„Iha ja seksuaalsus” – animeerides alateadvust

Mari-Liis Rebane

Festivali „Animated Dreams” programmi „Iha ja seksuaalsus” näidatakse laupäevast esmaspäevani kell 22 Sõpruses.        Animatsioonis nagu unenägudeski on võimalik ületada alateadvusse aheldatud hirmud ja fantaasiad ning kujutleda maailma, millel ei pruugi meie reaalsuses kohta olla. PÖFFi animafilmide alafestival „Animated Dreams” on tänavu kavasse võtnud eksklusiivse ööprogrammi „Iha ja seksuaalsus”, mille on kokku pannud British Animation Awards. Eeskavasse on koondatud erinevad lähenemised seksuaalsusele ja ihale, käsitlus ulatub elavast fantaasiast  diskreetse dokumentalistikani.     

Kui mängufilmid kubisevad antud teemade kujutamisel läbimängitud klišeedest ja seal on tihti panustatud lihtlabasele seksapiilsusele,  siis animafilmis võib seksuaalsus olla intiimsem, kordumatum ja aistingulisem kui realistlikus mängufilmis. Slavoj Žižek on öelnud ühes oma intervjuus, et seksuaalkogemus nõuab alati kolme osapoolt – peale mehe ja naise veel ka fantaasiat. Kas võib siis väita, et see on müstifikatsioon, mis liidab inimese inimesega? Kui nii, siis on animafilmi formaat just mainitud teema käsitlemiseks õigeim, sest pakub reaalsusega just parajat distantsi ning jätab ruumi  kujutlusvõimeks, et konstrueerida ise oma ideaalid ja seosed.       

Seksuaalkultuuri lähemalt puudutavaid animafilme hakati Euroopas tegema 1970. aastatel, kui animafilmi publikuna hakati tõsisemalt nägema peale laste ka täiskasvanuid. Siiski olid Disney animaatorid juba umbes aastaks 1929 saanud salaja hakkama filmiga „Maetud aare”. Tegemist on tõeliselt skandaalse  materjaliga, mis tuli avalikuks alles 2002. aastal. Aga erinevalt Eveready Hartoni seiklustega filmist „Maetud aare” ei kaldu PÖFFil linastuva programmi materjal robustsusse, vaid on üldplaanis tunduvalt peenetundelisem ja väljapeetum. Lisaks allpool ära toodud režissööride kujutluspiltidele saab teiste hulgas näha ka Andreas Hykade ja Igor Kovaljovi maskuliinsemaid käsitlusi ihast ja selle olemusest ning UN KLE austajate jaoks on kindlasti meeldiv  üllatus ka 2002. aasta muusikavideo loole „Eye For An Eye” („Silmast silma”).     

Programmi on mahtunud lausa kolm filmi tšehhitar Michaela Pavlátovált, kelle filmides väljenduv sotsiaalkriitiline huumorimeel tabab tihti täpselt naelapead. Klassikaks saanud 1991. aasta filmis „Sõnad, sõnad, sõnad” on kasutatud hästi ja arusaadavalt animafilmi sümbolistlikke võimalusi: kohvikus peetud vestlused on sõnade asemel valatud pildimängudesse või visualiseeritud sümbolitena. Pavlátová laseb meil jälgida, kes teeb kärbsest elevandi, kes ajab kellele keelt kõrva ja  mida peab seltskonnas tähelepanu võitmiseks tegema. Selle kõige pinnal räägib film peamiselt abielupaaride, äsja armunute või lihtsalt vanakeste käitumismudelitest, kuidas väljendub nende suhtumine ja kuhu see viib. Pavlátová teises programmis linastuvas filmis „Alati ja igavesti” on live-action-dokumentaalkaadrid noorpaari pulmast seotud karikatuursete animeeritud sketšidega, kus tutvustatakse versioone, millega tuleb abielus  võib-olla silmitsi seista.     

Rootsi režissöör Jonas Odell on filmi „Eales pole enam nii, kui esimesel korral!” aluseks võtnud nelja inimese dokumentaalintervjuud,  kus nad jutustavad loo oma esimesest seksuaalkogemusest. Iga lugu on erinev ja iga loo jaoks on loodud eelnevast eristuv pildikeel. Kombineeritud on mitmeid võimalusi, mille sekka mahuvad live-action, digitaaltöötlus, lamenukkanimatsioon, rotoskoopimine jpm. Selline lähenemine on hea näide tehniliste lahendustega terviku loomisest. Need neli lugu pakuvad väga erinevaid emotsioone, mis on seotud seksuaalse elluastumisega.  Esimeses räägitakse peol lukustatud tualettruumi ukse taga süütuse kaotamisest. Tegelase puhul on tegemist lihtsalt eesmärgiga vabaneda seisusest, mille teised kogenenud peolised juba ammu minetanud. Teises on tegu kahe noore väga intiimse ja argliku suhtega. Selgub ka, et esimene kord ei pruugi alati olla meeldiv mälestus. Positiivse noodi toob tagasi vanahärra, kes räägib filmi lõpetuseks nostalgilise loo, kuidas olid nende asjadega  lood tema noorpõlves, kui rohi oli veel roheline ja maailma valitsesid gentleman’id. Vanahärra paneb ühtlasi südamele, et inimene ise saab oma valikuga luua oma kogemused ja kujundada mälestused.   

Michèle Cournoyer käsitlebki oma loomingus peamiselt ööprogrammi fookuses olevaid teemasid ning ka tema on tõenäoliselt seetõttu esindatud rohkem kui ühe filmiga. Joonisanimatsiooni „Müts” keskmes on metamorfoosid, kus on raske eristada lapsepõlve  ja sellest väljakasvamist. Millal on tegu naise, millal süütu tüdrukuga? Mängu tulevad musta mantli ja kaabuga mehe kõlvatud vajadused, kes ühel hetkel mängiks justkui oma lapsega, aga teisel momendil nagu kasutab teda seksuaalselt. Millisel hetkel saab tüdrukust naine, kust jookseb isa ja tütre suhte seksuaalsuse piir? Tegemist on varjatult sünge, intsestimaigulise looga, mille mustvalge, tušijoonistustega edasi andud minimalistliku esteetikaga  pildikeel on sürrealistlik, mälestustele omaselt ähmane, kuid ei kaota sidet realistliku kujutamislaadiga. Foucault märgib, et mõne sajandi jooksul oleme hakanud iseennast otsima seksuaalsusest kui diskursusest. Meie ihu, hinge, isiksust on hakanud defineerima himude ja ihade loogika, püüame leida sellest tõde oma eksistentsi kohta. Kinos on võimalik kogeda kogu erutust, kirge ja iha, mida me igapäevaelus alla surume, on öelnud Jung. 

„Animated Dreams’i” ööprogramm mahutab  animafilmide assortii, alates 1980. aastatest tänapäevani, kusjuures kõigis vaadeldakse seksuaalsust erineva nurga alt ning mõnes on iha ja igatsus ainult salamisi aimatavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming