingud“ („Battles“, 2015), kõrgepalgaline linnavolikogu arutleb tähtsa näoga, mida küll teha nelja hanega, kes jalutavad seadusevastaselt vastavatud linnapromenaadil Ulrike Franke filmis „Jumalik asupaik“ („Göttliche lage“, 2014). Kõige selle peale on raske mitte nõutuks jääda. Jäin õigupoolest mõtlema „Maailmafilmi“ tunnuslausele „Maailm algab siit“, kuna seekordsete filmide põhjal oleks võinud ka öelda, et „siin see meie maailm lõpeb“, olgu vaimselt, moraalselt või kohati ka füüsiliselt, ühe või teise loodus- või kultuurikeskkonna hävimise tõttu. Viimast näiteks Adam Weberi ja Jim Goldblumi filmis „Homme pole meid siin“ („Tomorrow We Disappear“, 2014) kaduvast kunstnike kogukonnast New Delhis.

Selleaastane „Maailmafilmi“ programm oli suurelt jaolt raske valulik vaatamine, kus traagika kippus lootust ja sädet varjutama. Seesugused festivalid on ühtlasi tänuväärsed ja kahetsusväärsed üritused. Tänuväärsed, kuna nõnda jõuab meieni suur hulk maailma peegeldust, millele meil muidu oleks küllalt raske jälile saada. Kahetsusväärsed seepärast, et kui need läbi on saanud, siis kaob suurem osa seal linastunud lugusid meie eest sinnasamma teadmatusse, kus need olid enne festivali, ja ilmselt ei kuule me neist enam kunagi midagi. Hetkeline peeglissevaat seegi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar