Idülliline lugu kahetsusest ja igatsusest

AURELIA AASA

Mängufilm „Noorus“ („Youth“, USA 2015, 118 min), režissöör ja stsenarist Paolo Sorrentino, operaator Luca Bigazzi, helilooja David Lang. Osades Michael Caine, Harvey Keitel, Rachel Weisz, Paul Dano jt.

Fred Ballinger (Michael Caine) ja Harvey Keitel (Mick Boyle) noorusega silmitsi. .

Fred Ballinger (Michael Caine) ja Harvey Keitel (Mick Boyle) noorusega silmitsi. .

Kaader filmist

Paolo Sorrentino mängib „Nooruses“ taas vananemise valuga, asetades eksistentsiaalsete probleemide keerisesse helilooja Fred Ballingeri (Michael Caine) ja režissöör Mick Boyle’i (Harvey Keitel). Mehed veedavad sanatooriumis ühes teiste keerukate tegelastega aega, et taastada Alpide rahustavas atmosfääris oma hingerahu. Paraku ei näi nad leidvat midagi, mis vääriks piisavalt tähelepanu või pühendumist. Iseäranis on see tajutav Fredi puhul, kes on erinevalt oma lavastajast sõbrast loometööst täielikult loobunud. Kui Mick võlub heasüdamliku silmavaate ja sõbrameheliku muigega, siis Fred meenutab nii mõneski mõttes pahurat ja melanhoolset vanaisa, ainult et piibu ja ajalehtede asemel on talle jäänud lõputud massaažid ja enesehaletsus. Fredi elus valitsevat tühjust sümboliseerib punane paberitükk, mida ta vahetevahel ilma silmanähtava põhjuseta näppude vahel keerutab. Ta mängiks justkui kommipaberiga, sest tema enda elu on juba söödud komm, millest on järel vaid tühi paber.

Rambivalguses figureerivaid kunstnikke vaevab ilmselgelt masside suutmatus tajuda nende loomingulisi tipphetki. Nii Mick, Fred kui ka puhkekodu kolmas kunstnikuvaimsusest kantud liige, näitleja Jimmy (Paul Dano) pole rahul oma kuvandiga ühiskonnas. Oma karjääri jooksul on nad kõik loonud midagi suurt, aga tähelepanu on toonud vaid lihtsakoelisemad teosed. Sel moel kriitiliselt inimeste pealiskaudsusele ja naiivsusele osutades naaseb Sorrentino kunsti ja meelelahutuse konflikti juurde. „Nooruses“ näevad peategelased kunstis inimloomuse kõrgeimat väljendust. Massikultuur, millest toitub enamik ühiskonnast, ei suuda pakkuda aga muud kui üürikest kõrvalekaldumist üksluisest argipäevast. Inimesed jaotuvad justkui kahte gruppi: on need, kellel on midagi öelda, ja teised, kelle mõttemaailm ei ulatu kaugemale igapäevasest või odava fantaasiaga vürtsitatust. Ometi on just viimased nähtaval ja kuuldaval, samal ajal kui suuremale vaimsusele rõhujad jäävad oma peenekoelisema loominguga märkamatuks.

Sorrentino kujutab kohati täpselt kunstnike sisedilemmat, jõudmata siiski inimloomuse sügavamate kihtide või pikema filosoofilise debatini. Sõnadest rohkem kõneleb vaatajaga näitlejate pilk, milles peituvast igatsusest üritab kaamera läbi tungida pikkades lähivõttekaadrites. Muutumatus tuimuses välgatab helk vaid siis, kui avaneb võimalus tuletada meelde möödunud noorust. Fredi ja Micki puhul näib viimane peegelduvat igas juhuslikult mööduvas naises, keda nad kurva pilguga mõõdavad. Seejuures ei takista nimitegelasi mitte vanus, vaid nende enda ehitatud müürid, mille nurgakivideks on passiivsus ja osavõtmatus. Nagu „Kohutav ilu“ („La grande bellezza“, Paolo Sorrentino, 2013) on ka „Noorus“ läbi imbunud igatsusest. Kui esimene on aga kerge melanhoolsuse varjundiga lugu värvkirevast elust ja püüdest hoida iga hinna eest kinni oma noorusest, siis teises näib elu olevat juba läbi. Kõik sanatooriumi tegelased prostituudist filmirežissöörini žongleerivad meeleheite ja emotsioonituse vahepeal. Noor masseerija, kelle rolli täidab kummitama jääva tabavusega noor näitlejanna Luna Zimić Mijović, mõjub selles loos pealiskaudse ühiskonna prototüübina. Akna tagant filmitud kaadrid ekraanile naelutatud pilguga tantsivast masseerijast võtavad kokku elu, mis on enese vormishoidmise, flirdi ja mõttetühjuse segu. Tüdruku ellusuhtumine välistab täielikult sügavama vaimsuse ja hingekaemuse. Seetõttu näemegi teda oma veidral, õrnalt flirtival ja kergelt hullumeelsel ilmel Fredile lausuvat: „Mul ei ole kunagi midagi öelda.“. Tegelaskujudes puudub tasakaal: pole intelligentset eneseimetlejat ega eneseimetlejast kunstnikku. Kunstnikud elavad justkui teises dimensioonis, olles ainsad, kes otsivad elus suuremat mõtestatust. Paradoksaalselt on nad samal ajal sõltuvuses teenustest, imetlusest ja austusest, mida ümbritsevad inimesed neile pakuvad. Nii on nad täpselt samal moel osalised selles igapäevareaalsuses, millest nad nii meeleheitlikult üritavad midagi enamat välja võluda.

Selles väsinud maailmas toimetulekuks vajab Fred oma tütart. Lena (Rachel Weisz) on isa kõrval tugev ja stabiilne. Isa ja tütre suhtele lisaks on Lenal aga filmis täita ka armastaja roll, kus naine mõjub kohati naiivse ja ebakindlana. Armukolmnurk, mille moodustavad Micki poeg Julian (Ed Stoppard), Fredi tütar ja lauljatar Paloma Faith, näib selle filmi atmosfääris isegi veidike imalana. Kogu suhtevõrgustik toetub liialt palju nähtud mehe-naise stereotüübile. Mehe otsustest ja armastusest sõltuv naine vaevleb armuvalus, vabadust ihkavale mehele pakub aga juba seltsi uus armastus, kes alusetult sissetungijaks tembeldatakse. Tema enda tundeid peegeldava meeleheitega kirjeldab Lena ka oma ema ja isa suhet, heites Fredile ette hoolimatust, truudusetust ja liigseid seksuaalseid eksperimente. Fred võis oma naist armastada, aga spontaansus, elujanu ja loomistung ei lasknud tal ühes kohas paigal püsida. Stseen, kus Fred naaseb pärast kümneaastast pausi oma haiglas elava naise juurde, toimib nende suhte kokkuvõttena. Tundmatuseni muutunud, maailmale võõraks jäänud vana naise pilk on suunatud aknast välja. Nii jätab ta seljataha teistele elatud elu, ilma et ta seda isegi mäletaks. Eakas, ent elu küllusest rohkem osa saanud Fred ei näi aga maailma tajuvat kuigivõrd rohkem. Tema tüdimus on täielik. Filmi lõpuosas tonaalsus muutub ja tegelased jõuavad oma elufilosoofias ja otsustes teatava kulminatsioonini.

Sorrentino filmi tegelaste mõningasele ühekülgsusele ning kohati korduma kippuvatele tõdemustele vaatamata on nende jälgimine siiski põnev. „Nooruses“ näeb järjekordselt erinevate inimtüüpide virvarri. Sorrentino on lisanud spaa külastajate hulka isegi vananenud ja kõvasti kaalus juurde võtnud Diego Maradona (Roly Serrano), keda võib vahetevahel silmata jalaga tennisepalli kõksimas ja autogramme jagamas. Kui kõrvale jätta varieeruvad taustategelased, ei üllata Sorrentino oma eelmise linateosega võrreldes just kuigi palju. Elulised dilemmad ja piinatud geeniusvaimud on ikka needsamad. „Nooruses“ on vaid veidi enam tasakaalukust, vaikust, rahu. Ehk isegi liiga, mistõttu tegelased näivad visuaalselt kauni atmosfääri taustal kohati paigal seisvat. Osatäitjate passiivsus kahandab ka empaatiat nende maailmavalu vastu. Ehk on see ka põhjus, miks film tekitas Cannes’i filmifestivalil rohkelt vastakaid arvamusi ja publik vilistas selle isegi välja. Sorrentino on jäänud truuks oma viimase aja nišile, aga tegelastesse ja filmi peidetud sügavus ei veena esteetiliselt kauni elamuse kõrval. Seda elufilosoofiat või maailmatunnetust, mida Sorrentino karakterid maailmast otsivad, nad ise ei paku, vaid jäävad pinnapealseks. Nii on „Noorus“ siiras ja soojade mõtetega edasi antud jutustus vananemisest, ebaõnnestumisest ja kahetsusest, kus filosoofiat asendab esteetiliselt kaunis visuaal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming