Hull prantslane mängib hullu venelast

Jüri Laulik

Mängufilm „Rasputin” („Raspoutine”, Prantsusmaa-Venemaa 2011, 90 min), Režissöör Josée Dayan. Osades Gérard Depardieu, Fanny Ardant, Vladimir Maškov, Filip Jankovski, Anna Mihhalkova, Irina Alfjorova, Ksenia Rappoport, Konstantin Habenski, Julia Snigir jt. Obelix on liiga sügavalt peekrisse vaadanud, oli üks hiljutine pealkiri loole, mis lahkas Gérard Depardieu’ viimase aja tegemisi ja avaldusi. Koomiksikangelane Obelix olevat see roll, mille eest Depardieu’le olevat viimati kaks miljonit eurot peo peale laotud. Teiselt poolt, mis te virisete, filme on küllalt olnud, nüüd on mõnus ka tegelikus elus (justkui) peaosa mängida. Venemaa president annab Gérard’ile jaanuari alguses isiklikult kui „oma sõbrale” telekaamerate ees pidulikult üle Vene passi. Venemaal on tulumaks (nagu Eestiski) kõigile ühetaoline, aga erinevalt Eestist vaevalt 13 protsenti. Näitlejat saadab ülevenemaaline vaimustus. Prantsusmaal on kaalumisel seadus, et temasugused, kes aastas üle miljoni euro teenivad, peaksid tulumaksu maksma 75%. Prantsuse president juba ütles midagi iroonilist maksupõgenik Depardieu’ kohta. Mingu see kuradi sotsialist õige ... Loomulikult on palju lahedam Venemaal laiata, seda enam, et filmirolle pakutakse talle Prantsusmaal endiselt rohkem kui isegi sihuke ürgenergeetiline mehemürakas suudab ära mängida. Gérard on kaasa mänginud ligi kahesajas filmis: sinna mahub kõikvõimalikku kraami, alates C-kategooria süldist kuni tõeliste väärtfilmideni, pisirollidest kuni kõigi poolt kiidetud Cyrano de Bergeraci rollini, mis kandideeris nii Euroopa filmiauhinnale kui ka Oscarile.

Praegugi näidatakse Eesti kinodes ja kandideerib Oscaritele Ang Lee film „Pi elu”, kus rahvusvahelises seltskonnas esineb ka Depardieu. Oma põhirollides on ta ikka ja jälle mänginud suurt ja suure jõuga, aga lihtsameelset, kuid hea südamega inim-mõmmi. Samas ei usuta ka sellisest mitte üleliia intelligentsest mehest, et ta viskab Prantsusmaa passi päris ära. Askeldab ta ju kodumaal nii restorani- kui ka veiniäris ning ametlikult peaks ta koos Prantsuse passiga ära andma ka Schengeni viisa.

Kogu selle kammaiaa taustal saab värskema ilme ka aasta tagasi, täpsemalt 2011. aasta esimesel jõulupühal, esilinastunud „Rasputin” Depardieu’ga nimiosas. Film jäi rahvusvaheliselt küllaltki märkamatuks, ei leidnud esinduslikust (vene) näitlejaskonnast hoolimata ka Rasputini kodumaal eriti positiivset vastukaja.

Telefilm sündis Vene-Prantsuse koostöös, filmiti Venemaal ja peale kahe peaosalise moodustavad näiteseltskonnast põhijõu vene oma staarid. Vladimir Maškov, Anna Mihhalkova, Irina Alfjorova, Ksenia Rappoport, Konstantin Habenski ja, Julia Snigir kuuluvad kõik praegu esimese suurusjärgu vene filmitähtede hulka. Venemaa panustas filmi palju raha. Kultuuripoliitika on üks peen kunst, Gérard Depardieu kuulub nüüd koos Eesti Maarjamaa Risti I klassi teenetemärgi kandja Gerhard Schröderiga Putini paremate reklaamipoiste hulka.

Kogu finantsmateriaalsest toest hoolimata tuleb tunnistada, et filmi prantslastest stsenaristidel ja režissööril pole jätkunud ei värskeid ideid ega originaalsust. Veel kord ümber jutustada ammuteada lugu harimatu talumehe Griša Rasputini imelisest tõusust tsaariperekonna usaldusaluseks ja favoriidiks, Vene tsaaririigi üheks nööritõmbajaks … – seda oleks võinud eredamalt ja vaimukamalt teha. Ei aita, et film algab tsaariperekonna mahalaskmisega bolševike poolt Jekaterinburgis. Nii tuimalt läbi viidud filmiline eksekutsioon ei loksuta kedagi.

Kogu austuse juures suurepärase näitleja Fanny Ardant’i vastu tuleb siiski ebaviisakalt ära märkida, et ta on juba 63aastane. Tsarinna Aleksandra Fjodorovna oli filmisündmuste ajal vähemalt kakskümmend aastat noorem. See teadmine leiab kahjuks ka negatiivse visuaalse kinnituse.

Tähele tasub panna siiski filmi režissööri, kelleks on Josée Dayan. Ta on varemgi üksjagu palju Depardieu’ga koostööd teinud: „Krahv Monte-Cristo” ja „Balzac” on näitleja filmograafias kindlasti väärikamal poolel, kuid põnev on see, et Josée on kuulsa ühesilmalise Iisraeli kindrali ja ministri Moshe Dayani sugulane.

Ebaharilikust mehest nimega Grigori Rasputin on tehtud, eriti Lääne-Euroopas, hulk filme juba tummfilmi ajast peale. Kui tahate Rasputinist head filmi vaadata, siis soovitan hoopis neid kaht: 1996. aasta „Rasputin” Alan Rickmaniga peaosas ja Ian McKelleniga Nikolai II rollis ja 1981. aasta Elem Klimovi „Agoonia”Aleksei Petrenkoga nimiosas. Saruman Christopher Lee mängis hullu, aga mõjukat vene munka 1966. aastal, aga selle kohta ei oska kahjuks midagi öelda. Prantslastel ei saanud Depardieu’ Rasputinist veel isu täis, peatselt peaks jõudma ekraanile uus sari „Raspoutine”, kus peaosas teine nende tippstaar Jean Reno. Ka venelased on teinud nüüd Rasputinist uue filmi, aga seegi jääb üsna lahjaks. Kuid võta või jäta, järjest uute filmingute järgi otsustades pole mitte Lenin ega Putin, vaid hoopis Rasputin eelmise sajandi kõige tuntum ja populaarsem venelane Euroopas.

Seega oli nõukogude bürokraatide käitumisjoonis täitsa õige: kui rahvusvaheliselt suletud Brežnevi ajal käis üllatuslikult Nõukogude Liidus esinemas Boney M, siis üheks tingimuseks oli, et nad ei tohi esitada oma populaarset hitti „Rasputin”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming