Ideaalmaailm ning selle väärikad ja vääritud tõprad

Jan Kaus

Mängufilm „Vääritud tõprad” („Inglourious Basterds”, USA-SaksamaaPrantsusmaa 2009, 153 min), režissöör ja stsenarist Quentin Tarantino. Osades Brad Pitt, Diane Kruger, Mélanie Laurent, Christoph Waltz, Daniel Brühl, Eli Roth jt. Linastub Tallinna kobarkinos, Tartu Cinamonis ja Ekraanis, Narva Forum Cinemas Astris. 1. Quentin Tarantino filmide puhul on mulle alati tundunud väga huvitav teatud tõsiduse aspekt, mida lavastaja esmapilgul justkui rõhutatult väldib, nii et sadades telekavades saab tema filmide kohta kirjutada „põrgulikult naljakas” ja „pullisitta jahuvad peategelased”, kuid ometi paistab põrgulikult ja vägivaldselt lustliku meelelahutuse tagant või vahelt ikkagi midagi tõsisemat. Kas või „Pulp Fiction” kujutab ja kujundab kogu värvika dialoogi taustal või sees selget metafüüsilist seisukohta: palgamõrvar Jules Winnfield usub Jumala sekkumist inimeste ellu, tema paarimees Vincent Vega mitte. Winnfield loobub oma tööst, Vega peab sellist käiku naeruväärseks. Ning enne kui Winnfieldi ja Vega vestlused Jumalast alguse saavad, on vaatajad juba teadlikud Vega kuulsusetu lõpuga saatusest. Rääkimata sellest, et kui Vega küsib sõitvas autos ühe pisisuli käest,  ega too usu ometi Jumala sekkumist inimeste ellu, satub ratas auku ning Vega relv läheb lahti, tappes pisisuli. Isegi kui Tarantino teeb siin nalja, on skeem ilmselge ning Tarantino tegelaskujude saatus puhtalt metafüüsilistest küsimustest sõltuv. Nali on või sisaldab seega tõsist laadi.  

2.

Balansseerimine tõsiduse (või tõsiseltvõetavuse) ning meelelahutuse ja pullitegemise vahel iseloomustab ka Tarantino värskeimat, Teise maailmasõtta paigutuvat filmilugu „Vääritud tõprad”. Raske öelda, kas see tuleb filmile kasuks, kuid seda on huvitav jälgida. Võetagu kas või filmi esimene ja mu meelest  kõige parem peatükk. Siin näitab ja teostab oma „missiooni” Christoph Waltzi tõesti suurepäraselt mängitud natsiohvitser Hans Landa, kelle tegelaskuju on ajaloolis-sotsiaalselt igati tõsiseltvõetav, lähtudes teatud koondkujust, mida on varemgi korduvalt kujutatud – sellise tüübi kohta võiks öelda „väärikas tõbras”. See on keegi, kelles ühineb silmapaistev intellektuaalsus totaalse kaastunde puudumisega, kelle jaoks vägivald, piinamine ja alandamine  ei tähenda mitte üksnes või eelkõige vahendit, vaid lausa eesmärki. „Väärikas tõbras” on igati karismaatiline ja haritud olend – Waltzi mängitud Landa kõneleb filmi jooksul sujuvalt saksa, prantsuse, inglise ja itaalia keelt –, väga meeldiva käitumisega, samas aga ääretult ebainimlik ja julm.

Nimetatud koondkuju on tuntud nii kirjandusest (meenutagem, mida Richard Rorty on kõnelenud Vladimir Nabokovi Humbert  Humbertist ja George Orwelli O’Brienist*) kui ka filmikunstist (Steven Spielbergi „Schindleri nimekirja” Krakówi geto räige puhastamise episoodis mängib noor Saksa ohvitser relvatärina saatel klaveril Mozartit). Lisaks meenus Waltzi sooritust jälgides Dietrich Wimmel – erakordselt (või tavapäraselt) julm nats John Fowlesi romaanist „Maag”, keda iseloomustatakse järgmiselt: „Ülikorrektselt riietatud. Laitmatult viisakas. Ta tõusis, et mu kätt suruda.  Inglise keelt oskas kehvasti, kuid siiski piisavalt, et minu keeleoskust märksa paremaks hinnata”. Ja mõni hetk hiljem: „Pilk oli tal nagu habemenuga. Ma pole vist iial nii ebameeldivate silmadega inimest näinud.”**

Waltzi mängitud Landa sobitub selle koondkujuga „ideaalselt”, muutes Fowlesi Wimmeli-kirjeldused isegi kahvatuks: tema meeldivad kombed satuvad jubedasse kontrasti tema sadistliku eesmärgipärasusega, tema võimega mängida kassi-hiire mängus kõige mõnusamalt nurru löövat kassi.     

3.

Niisiis viitab „Vääritute tõbraste” esimene peatükk lausa taotlusele esitada ühe koondkuju  psühholoogiline portree, kuid järgnev keerab kõik pea peale ning Landa tegelaskuju korjab filmi lõpuks enda külge juba klounilikke jooni, muutes kogu koondkuju groteskseks. Ma arvan, et siin väljendubki Tarantino uue linateose suurim võlu ja probleem – mängimine loojutustamisega, mis tihtipeale saadab või lausa manifesteerib Tarantino loojutustamist.

Täpsustuseks väike meeldetuletus. Tarantino kaheosalise filmisaaga „Kill Bill: Pruudi kättemaks” teise osa lõpus, kui loo kangelanna Pruut alias Beatrix Kiddo on oma verise kättemaksuga jõudnud juba tema tütrega elava Billi endani, hakkab viimane korraga rääkima Pruudile koomiksite superkangelaste maailmast. Selles võtmelises stseenis ütleb Bill, et tavaliselt on superkangelased mingi tavalise tegelaskuju alter ego’d: Batmani taha varjab ennast Bruce Wayne’i nimeline kodanik ja Ämblikmees on tegelikult keegi Peter Barker. 

Seetõttu, ütleb Bill, meeldib mulle väga Supermees, sest tema puhul on vastupidi: Supermehe alter ego on kodanik nimega Clark Kent. Kui Ämblikmehe kostüüm on Peter Barkeri maskeering, siis Supermees maskeerib ennast täiesti vastupidiselt Clark Kenti ülikonnaga. Täpselt samamoodi on lood tavalise emana elada sooviva Beatrix Kiddoga, resümeerib Bill. Sellepeale küsib Pruut mürgiselt, et kas ma olen siis superkangelane. Bill vastab, et sa oled  sündinud tapjaks. Vastus on ühesõnaga „jah”. Kogu selle verise saaga finaalis saab vaataja ühesõnaga teada, et on elanud kaasa fiktsioonile – talle rõhutatakse täiesti enesestmõistetavat asja. Miks nii? Sest kogu „Kill Bill: Pruudi kättemaksu” lugu on ilmselgelt ja rõhutatult ebaloogiline: kõigepealt tulistab Bill rasedat Pruuti pähe, Pruut viibib selle tagajärjel mitu aastat koomas, siis ärkab ta aga üles, suutes juba mõni hetk pärast teadvusele tulekut kõndida  ja pisut hiljem filigraanselt inimesi teise ilma saata. Ta pekstakse vaeseomaks, aga ikka tõuseb ta jalule, filmi teises osas põgeneb ta maha maetud kirstust jne. Billi surmaeelne jutt superkangelastest on vajalik selleks, et vaatajatele teha puust ja punaseks: te vaatasite moodsat muinasjuttu, te vaatasite mängu loojutustamisest. Sama palju kui see oli lugu, oli see ka lugu loost kui sellisest, loojutustamise ühest variatsioonist ja versioonist – lugu  kättemaksuloost, mille peategelane on „päris” superkangelane. Ja kui me asume loos, mitte tegelikkuses, siis tuleb pidada silmas fiktsiooni ja reaalsuse suurimat erinevust: fiktsioonis pole mitte ainult kõik võimalik, vaid võimalik on rohkem kui kõik.

4.

Samasugune loojutustamise võimalustega mõnulevalt mängiv muinasjutulisuse aspekt, fiktsioon fiktsiooni pärast, mingi peaaegu perversne fiktsioonimõnu annab selge suuna ka „Vääritutele tõbrastele”. Lühidalt ja lihtsalt öeldes sobiks filmi žanrimääratluseks „alternatiivajalugu”.  Tahtmata linalugu ümber jutustada, võib lühidalt öelda, et siingi on Tarantino tahtel muutunud võimalikuks rohkem kui võimalik: maailmasõda paistab otsa saavat umbes aasta jagu enne selle tegelikku, ajaloolist lõppu. Ning jällegi – oma alternatiivajaloolise mänguga liigub Tarantino kummaliselt lähedale mingile vaat et idealistlikule impulsile, mis avaldub mitmes erinevas, omavahel seotud motiivis.

„Vääritute tõbraste” nime kannab seltskond Ameerika sõdureid, kes viiakse rindejoone taha natse nottima. Nad teevad seda eriti jõhkralt, võttes skalpe ja pekstes allumatuid pesapallikurikatega. Tõbraste juht Aldo Raine, tuntud ka kui Apatš Aldo (keda mängiv Brad Pitt tõestab jällegi oma head koomikunärvi), teeb ellujäänud Saksa sõduritele noaga otsmikule haakriste. Oluline on siin asjaolu, et peale Aldo ja ühe sakslasest kõrilõikaja (Til  Schweiger) on ülejäänud „tõprad” kõik juudi soost. (Märkuse korras: Tarantino on omal kombel poliitiliselt kenasti korrektne – skalpe ei võeta mitte eelkõige sakslastelt, vaid natsidelt, kuigi Wehrmacht’i seotus natsiideoloogiaga moodustab omaette küsimustiku). Natse retsivate juutide motiiviga püüab Tarantino justkui mängida ümber üht samuti üldlevinud ja paraku tegelikkuses ka korduvalt kinnitust leidnud arhetüüpi – juuti kui ohvrit, juuti kui  kannatajat. Tarantino alternatiivmaailmas kikivad juudid ässi, nad on cool’id retsid. Samuti muutub tähenduslikuks haakristi „jäädvustamine” otsmikule hirmuäratava noa abil – Tarantino alternatiivajaloos ei pääse natsid põgenema, nad ei veeda rahulikku pensionipõlve kusagil Lõuna-Ameerikas, neil on küljes nende märk. Jällegi kujutab Tarantino peaaegu sadistlikult metsikut julmust, kuid ei saa väita, et sellel puuduks tema loodud luupainajalikus  muinasjutus idealistlik või lausa humanistlik eesmärk.  

5.

Nii asetuvadki Tarantino loos vastamisi Waltzi  mängitud „väärikas tõbras” ja Pitti kehastatud „vääritu tõbras”. Nende kahe olemuslik erinevus väljendub järgmises: esimese julmus on kaetud salakavaluse vahukoorega, teise julmus on otsekohene ja aus, ei mingit keerutamist, skalp maha, kurikaga pähe. Selles aspektis tundub Tarantino muutuvat oma keelelise vaimukuse ja mõnikord pisut kistud situatsioonikoomika taustal peaaegu naeruväärselt tõsiseks, tahtes justkui oma looga öelda, et sõjas kui  täiesti ebainimlikus olukorras lööb läbi vaid kõige otsekohesem julmus. Ei mingit kahtlust ega viivitust, ei mingit apelleerimist inimlikkusele ja sajanditevanusele Euroopa kultuurile, eesmärk on vaenlastele korraldatav veresaun. Selles osas on võtmeline stseen filmi finaalis, kus juudi soost imeilus kinoomanik Shosanna (Mélanie Laurent) tulistab teda tülitama tulnud natsikangelast Friedrich Zollerit (Daniel Brühl). Vaadates kõhuli kukkunud poissi, tabab  Shosannat üürike kahetsus ning ta püüab Zollerit õrnalt selili pöörata. Sel hetkel selgub, et Zoller on elus, ja too tulistab Shosannat. See tundub olulise kommentaarina kogu Tarantino senises loomingus. Naised on sageli tema lugude kesksed kangelased (näiteks nii „Pulp Fiction’is”, „Jackie Brownis” kui ka „Kill Bill: Pruudi kättemaksus”), kes jõuavad läbi katsumuste kadalipu auga välja teenitud õnneni või jäävad vähemalt neid ümbritsevas meeste macho-maailmas ellu. „Vääritute tõbrastega” on Tarantino loonud maailma, kus ei jää ellu ka naiskangelased; maailma, kus kõige paremini saavad hakkama kõige sirgjoonelisemad julmurid. Seetõttu tunduski mulle pisut jube, kui filmi viimase kaadri saatel mõmiseb publik Aldo Raine’i julma nalja peale naerda – kuigi nalja saatvat võika noakäsitlemise mõtet võib iseenesest mõista.

Asjalood olid nii: hoolimata sellest, et Tarantino on jätkuvalt huvitav loojutustaja,  puudus seekord tema loodud muinasjutul õnnelik lõpp – kui mitte pidada kergendavaks tõsiasja, et Tarantino maailmas ei lähe isegi „parimatel” väärikatel tõbrastel hästi. Mõnes mõttes oli see veel kurjem maailm kui ajalooliselt palju piinarikkam tegelikkus, millelt esimene tõukus ja mida see ümber püüdis mängida. Nii ei saanudki ma lõpuks aru, kas nutta või naerda.      

 * Richard Rorty, Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus. III osa: Julmus ja solidaarsus. Tlk Märt Väljataga. Vagabund, 1999.

** John Fowles, Maag. Tlk Henno Rajandi. Varrak, 2003, lk 467-468.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht