Idamaa naised, lääne mehed, kummitused ja tsensuur

Mattie Do: „Žanrifilm on ühiskonnaprobleemidest rääkimiseks parim võimalik vorm.“

JOONAS KIIK

Laos on filmimaana enam-vähem terra incognita, kus on valminud vaid käputäis mängufilme. Neist kolmeteistkümnes on Eesti osalusega „Kallis õeke“,1 mis linastub ka meie kinodes. Õudussugemetega draamapõnevik on Laose esimese naisrežissööri Mattie Do teine film.

Räägi palun Laose kinokultuuri üldisest seisust.

See on alles lapsekingades. Õieti pole veel filmivaatamise traditsioonigi, aga liigume selgelt ülesmäge. Veel hiljuti polnud meil kinosid, praegu on neid juba neli (kaks pealinnas Vientiane’is ja kaks lõuna pool, Pakses ja Savannakhétis). Veel aasta tagasi jäädi kinno hiljaks ning räägiti seansi ajal valjult omavahel ja filmi tegelastega. See on nüüd kõvasti muutunud.

Kinos on põhiliselt näidatud Hollywoodi menukeid ning naaberriikide Tai ja Vietnami filme. Kõige rohkem on inimesed näinud Tai filme, nii draamasid, komöödiad kui õudukaid. Vietnamist jõuab siia eelkõige žanrifilm. Tai keel on lao keele lähisugulane ja kõik laod oskavad seda. Suur osa meedia­ruumist on taikeelne, peale Tai filmide vaadatakse palju ka Tai televisiooni ja kuulatakse tai popmuusikat.

Stabiilset filmitootmist Laoses veel pole, parimal juhul valmib kaks filmi aastas. Pealinna kõige uuemas kinos on praeguse seisuga linastunud kaks kodumaist filmi. „Kallis õeke“ tuleb kinno mais. Esimene Euroopa kaastootjaga Laose film ja esimene, mille meespeaosas on eurooplane.

Et Laoses tehakse nii vähe filme, tunnen end omajagu vastutavana selle eest, milline üks algupärane Laose film peaks olema ja kuidas välja nägema. Mõnedki meie noored filmitegijad püüavad isegi visuaalse käekirjaga jäljendada Vietnami ja eriti Tai filme, mis on neile hästi tuttavad. Meil pole aga iseseisva kultuurina vaja matkida kedagi teist – ei tai, jaapani ega korea kultuuri. Peaksime tegema täiesti omanäolisi filme.

Mattie Do oma sünnipäeval filmi „Kallis õeke“ võtteplatsil.

Matthew Warren

Pead sa end režissöörina osaks Aasia väga tugevast filmitraditsioonist, mis mõjutab ka Hollywoodi?

Mul on end väga raske sellesse konteksti asetada, sest mul on raskusi enda filmiloojaks ja režissööriks pidamisega. Selleni jõudmine tundub mulle tänini juhuslik ja uskumatu. Filmindus on Laoses alles nii uus, et me kõik – režissöörist assistendi, võttetehniku ja valgustajani – oleme võrdsed ning näeme filmi valmimiseks samapalju vaeva. „Kalli õekese“ võttel tuli praktikant mult kord küsima, kas ta on lauale õiged küünlad valinud ja mu eesti produtsendid noomisid teda, et režissööri ei või nii tühiste küsimustega tülitada. Ei mina ega praktikant ei saanud aru, miks, kuna meil polnud aimugi, et filmimaailmas eksisteerib mingi säärane hierarhia.

Kuidas filmitegemine käib, kui filmitööstus on lapsekingades ja riiklik toetus puudub? Milline oli „Kalli õekese“ eelarve ja kuidas see kokku sai?

Kuidas on Laoses filme vändata? See on nagu metsik ida. Paras anarhia, kõik peavad kõike tegema. Oleks päris veider, kui Laoses filmitegemist riiklikult toetataks ajal, mil kaks kolmandikku meie teedest on sillutamata. Tunneksin end ilmselt süüdlasena, kui need vihmaga läbimatuks muutuvad.

Filmi kogueelarve oli 250 000 euro ringis, tootmiseelarve umbes 80 000 eurot. Meid toetasid Laose suurim õlletootja Lao Brewery ja Šveitsi Arengu- ja Koostööagentuur, tänu kellele saime maksta õiglast töötasu isegi alles nullist alustavatele praktikantidele. Põhiosa tootmiskuludest kogusime Indiegogo ühisrahastuskampaaniaga, mis viis koguni selleni, et Indiegogo inimesed tulid lausa võtteplatsile meile appi juhtmeid vedama. Annetajaid oli peamiselt läänest, üllataval kombel eelkõige Ameerikast, kus subtitreeritud välisfilmid pole üldiselt kuigi popid. Selgus aga, et žanrifilmikogukonnal pole subtiitrite ja välisfilmide vastu kõige vähematki, sest nad on harjunud andunult vaatama filme Jaapani õudukaist Skandinaavia põnevikeni. Suur osa toetajaid oli Fantastic Festi publiku ning ScreenAnarchy, Birth.Movies.Deathi ja Bloody Disgustingi lugejate seast. Ka Euroopa toetajad olid peamiselt žanrifilmipubliku seast ning nüüd olen nende kõigiga Indiegogo kaudu justkui tuttav, nii et igal pool üle maailma saame festivalidel kokku nagu vanad sõbrad, kes lähevad kohtumist baari tähistama.

Kas Laos on patriarhaalne riik, kus meestel on raske harjuda sellega, et režissöörina juhib vägesid naine?

Laoses on üldse umbes neli-viis tegev­režissööri, nii et ma moodustan vähemalt viiendiku, kui mitte veerandi siinsest filmitööstusest. Seega on sugude tasakaal siin selles ametis vist isegi parem kui Euroopas ja Ameerikas.

Laose valitsus ja laod on uhked naisrežissööri üle, kes räägib esimese ja ainsana lugusid naistest. Pigem olen kohanud vastuseisu ja raskusi mujal, väljaspool Laost. Püüan end mitte häirida lasta sellest, et meeskolleegid, kes on filme teinud veelgi lühemat aega kui mina või kelle filmid pole olnud nii edukad, saavad alati esmajärjekorras tasuvamaid töid ja projekte. Ka olen võtteplatsil kogenud, kuidas mujalt pärit inimesed pöörduvad mõne mu kõrval seisva mehe, näiteks kunstniku või operaatori poole, et mu korraldustele kinnitust saada. Teen neile ruttu selgeks, et mul on selge nägemus ja kindlad ootused, et ma tean, mida tahan ja saavutan selle. Võimalik, et probleem pole ainult selles, et olen naine, vaid ka selles, et ma pole filmikoolis käinud. Aga kuigi mul puudub filmiharidus, on film mu peas valmis juba enne võtteid.

Kas võimudelt loa hankimine kuulub üheparteisüsteemiga kommunistlikus Laoses filmimise juurde?

Jah, meil on tsensuur. Kuna filmindus on Laoses suhteliselt uus nähtus, siis on ka filmitsensuuriga tegelev amet uus ning me areneme koos nendega. Tsenseerimine võib muidugi pettumusi valmistada, aga ega nad ei püüa keelustada filmitegemist kui sellist, see jätaks nad ju tööta.

Luba on vaja juba filmimise alustamiseks. Tsensuurikomisjon vaatab stsenaariumi üle ja otsustab, kas film saab tootmisloa või mitte. Ma olen vist esimene, kes tsensoritele küsimusi esitab ja vaidleb ning loodan, et see annab teistelegi eeskuju nendega läbi rääkida ja filmide valmimise nimel koostööd teha. Tsensuuri korral läksin asja arutama, küsisin, miks mind tsenseeriti ning mida tuleks loa saamiseks muuta. Saime päris avameelselt vestelda sellest, mis on vastuvõetav, mis mitte ja kohati suutsin neid isegi ümber veenda.

Näiteks taheti „Kalli õekese“ peaosatäitjail, abielupaaril Ana (Vilouna Phetmany) ja Jakobil (Tambet Tuisk) filmis suudlemine keelata, kuna Vilouna on kellegi teisega abielus ja tõenäoliselt on ka Tambetil Eestis suhe, siis ei tohi nende päriselupartnereile pettumust valmistada. Selgitasin, et tegu on siiski näitlemisega ja filmitegelaste abielust jääks väga jahe mulje, kui nad ei suudle. Tsensorid ütlesid, et saavad sellest vaatenurgast aru ja andsid loa filmida.

Filmi lõpp aga luba ei saanud. Nõuti teistsugust ja võtsimegi ka selle üles, kuid lõplikuks ülevaatuseks esitasin siiski omatahtsi kokku monteeritud lõppversiooni, öeldes neile, et säärane on minu ettekujutus filmist ning mul pole olnud aega ega ressursse valmistada nende soovidele vastavat alternatiivversiooni. Palusin avaldada arvamust minu versiooni kohta ning nad lasid selle läbi. Nii et asi pole väga hull – see on protsess, mille käigus arenevad kõik osalised.

Eks lääneski ole omamoodi tsensuur, ehkki mitte nii avalikult – tuleb kooskõlastada turunduse ja produtsentidega ja riikliku rahastuse saamiseks täita kriteeriume, mis teevad filmist õige Saksa või Vene filmi.

Suudlemise tsenseerimine on moraalne piirang. Millised on näiteks ideoloogilis-poliitilised piirangud?

Samuti nagu Tais on seadusega keelatud lèse-majesté – kuninga ja tema perekonna solvamine –, on Laoses ebaseaduslik esineda valitsuse-, partei- või riigivastaste seisukohtadega. Näiteks ei tohi laimata presidenti või peaministrit, tsensuur välistab sääraste asjade linale jõudmise. Kõige muu kohta seadus puudub ja iga filmi käsitletakse eraldi. Tsensuurikomisjon on rühm inimesi ja tsenseerimine sõltub sellest, kuidas nad kujutatut näevad ning kas suudetakse kaitsta ja põhjendada oma kunstilisi valikuid. Püüdsin olla ettevaatlik, sest film puudutab süngeid teemasid. Küsitigi nii sünguse kui ka julmade stseenide kohta ning selgitasin, kuidas need on tegelaste olukorras hädavajalikud ning mõeldud lao publikule näitama, et üksteise ebaõiglasel ja halval kohtlemisel võivad olla rängad tagajärjed. Tsensorid mõtlesid järele, arutasid omavahel ja andsid loa.

Otseselt poliitilisi kommentaare poleks ilmselt võimalik kaitsta, aga eks sõnavabadusega ole maailmas üldse keerulised lood, isegi Ameerikas. Laos on küll üheparteisüsteemiga riik ja ma ei tohi kritiseerida peaministrit (kellest ma suurt midagi ei tea, kuna ma pole politoloog), aga tunnen mõneti, et mul on filmi­loojana vedanud teistsuguse loomevabadusega: saan siin vändata imelikke kunstfilmi, kummitusloo ja põneviku piirimaile jäävaid filme, mida mujal naljalt töösse ei võetaks – mitte tsensuuri, vaid ootuste ja standardite tõttu. Vaevalt et Prantsusmaal või Ameerikas kiputaks tootma filmi loto võidunumbreid edastavast kummitusest.

Laod on valdavalt budistid, kuid usk vaimudesse on vist üldine?

Laoses on palju rahvusrühmi ja neil kõigil on omad uskumused, nii budistlikud kui animistlikud, mis võivad erineda suisa külast külla, kuid usk mitmesugustesse loodusvaimudesse või näiteks puuvaimudesse on üldlevinud. Üheksa inimest kümnest on spirituaalsuse ja üleloomulikkusega lähedastes suhetes. Kolides toovad enam-vähem kõik ohvreid majas elutsevatele vaimudele. Peaaegu igas majas ja hoones on niinimetatud vaimude koda – altar, kuhu asetatakse ohvreid maa- ja muudele vaimudele. See pole kuigi budistlik komme, kuid kõik järgivad seda.

Nii et lotokummitus ja muud fantastilised aspektid on elust inspireeritud ja põhinevad uskumustel.

Lääne publikule on seda surnute ja lotonumbrite seost raske seletada, kuid laodele on see täiesti enesestmõistetav. Nii lõviosas Kagu-Aasiast kui ka paljudes Hiina osades usutakse, et veidi pärast surma võib kadunukese vaim ilmuda elavaile nägemusena või unenäos ning öelda otsesõnu või viidata sümbolite abil numbreile, mida saab siis vaimu heatahtlikkusele lootes lotos kasutada.

Kui mu ema suri, tulid paljud sugulased ja sõbrad küsima, kas ema on käinud mulle numbreid jagamas. Olin sügavas leinas, küsimus tundus kohutavalt naeru­väärne ja jultunud, aga jäi mind eluajaks painama. Mis siis, kui ema vaim olekski mulle numbrid öelnud ja ma oleksin nendega lotos võitnud? Kuidas saab seda pidada õnneks või vedamiseks, kui oled ebausklik? Kas see poleks verine raha?

Või siis juhtum mu lapsepõlvest Ameerikas: ärkasime kolme paiku öösel selle peale, et ema liigutas kolinal mööblit. Küsisime, mis toimub ja ema ütles, et nägi õudset und ühest sugulasest, kes oli üleni külm ja märg ning üritas midagi öelda, aga tema suust tuli ainult vett välja. Hakkasime uuesti magama heitma, kui telefon helises. Laosest helistati, et too sugulane oli kalaretkel paadist välja kukkunud ja uppunud. Seegi jäi mulle eluajaks meelde ja jõudis otsapidi filmi.

Kallis õeke“ pole ainult õudus- ega fantaasiafilm, vaid tegeleb ka reaalelu problemaatikaga nagu varanduslik ebavõrdsus või naiste olukord Kagu-Aasias. Kas vaeses Laoses on levinud abielud jõukamate lääne meestega, nagu filmis?

Ses suhtes on film tõetruu. Lao naised abielluvad tihti välismaalastega. Levinud on mõtteviis, et abielu Euroopa, Ameerika või Austraalia mehega päästab lao naise, tõstab ta ühiskonnas kõrgemale positsioonile, teeb rikkaks ja toob õnne. Tegelikult ei vasta see muidugi tõele. Pigem kipub neis abieludes esile kerkima palju kultuurilisi probleeme ja konflikte, ja seda mõlemalt poolt, mitte ainult naistele. Samad vastuolud ilmnevad ka „Kalli õekese“ meespeategelase Jakobi puhul, kes on lao keele küll ära õppinud, kuid keeldub seda rääkimast ega taha alluda Aasia ühiskonna nõuetele. Tema naine Ana keeldub omakorda põikpäiselt rääkimast mehega tema keelt.

Ameerikast pärit laona olen tihti näinud, kuidas lao naised astuvad lääne meestega suhtesse nagu tuhkatriinu printsiga, lootes igavest õnne, kuid kahekesi jäädes tekib hulk probleeme teineteisemõistmises, teise kultuurilise taustaga kohanemises, kompromisside tegemises. Sageli usutakse, et õigus on enda poolel, kuid küsimus on pigem erinevate kultuurinormide teadvustamises.

Ja siis istuvad lääne mehed öösiti sõpradega baaris, sest kodus valitseb frustratsioon, mida nad ei oska kuidagi lahendada. Kui Tambet rolliks valmistus, käisime korduvalt Viangchani baarides vaatlemas neid „valgeid lunastajaid“, nagu ma neid nimetan – valitsusvälistes organisatsioonides töötavaid lääne mehi, kes tunnevad siin, et neil on alati ja igas olukorras õigus, kuid vaevlevad samal ajal tõsise stressi käes, sest ei suuda endale tunnistada, et võib-olla püütakse ida probleemidele suruda peale läänelikke lahendusi. Filmis on otseseid tsitaate nii neilt meestelt kui ka mu sõbrannadelt, kes on lääne mehega abielus.

Nende kõrval leidub Aasias lääne mehi, kes otsivad seksi või usuvad, et Aasia naised on mingis traditsioonilises mõttes naiselikumad kui emantsipeerunud lääne naised.

See on kohutav eksitus, mida ma nimetan kollapalavikuks – need mehed ihaldavad Aasia naisi kui eksootilisi, naiselikumaid, allaheitlikumaid. Aasia naised pole sellised. Mu filmi kangelanna Ana hoiab oma meest ja annab talle kohati järele nõnda, nagu lääne naine seda ei pruugi teha, kuid teisal paneb Ana oma tahte otsustavalt ja kindalt maksma.

Pidasin oluliseks seda näidata, sest Laose või isegi Aasia kinos ei kiputa neist asjust eriti rääkima. Aasias on hulk sexpat’e2 – pahelisi valgeid mehi, kellel võib oma kultuuris ja ühiskonnas naissuhetega raskusi olla, nii et nad tulevad Aasiasse kerget saaki otsima. Ja kuna paljude Aasia naiste seas on juurdunud eelarvamus, et säärane suhe ülendab neid kuidagi, siis saabki neist kerge saak. Säärane mõtlemine on Laoses väga levinud ning koos tekitavad need mehed ja naised seksikaubandust toitva nõiaringi.

Ana on äärmiselt ebakindel, kuna on abielus valge mehega ning teda võidakse seetõttu pidada baaritüdrukuks või sekstöötajaks. Filmi teine naispeategelane, Ana noor sugulane Nok (Amphaiphun Phommapunya) teebki seda. Anal on raha, maja ja auto ning kui Nokil soovitatakse minna tema eeskujul baari välismaa meest otsima, siis võtab Nok nõu tõsiselt.

Oma iiri-ameerika abikaasa Christopheriga3 Vientiane’i tänavail liikudes näen, kuidas sexpat’id vaatavad teda tunnustava pilguga – tubli, said hakkama, leidsid endale alistuva, orjaliku Aasia naise. Üks seljakotiturist küsis mult kord, palju öö maksab. Andsin talle õpetuseks vastu kõrvu. Tahtsin sellele lahendamatu probleemipuntrale tähelepanu juhtida.

Kas neid Laose ühiskonna tõsiseid probleeme poleks mõtet käsitleda žanrifilmi asemel pigem autorifilmi vormis?

Filmitegu peaks muu hulgas ka lõbus olema. Žanrifilme on lõbus teha ning seltskond on sõbralik. Kardan, et tunneksin end üksikuna draama või väärtfilmi vallas, kus igaüks püüab iseseisvalt silma paista.

Ma ei pea end poliitiliseks filmi­loojaks, aga leian, et žanrifilm on ühiskonnaprobleemidest rääkimiseks parim võimalik vorm. Draama võib muutuda näpuvibutamiseks või jutlustamiseks. Eelistan viidata tegelikele probleemidele fantaasiamaailma kaudu ja lasta vaatajail iseseisvalt nende üle järele mõelda. Mul puudub võime tulevikku ennustada või ühiskonda muuta, kuid ma saan näidata hetkereaalsuse detaile väljamõeldud raamistikus. Ehk aitab see ühiskonnal probleeme näha ja otsustada, kuidas edasi liikuda.

Kas Tambet Tuisk on esimene professionaalne näitleja, kellega oled töötanud?

Jah. Laoses pole profinäitlejaid. See olukord võis ka Tambeti meelest veider olla, sest ilmselt olin mina tema esimene amatöörrežissöör. Ta oli väga lahke ja sõbralik: sai aru, et tegu on arengumaaga, kus ei saa talle pakkuda Euroopaga võrreldavaid tingimusi, oma treilerit või assistenti. Meie meeskonnas oli ainult tosin inimest, kolm neist kogemusteta praktikandid, aga Tambet oli üks meie hulgast, nagu pereliige. Kuna ma pole filmifänn ega ei tea ka, kuidas töötavad teised režissöörid, ootan näitlejailt, et nad suhtleksid omavahel ning pakuksid välja oma ettekujutuse rollist, peaaegu improviseerides. Tambet oli rolliks suurepäraselt valmistunud ja talle see töömeetod sobis.

Kuidas sa üldse eestlastega koostööd tegema sattusid?

Cannes’is tutvusin projektidele kaasprodutsentide otsimise koolitusel „Maailma filmivabrik“ (La Fabrique des Cinémas du Monde) Sten Saluveeriga, kes hakkas „Kalli õekese“ vastu huvi tundma ja nii see läks. Jakob pidi algselt olema austraallane või prantslane, sest enamik Laoses elavaid emigrante on sealt pärit, kuid kuna mulle meeldis Tambet ja tema töö, sai Jakobist eestlane. Saime filmile ka eesti kunstniku Helen Lõhmuse, helirežissöör Rando Arandi ja operaator Mart Ratassepa, kellega meil tekkis lausa imeline sümbioos – olime nagu siiami kaksikud, vaat et lugesime üksteise mõtteid.

Eestis oli järeltöötluse ajal puhas rõõm töötada helilooja Sten Šeripovi ja soome koloristi Henri Pullaga ning Orbital Voxi stuudios filmi helindada, kuigi hirmus külm oli.

1 „Nong Hak“, Mattie Do, 2017.

2 Seksemigrant, tuletatud sõnast expat (emigrant, ajutiselt või pidevalt välismaal elav inimene).

3 Christopher Larsen, Mattie Do mõlema filmi stsenaariumi autor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming