Igavikku kinni pandud – ilmselt vastu tahtmist

Sven Vabar

Koomiks on äärmiselt paljutahkne ja -žanriline nähtus.  

© Endorfin Fractured Communicationsi poeem-koomiksid kogumikus “Narratiivsus piltides: Eesti ‘00 aastate autorikoomiks”.

 

Kogumik “Narratiivsus piltides: Eesti ‘00 aastate autorikoomiks” (koostajad Andreas Trossek ja Joonas Sildre) sisaldab järgmiste autorite koomikseid: Edvin Aedma, Kristel Maamägi (teksti autor Jaak Tomberg), Marianne Männi, Elina ning Joonas Sildre, Veiko Tammjärv, Paco Ernest Ulman (teksti autor Livia Ulman) ning © Endorfin Fractured Communications. Väljaandja on Eesti Kunstiakadeemia.

See kogumik näib nõudvat, et seda vaadeldaks tervikuna. Ühest küljest oleks see muidugi vajalik. Ma eeldan, et Sirbi lugejatele pole tarvis tänapäeval enam tõestama hakata, et koomiks on väljendusvahendina sama austusväärne ja tõsiseltvõetav kui näiteks kirjandus või teater. Seega on kogumiku ilmumine loomulikult suur rõõm ja tahaks loota, et korralikke kunstkoomiksi joonistajaid ja kirjutajaid tuleb veel juurde. Arvestades, kui vähe neid praegu Eestis on, ei kõlagi vahest mu lootuseväljendus nii triviaalselt.

Teisest küljest aga on koomiks äärmiselt paljutahkne ja -žanriline nähtus. Selge, et selle väljendusvahendi tarvitajale on teatud žanrid, stiilid ja autorid hingelähedasemad kui teised. Sellised eelistused on lõppkokkuvõttes oma juurtelt täiesti juhuslikku laadi ega ole mõistlikult põhjendatavad ühegi inimliku väärtusskaala abil. Teisisõnu: siinse kogumiku autorid – vähemasti nende tööd – on väga erinevad ning mul pole ühtki mõistlikku põhjendust sellele, miks autor, kes varjub millegipärast nimetuse @ Endorfin Fractured Communications (sissejuhatuses tutvustatud kui “avalikult isikustamata ja ametlikult registreerimata isik või isikutegrupp”; edaspidi Endorfin) taha, mulle rohkem meeldib kui teised.

Igatahes otsustasin, et ei hakka käsitlema kõiki siinse kogumiku autoreid. Mari Laaniste ning Andreas Trossek on õnneks avaldanud ka terviklikke käsitlusi. Alljärgnevalt keskendun Endorfinile, kes avaldas augustist 2003 kuni jaanuarini 2004 Sirbis ebaregulaarselt oma pildiribasid, mis ei pälvinud, mulle tundub, väärilist tähelepanu. Vaatlusalusesse kogumikku ongi koondatud Sirbis ilmunud ribad, lisaks veel 2005. aastal valminud üheksast ribast koosnev “Must seeria” (mis erinevalt Sirbi ribadest on värviline).

 

 

Graafilised vidinad

 

Endorfini lühikesed pildiribad koosnevad kahest, harva ka ühest pildist; mõnel juhul ei ole “pildid” piiritletavad ega üksteisest eristatavad. Kuid isegi kahe eraldi pildi puhul ei saa välja tuua mingit konkreetset “narratiivi”, milles teisel pildil kujutatu põhjuslikult järgneb esimesel kujutatule. Pildid moodustavad ühtse terviku. Endorfin kasutab segamini fotosid (mida sagedasti ohtralt töötleb), joonistust, kõikvõimalikke erinevaid šrifte ning külluslikult igasuguseid sümboleid ja stiliseeritud graafilisi vidinaid: kaubaartiklite ribakoode, erineva ilmega happy face’e ja emoticon’e, EKG kardiogrammijoont, WC-kolmnurki, salapäraseid numbri- ja täheridasid jne.

Tekst Endorfini pildiribades vist ei tähista kunagi kellegi suust tulevat otsest kõnet ning on pigem visuaalse informatsiooni kommentaar. Või mine tea. Kõnelev subjekt pole neis ribades kunagi tuvastatav: ei saa aru, kas kõneleb/kirjutab autor, pildil kujutatud inimesesarnane objekt, tuvi või on tegu kuskilt laenatud tsitaadiga. Nimesid üldiselt ei nimetata, küll aga tegutsevad vaheldumisi “minaga” ka “sina” ning S. K., N. O., E. S., C jne. Üksikud nimetatud nimed on Bikini Bomber, Marcel Proust, Camus, Deleuze ja Guattari (viimasele kahele pannakse süüks F. K. hauataguse needuse vormimist traktaadiks).

Kui paralleelitada Endorfini kirjandusega, siis on tema pildiribad tekstilis-visuaalsed luuletused. Seda tuleb rõhutada, sest mulle tundub, et tavapärane koomiks on pigem proosaline loomevorm, narratiiv, lugu. Inimesed pole ilmselt harjunud sellega, et lugeda koomiksit ja selles leiduvaid tekstilisi ja visuaalseid märke nagu luuletust. Kui Endorfin on avangard, siis igatahes mitte müstiline avangard, mille eesmärgiks on märke tähendusest tühjendada, vaid maagiline, mis täidab märke uudsel viisil sisuga. Endorfini avangardsuse maagilise toime efektiivsuse tõestuseks on asjaolu, et need ribad tegelikult üldse ei mõjugi enam avangardina. Need mõjuvad nii loomulikult, et tekib hämmeldus, miks Eestis ja kogu maailmas ei produtseerita massiliselt selletaolisi “poeetilise koomiksi” ribasid. Ometi ei tea mina midagi sarnast, kuigi ilmselt kuskil leidub.

Endorfini ribad on võrreldavad haikudega. Kuigi märgiliselt loomulikult palju külluslikumad, on need koomiksidki alati kindla pikkusega, mida antud juhul saab mõõta konkreetselt joonlauaga. Samuti on ju ka haikud väga visuaalsed.

Valdavalt on Endorfini poeemkoomiksid urbaansed: kohtame suurlinna siluetti, kõrgeid korterelamuid, ühesugustest karbikestest koosnevaid vaeste-Tiskreid, metroojaama, baari, restorani, vanakraamipoodi. Mitmed pildid jäljendavad filmide stoppkaadreid või telekaekraani. Riba pealkirjaga “Déja Vu”: “selles city’likus liikuvas reaalsuses/on ometi kõik juba ette ära salvestatud/elamine liftimuusika saatel/reklaamitulpade valedesse lämbudes/oodates kordumiste katkestusi/unistusega, mida jagavad paljud/kuulen endas sündimata laste nuttu/ja ma ei taha enam elada”.

On tunda võõrandumist kaasinimestest. Inimestel on näo asemel happy face, on mingid liiklusmärgi-kriipsujukud, tugevalt moondunud (arvuti)graafiliste pretensioonide tagajärjel, tillukesed, seljaga vaataja poole, asuvad hägusena ja profiilis telekaekraanil või pruunidel mälestusfotodel minevikust.

 

 

Äraminemine, lõplikkus, lõpunijõudmine

 

Samas kõrvutuvad linnapiltidega kontrastselt pildid loodusest ja mingitest võib-olla Lõuna-Euroopa küladest ja antiiksetest varemetest. Need pildid on kaunid ja igatsevad; fokuseeritud lumistele mäetippudele udus või pilvedes, peegelsiledale jõele või lihtsalt väga kaugel asuvale silmapiirile. Avaraid perspektiive kohtame ka Endorfini urbanistlikes piltides.

Ka tekstilises osas on valdavaks meeleoluks äraminemine, lõplikkus, lõpunijõudmine. Camus’d lugev neiu E. S. “kavatses raamatu sulgeda. Ta oli Astangu getoelust väsinud. Järgmisel õhtul läks ta koeraga välja jalutama ega tulnud enam kunagi tagasi.” (riba “Camus”). C. otsis “laisal pilgul teeviita, mis oleks näidanud linnast välja.” (riba “Nausea, kr.”). “Kunstnikud lõpetavad kujutamise, sest nad ei taha midagi joonistada. Kirjanikud kirjutamise, sest neil pole midagi öelda. Luuletajad lakkavad luuletamast, sest taju ei vaja vormiahelaid.” Järgmine pilt: “F. mõistis, et ei taha mitte midagi. Ta kuulas tänulikult oma hinges valitsevat vaikust, kui viimane letargiahoog õues puude lehti raputas ja ürgsed koletised end sirgu ajasid.” (riba “Autismi apologeetika”).

Tekstid on ka tulvil metafüüsikat ja suuri sõnu, mis jäävad hästi meelde: “Mis on elu/Armu aeg vaikuste vahel” – “Exorcismus, lat. (pühendusega k-le)”. “Nägin läbi klaasi oma tõelist peegeldust. Mäletasin oma minevikku, olevikku, tulevikku ja veidi pingutades ka ülejäänut.” (riba “Tõe näivuse hetk”). Maailmakorra alustaladeni küündiva tummise teadmise tunnet rõhutavad ka mitmed graafilised detailid fotodel, nagu koordinaattelgi meenutavad ristuvad jooned või numbriread. Mõnede Endorfini ribade puhul tekib mingi matrixlik tajuefekt: reaalsus oleks nagu seisma pandud ning seda vaadeldaks, mõõdetaks ning reflekteeritaks verbaalselt aegruumi kõrval või kohal olevalt positsioonilt. Eks aegruumi kulgemisest kõrvaleastumine ole ikka kirjanduse eesmärk, aga Endorfini puhul oleks see justnagu kogemata, juhuslikult juhtunud: kõnelev subjekt pole oma aegruumivälisest positsioonist põrmugi huvitatud, ta on õnnetu tont-kommentaator, kes on igavikku kinni pandud – ilmselt vastu tahtmist.

Endorfini puhul kehtib aga ka otse vastupidine väide: ta on tihti ka ülimalt emotsionaalne ja elulähedane. Riba “The Formular of Life” kuulutab suurte kandiliste tähtedega, taustaks määratlematu, kuid kontrastne neoonleegitsus: “KURJUSE LÕPPU EI TULE / KOGU ELU TEKITAB KELLELEGI / VALU/PARIM, MIDA ÜLEÜLDSE / VÕIMALIK TEHA/ON/MAAILMAST ÄRA KADUDA”. See ja veel mõned deklaratsioonid võiksid meenutada luulekalduvustega, raevunud hilisteismelist, kui need ei asuks visuaalses keskkonnas, mis on ühtaegu nihestatud ning graafiliselt nii pagana ilus ja korrektne.

Nii et ma ei teagi, kas võib öelda, et Endorfin on ühtaegu vahetu ja siiras ning ometi samal ajal distantseerunud kalki ajatusse, või ma lihtsalt ei saa aru, kumb. (Paaril Endorfini ribal on kõrvuti sama foto positiiv ja negatiiv.) Ei saa aru sellepärast, et žanr, mille ma nimetasin poeemkoomiksiks (olemata kindel, kas seesugune ikka on üldse olemas) on mulle ikkagi võõravõitu.

Lõpuks ei jää mul üle muud kui väljendada kahetsust, et Endorfin, nagu kirjutatakse autorikoomiksi-kogumiku sissejuhatuses, on “aktiivse (elu)tegevuse lõpetanud 2005”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming