Õigekspeetav kaasajooks ja koostööpugemine

Tarmo Teder

Tagasivaade Eesti filmiaastale 2006  

Veiko Õunpuu “Tühirand” on ilmekas näide, kuidas andekas režissöör võib institutsiooniväliselt luua ebastandardse ja kunstiliselt mõjuka filmi.

 

Kuigi sünteetiline filmikunst hõlmab mitmeid vanemaid vendi ja õdesid, on ta klassikalis-antiiksete muusade kõrval alles uusaja tattnina ning sellest ealisest iseärasusest tulenevad tema mitmed nõrkused ja hädad. Sündinud 111 aastat tagasi tehnika ja tööstuse edendamise kõrval, sai filmi imeloom oma otsaette kohe meelelahutuse tähe. Koos veriste sõdadega tuli kanda jäädvustaja ja vahendaja funktsiooni, ideoloogia tippdirigendid pidasid filmikunsti kõikidest kunstidest kõige tähtsamaks.

Kummati võib filmikunsti võtta ka inimkonna sõnavabaduse või üldise demokratiseerumise peegeldusena: millest võib ja saab ühes või teises ringis rääkida, seda saab selles või tolles ringis ka kinolinal kujutada. Sama vabadusmõõdu pais kehtib ka metafilminduse ehk filmikunsti mõtestamise ja kritiseerimise vallas. Koos lakkamatu teaduslik-tehnilise revolutsiooniga on ka filmi loomise tagamaad aina enam langenud sõltuvusse aparaatiast ja bürokraatiast. Filmitootmise raamatupidamine, kalkuleerimine ja turundus nöörivad üksiklooja vaimu, rääkimata institutsionaalsest survest. Suhete ja ametnike niitidega seotud režissööril on paganama raske olla sõltumatu, üksikud vahvad linateosed sünnivad justkui bürokraatia ja reeglite kiuste.

Mullu sai siin samas veergudel Eesti filmiaastat 2005 vaadeldes sedastatud filmikunsti ja -tootmise vastuolu. Nentida paradoksi, et tehti mitmeid, tuleviku suunas tähtsaid filmiotsuseid ja päevakajalisi filmitooteid, kuid vähe silmanähtavalt veenvat kunsti. Organisatoorsus toimib, kuid linateosed annavad endiselt vähe väärt villa. Üldistavalt tagasi vaadates paistab Eesti filmiaasta 2006 mullusest, kui esilinastus koguni kaheksa täispikka (hulgas üks animatsioon ja neli väikese eelarvega videofilmi) eesti mängufilmi, ehk veidi vähem viril kui eelmine. Mängufilminduses võetud plaan on ületatud, võib arvestada juba kümne täispikaga. Neist kolm on sündinud rahvusvahelises koostöös, kaks lastefilmid, kaks videot, üks tavapärane, üks kassett ja üks ebatraditsiooniline.

Rahvusvahelisest koostööst sündis rohkem segast jama kui miskit jäävat ja veenvat. Eesti-Saksa “Kõrini!” ja Soome-Eesti-Hiina-Hollandi “Igavese armastuse sõdalane” on häbenemist väärt näited, kuidas plaanimajanduslikul paberil ettekirjutatu koomiliseks europudinguks käkitakse. Laila Pakalniņa “Koer, lennuk ja laulupidu”, mida meie plekkkinos vaatas nädala jooksul tervelt 72 silmapaari, on ju päris vahva ja nutikas linateos, kus Eesti osa Läti kõrval on tegelikult köömes. Publikunumber on täielik katastroof, kuid peaasi, et koostöölinnukese kirja sai.

Paistab, et eesti filmi suunavad jõud ei julge võtta riski olla originaalne ega otsida rahvuslikku erilaadsust. Või pole meil siis piisavalt häid ideid ega tegijaid? Oma filmipoliitikast pole mõtet rääkida, filmibürokraatia ja selle mahitatud stuudiod-kineastid jooksevad kaasa standardsete euromallidega ja üritavad konstruktiivselt koostööfondidesse pugeda. Vaat kui tublid me ikka oleme, saame MEDIAst rohkem tagasi, kui ise sisse maksame. Iga kesise idee võib üles kloppida, atraktiivseks disainida, stsenaarselt timmida ja ettegi maha müüa. Välja tuleb aga saba ja sarvedeta rahvusvaheline seasöök. Ole ise vaid mees, omanda filmitööstuse nõiaköögi tuhat üks saladust, järgi direktiive, matki ja klooni! Kes ei oska kilode kaupa ankeete täita, õpikojas mulli puhuda ja fondionudega lobistada, see nokkigu nurgas nina ja ähkigu oma geniaalsest projektist. Kiputakse küll õigustama, et koostööprojektid annavad tööd ja leiba meie kaamera-, heli- jm võttegrupimeestele, kelle oskused muidu rooste lähevad, aga film olgu eelkõige ikka kunst, mitte projektimajandusega looritatud sotsiaalhoolekanne. Palju auru kulub paljale vilele, eurostandarditega kaasajooks ja oma õhukese papiga väljapoole paksema tapeedi külge pugemine on enam-vähem selgeks saadud, nüüd on viimane aeg pöörata pilk sissepoole, otsida oma, uttu hajunud eesti filmi palgejooni. Ma ei õhuta siin ksenofoobiat, koostööd üritada ikka tasub, aga neid üritusi tuleks ka rohkem, mitte mõne üksiku ametniku suva mööda, vaid kollegiaalsemalt kaaluda, sest pelga kõhutundega on bambusesse pandud.

Vaja on mahitada lühimängufilme. Kuhu need tänavu jäid ja miks? 2005. aasta sügisel leppisid EFS ja ETV kokku, et kolme aasta jooksul toodetakse kuus väikese eelarvega (ca 1,5 miljonit ja sponsorid) täispikka videomängufilmi. Loodame, et see plaan annab ilusaid õisi ja mahlakaid vilju. Hea, et Balti filmi- ja meediakool käima läks ja Eesti Kunstiakadeemias õpetatakse tänavu sügisest animatsiooni. Teist aastat järjest võistlesid PÖFFil eesti täispikad filmid. Meil pole nagu enam põhjust täitsa urus häbeneda.

Võis ka näha, et mõned kenad filmid tehti justkui bürokraatia, vähese raha ja normeerituse kiuste. Ja need on ühtlasi ka n-ö eestilikud, meie oma üdi ja säsi. Pean silmas Veiko Õunpuu “Tühiranda”, Elmo Nüganeni “Meeletut” ja Raimo Jõranna dokumentaali “Sinimäed”. Just Mati Undi samanimelisel novellil põhinev “Tühirand”, mis pärjati PÖFFi eesti filmide võistlusprogrammis, on ilmekas näide, kuhu peab suuna võtma meie mängufilminduse tääv – lõikama algupärase eesti materjali laineid. Film toitub paljuski eelkõige just kirjandusest ja kinolinale transformeeritavat sõnakunsti meil jätkub. Režissöörid peaksid kord juba üle kasvama ühemeheorkestri tahtmisest, et olen oma filmis nii stsenarist, kunstnik kui operaator, kes võtab peaosas mängivat iseennast.

Hea seis paistab laste- ja noorsoofilmidega. Janno Põldma ja Heiki Ernitsa “Leiutajateküla Lotte” on kaua punutud kaunikene ja täidab nagu lompsti ühe kolmainulise filmiplaanimajanduse (lastefilm, massifilm, festivalifilm) lahtri. Norra filmiguru Jan Erik Holst kurtis “Lottet” läbiva loo puudust, kuid see pole maagilise kinopildi vaatamisel mingiks takistuseks. Ka Katrin Lauri “Ruudit” pole mingit põhjust häbeneda, mõlemad filmid on ka välismaal huvi suutnud tekitada.

Jüri Sillarti “Kuldrannakese” puhul tundub, et suurem aur on läinud sisust mööda skeemi ja dekoori peale ning filmitervik endaga kuidagi puntras. Roman Baskini “Vana daami visiit” on hea massi- või rahvafilmi näide, mis küllastatud meie draamalaudadel hiilanud teatritähtedega. Eriline täidis täispikkade ritta on kuuest lühifilmist koosnev kassett “Tabamata ime” (Kilmi, Kõrver, Maimik, Raat, Sarnet, Tammiksaar), mis toodeti Von Krahli teatri eestvõttel ja on Õunpuu “Tühiranna” kõrval kinnituseks, et ainult rahaga filmi ei tee.  

2006. aasta eesti animafilmidest kaifisin Mati Küti “Une instituuti”, Rao Heidmetsa “Pärlimeest” ja sarjaks kavandatud kaheminutist avalööki “Taimne direktor” (rež Priit Tender), mis illustreerib vaimukalt Andres Ehini ühe luuletuse.

Ma ei mõista, miks pole dokude grupist täispikkade ritta lülitatud Jaak Kilmi ja Andres Maimiku “Müümise kunsti”? Meeldiva üllatuse tegi kaasakiskuvalt huvitav, aga samas ajalooliselt valus (naturaalsed kuklalasud jm jubedused) James Tusty “Laulev revolutsioon”, mida võib võtta vahest ainsa õnnestunud koostööna (produtsent Piret Tibbo-Hudgins Allfilmist). Väärikad dokud on ka Riho Västriku ja Liina Triškina “Middendorffi jälgedes” ning Rein Raamatu ja Peeter Brambati “Mikk”. Ikka tehakse pulle filme “Eesti lugude” sarjas, mis on filmitööturul osutunud efektiivseks ventiiliks ja noorte dokumentalistide taimelavaks.

Filmi kui meediumi palgejooned lähevad aina udusemaks, võtta võib juba mobiiltelefoniga, digitaalsus teeb võidukäiku, USAs on DVDde levi juba kinolevist ees. Filminäitamise punktide asemel õilmitsevad meil plasmaekraanidega kodukinod, filmid lendavad kaablist arvutisse ja küllap ka mastist taskutelefoni ekraanile. Elavad pildid vallutavad maailma ja film ei kao mitte kuskile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming