Hüljatud ühiskond

MART NOORKÕIV

Mängufilm „Araabia ööd. II osa. Hüljatu“ („As Mil e uma Noites, Volume 2. O desolato“, Portugal-Prantsusmaa-Saksamaa-Šveits 2015, 131 min), režissöör Miguel Gomes, stsenaristid Telmo Churro, Miguel Gomes ja Mariana Ricardo, operaator Sayombhu Mukdeeprom. Osades Crista Alfaiate, Isabel Muñoz Cardoso, João Pedro Bénard jt. Linastub kinos Sõprus.

Kohtunik episoodis „Kohtumõistja pisarad“ nõrkeb süüdistuste ja süüdlaste üha suureneva tulva all.  Taamal veel üks tunnistaja, papist lehm.

Kohtunik episoodis „Kohtumõistja pisarad“ nõrkeb süüdistuste ja süüdlaste üha suureneva tulva all.
Taamal veel üks tunnistaja, papist lehm.

Kaader filmist

Portugali endine filmikriitik režissöör Miguel Gomes jätkab oma „Tuhandest ja ühest ööst“ inspireeritud triloogia teises osas avafilmist tuttava seguga absurdsest farsist ja nõelavast realismist. Selguse huvides olgu kohe öeldud, et need, kes ei suutnud režissööri kompromissitult isikupärase lähenemisega Portugali ühiskonna valupunktidele esimesel korral kaasa minna, ei suuda seda tõenäoliselt ka nüüd. Gomes on oma stiilis järjekindel ja seda nii heas kui halvas.

Siinkohal sobib tsiteerida ühte filmi tegelast, kes ütleb, küll kardinaalselt teises kontekstis, et ei saa korjata roose ilma okkaid puutumata. Nii on ka Gomes võtnud endale esmapilgul võimatuna näiva ülesande kasutada muinasjutulist faabulat ning integreerida see raskelt haige Portugali ühiskonna praeguse reaalsusega. Tulemus, vähemalt kahe esimese osa põhjal, on vastuoluline, kuid kindlasti mitte igav.

„Araabia ööde“ teine peatükk alapealkirjaga „Hüljatu“ on nagu esimenegi jaotatud ära kolme põhiloo vahel. Kuulsast raamatust on võetud põhimõtteliselt ainult narratiivi struktuur, lood ise on eranditult tänapäevased. Mõistagi ei lase Gomes end oma valitud raamistikust kammitseda ja lubab endale ohtralt väikesi kõrvalepõikeid põhilugude sees.

Kõige väheütlevam on filmi esimene osa naise- ja lapsetapjast Simaost (hüüdnimega Sisikonnata, kuna ta ei lähe, vaatamata oma suurele isule, põrmugi priskemaks), kes kondab politseid vältides mööda kõnnumaad. Erinevalt suuremast osast filmi tegelastest ei ole Simao niivõrd riigi ja ühiskonna poolt hüljatud (alapealkirja järgi on see ju triloogia teise osa üks põhilisi märksõnu), kuivõrd on end ise riigist lahti öelnud. Temal on riigist ükskõik ja vastupidi. Nagu kõik triloogia lood, põhineb ka see tõsielulisel sündmusel. Manuel Pinto Baltazar ründas kaheraudsega peaaegu kogu oma endise naise suguvõsa, ka oma tütart, ämma ja naist ennast. Kaks neist suri ning pärast kuud aega korrakaitse eest põgenemist naasis ta koju, kus ta kohe ka vahistati. Keeruline on paigutada seda lugu triloogia põhitemaatikasse, milleks on majandussurutise käes vaevleva riigi ja tema kodanike toimetulekuraskused. Simao elab otsekui ühiskonnast väljas, kuigi inimeste vastuseis oma riigile on niivõrd äärmuslik, et pärast vahistamist tervitatakse teda kui kangelast. Kumb kuritöö on ikkagi rängem, kas indiviidide omavaheline arveteõiendamine või riigi käetõstmine oma kodanike vastu?

Kuritöö ja karistuse teemal jätkab ka järgmine lugu, kuid hulga farsilikumas võtmes. See sarnaneb pisut triloogia kõige esimese looga, kus alalise erektsiooni käes vaevlevad poliitikud müüvad riigi heaolu maha välisinvestoritele. Ka see lugu pealkirjaga „Kohtumõistja pisarad“ rõhub esmajoones just absurdsusele ja groteskile, kuid Gomes ei näita sedapuhku mitte riigi, vaid üksikisiku kriminaalset tegevust ja selle tagajärgi.

Vabas õhus, amfiteatrilaadses asupaigas peetav kohus algab lihtsalt. Tagantjärele on siiski raske isegi meelde tuletada, milles täpselt esimene süütegu seisnes, kuna õige pea hakkab kuritegude, nende tagajärgede ja põhjuste lumepall veerema ning lõppu ei paista tulevat. Kõik süüdistavad kõiki ja nagu ahastuses kohtunik lõpus möönab, pole enam keegi süüst vaba. Paradoksaalselt jabural kombel pole keegi ka süüdi. Süükoorem veereb üksikisikult kogukonnale, kogukonnalt riigile ja sealt jälle üksikisiku juurde tagasi. Polegi enam vahet, millest miski alguse sai, sest ahel näib lõputu. Kahe osa peale võtab see peatükk, mis ainukesena on filmitud ühes asukohas (kui jätta kõrvale väike epiloog ja lõpupuänt), ehk kõige tabavamalt kokku lõhestunud ühiskonna tragikoomika. Asi hakkab pihta ladvikust ja valgub järjest allapoole. Või algab äkki kõik hoopis alt? Füüsikaseadused näikse toetavat siiski esimest varianti ehk riigi kui ladva esmavastutust.

Esimeses osas annab kukk kohtunikule aru, miks ta kogu aeg nii kõvasti kireb ja ümbruskonda häirib, siin tuleb aga tunnistajapinki isegi lehm (õigemini kaks inimest lehmakostüümis). Gomes keerab absurdi siin mõnuga üle vindi ning tegu on kindlasti triloogia ühe kunstiliselt suurema õnnestumisega. Vaatajal hakkab nagu kohtunikulgi sellest süü ja süütuse puntrast pea ringi käima ning lõpuks ei oskagi enam teha midagi muud kui käega lüüa.

Nii nagu esimene osa lõppes realistliku ja rahuliku vaatega töötuse käes kannatavate inimeste ellu (v.a plahvatav vaal), on ka „Hüljatu“ viimane lugu kaugel sellele eelnenud abstraktsest farsist (v.a kummituskoer, aga sellel ma pikemalt ei peatu).

Kuigi „Araabia ööd“ ei korjanud Cannes’is ühtegi suuremat võitu (kuuetunnise kogupikkuse tõttu ei võetud seda isegi võistlusprogrammi), sai see siiski ühe väga olulise au osaliseks. Palm Dog läks nimelt „Hüljatu“ viimase loo peategelasele koer Dixie’le (õige nimega Lucky). Pidevalt omanikke vahetava koera kaudu näitab Gomes ühe räämas korterelamu mitmeid asukaid, kes kõik võitlevad väärika elu nimel üha halastamatumas elukeskkonnas.

Omanike hulka kuuluvad eri aegadel nii depressiooni käes vaevlev keskealine naine oma töötu mehega kui ka narkomaaniaga võitlev noorpaar, kes sõltub kohaliku heategevusühingu annetustest (riigi abi puudus või selle ebapiisavus esineb teemana nii mitmeski triloogia loos). Põhiloo kõrval pakub Gomes siin-seal lühemaid vaateid majas elavate mitmesuguste värvikate elanike elujärjele (näiteks oma sotsiaalsest olukorrast räppiv noormees). Kõigi nende inimeste lugude kogumõju on masendav ning erinevalt esimese filmi lõpetanud lootusrikkast ühissuplusest ei paista siinsete elanike jaoks kusagil lootust. See muidugi ei mõjuta Dixie’t, kes võtab iga uut omanikku nii, nagu see oleks ta esimene, ja on alati rõõmus, alati muretu.

Ühel uusaastapeol kasutati maja lifti käimlana, allavoolav kusi roostetas lifti mehhanismid läbi ning see hakanud enam tööle. Keegi seda parandama ka ei tulnud. Ja sedasi ta jäi sinna seisma, hüljatuna, nagu on hüljatud ka kõik majaelanikud, hülgajateks nii kaasinimesed kui ka riik. Leviv ükskõiksus on muutumas tõeliseks letargiaks.

Vaatamata Gomese masendavale vaatele oma kodumaa olukorrale ja varjamatult vaenulikule suhtumisele riiki, mis on süüdi inimeste järjest kasvavas viletsuses, läbib kõiki lugusid positiivne joon, režissööri kaastunne ja hoolimine oma rahvast. Just selle tõttu ei suudagi ta teha puhtalt muinasjutulist filmi, sest nagu ta ise esimese osa väga metalikus proloogis ütleb, oleks see võlts ja eputav. Ümbritsev ei lase end unustada ja seega imbub mis tahes filmi elu muret tekitav reaalsus. Seesugune ambitsioonikas vorm kujutada Portugali ränka olukorda kätkeb endas muidugi ohte ja Gomes komistab nii mõnigi kord oma teostuses. Filmis on hulk kummastavaid hetki, mis ei seostu pealtnäha millegagi (miks järgneb ühtäkki Simaole haarem noori naisi, kes hiljem end paljaks võtavad, teda peksma hakkavad ja seejärel talle kuuvalgel süüa valmistavad?). Gomest võib kergesti süüdistada nartsissistlikes liialdustes, kuid sellise filmi puhul pakuvad huvi ka ebaõnnestumised. Kerge on käia ette tallatud rada mööda, kuid kunst areneb eksperimentide toel ning Gomese julgelt eksperimentaalne filmikunst on värskendav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming