Honkasalo karm lugu Kroonlinnast ja T?et?eeniast

Sulev Teinemaa

Põgusalt Pärnu filmifestivalist

Groznõi orv ud püüavad uut elu alustada Ingu??ia põgenikelaagris. Kaader Pirjo Honkasalo dokumentaalfilmist ?Melanhoolia 3 tuba?. KAADER FILMIST

3. ? 10. juulini toimus XIX Pärnu rahvusvaheline dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival. Nagu viimastel aastatel tavaks, näidati põhiosa filmidest Pärnu Vanalinna põhikoolis Nikolai tänaval, kunsti- ja muusikafilme esitati Pärnu uue kunsti muuseumis. Tänavu oli laienenud festivali areaal, osaliselt jõudsid filmid ka Muhumaa d?ässifestivalile, Anu Raua Heimtali rahvamajja ja Manija saarele. Nagu eelmisel aastal, töötasid selgi korral meistriklassid, oma kogemusi jagasid noortele nii filmitegijad kui fotograafid. Uudsena võistlesid sel aastal omavahel tänavamuusikud, neid tuli kohale Eestimaa eri paigust.

Seitsmendat korda demonstreeriti filme osaliselt ka Eesti televisioonis. Seitse filmi, iga päev üks, käsitlesid tänapäevaseid n-ö moodsaid perekonnamudeleid ? ja need võistlesid Eesti rahva auhinnale. Programm oli sel aastal äärmiselt tihe, kella 11st hommikul hilisööni jõudsid ekraanile 130 filmi, seni saja piiri polnud ületatud. Mõistagi ei olnud hommikupoole vaatajaid eriti palju, samas pärast lõunat oli koolisaal tihti rahvast täis. Hommikuse rannas peesitamise järel mõjus jahe saal ergutava külma du?ina ? ja oli ka, mida vaadata.

 

Kroonlinna kadetid versus Groznõi kodutud

 

Ootuspäraselt hääletas rahvusvaheline ?ürii festivali parimaks soomlase Pirjo Honkasalo filmi ?Melanhoolia 3 tuba?. Mullu Ve­­neetsia festivalil tunnustust pälvinud pooleteisetunnine dokumentaalfilm tunnistati ühtlasi kodumaal aasta parimaks dokumentaalteoseks. Nüüdseks on see võitnud auhindu veel mitmetel festivalidel ja ostetud rohkem kui kümne maa filmilevisse, ennekõike suurtesse riikidesse.

Film koosneb kolmest osast. Esimene näitab Kroonlinna kadettide kooli kasvandike igapäevast elu. Seal kasvatatakse range distsipliini abil 10 ? 12aastastest poistest tõelisi sõjamehi, kes silma pilgutamata valmis minema igasuguse nn vaenlase vastu. Kord ja kasvatusviis ei erine nõukogude aja omast: rividrill, laskeharjutused, võitlusviiside omandamine, sportimine, vahepeal õpingud, nii varavalgest hilisõhtuni, erinev endisest on vaid pühapäeviti kirikus käimine. Enamus ei ole siia ise tulnud, osa leiti tänavalt, teistel on alkohoolikutest vanemad, vahel saadetakse neid omaste poolt lihtsalt kodust eest ära.

Teine osa viib T?et?eeniasse, Groznõisse. Varemetes linn sarnaneb sõjajärgse Dresdeni või Narvaga. Keskealine Hadi?at Gatajeva korjab üles orvuks jäänud lapsi või neid, kelle ema just suremas, kokku on ta lapsendanud 63 orbu.

Kolmas osa toob Ingu??iasse, kus leitud lapsed elavad. Nende vanus kõigub samuti nagu Kroonlinna kasvandikel 10 ? 12 eluaasta vahel. Mõned neist võivad väidetavalt olla venelased, kuid soovivad moslemiteks saada. Ja neid õpetatakse venelasi vihkama, nii nagu kadetid peavad nägema vaenlasena t?et?eeni. Karm ja troostitu lugu.

1947. aastal sündinud Honkasalo on siinmail küllalt hästi tuntud. Tema üks esimesi linateoseid, mängufilm ?Tulipää? (1980, kaasre?issöör Pekka Lehto) kirjanik Maiju Lassilast, meilgi tõlkes ilmunud romaani ?Tuletikke laenamas? autorist, jõudis õige ruttu meie kinolevisse. Tollal oli see haruldane, 60ndatest nõuka-aja lõpuni tuli meie kinodesse ühe käe sõrmedel loetav arv Soome filme. Mängufilmi ?Tuleneelaja? (1998) esitati teisel Pimedate Ööde filmifestivalil. Vähemalt kolm Honkasalo dokfilmi seonduvad Eestiga, neist tuntuim vahest ?Tallinna Tuhkatriinu? (1996) metallikuningannast Tiiu Silvesest, kuuldavast tahetakse sellele järge teha.

Honkasalo ?Melanhoolia 3 toa? heli tegid Mart Otsa ja Jaak Elling, esimene neist on varemgi Pirjoga koos töötanud. Filmi soundtrack?is kõlab noore dirigendi ja kontratenori Risto Joosti hääl. Muide, Honkasalo on selle filmi puhul re?issöör, operaator, produtsent ja üks monteerija. Seega täielik autorifilm.

 

Tagasivaade möödunud abieludele

 

Küllalt ettearvatav oli ka televaatajate valiku langemine ETVs näidatu hulgast rootslase Lars Westmani filmile ?Kas sa armastad mind?? ? lugu oli ekraanil parimal päeval, laupäeval. Film on tegelikult ka päris intrigeeriv, 65-aastane Lars otsib üles oma rohked kunagised naised ja arutab nendega möödunu üle. Teost raamivad suhted viimase abikaasa, noore brasiillanna Barbaraga, kes vahel kaob nooremate meeste juurde, et mõni aeg hiljem tagasi pöörduda. Palju annavad ekraaniloole juurde endisaegsed filmilõigud, telefilmide tegijana on Lars jäädvustanud pidevalt oma naisi ja lapsi. Mitmete festivalil näidatud amatöörlike antropoloogiafilmide taustal tõusis Westmani töö meeldivalt esile just professionaalse, väga heal tasemel pildikultuuriga.

Parimaks eesti tõsielufilmiks hinnati Tallinna ülikooli filmieriala tudengi Kullar Viimse ?Jumalaga?. Ei oska öelda, mitmes auhind see filmile on, igatahes pidevalt paistab ta festivalidel silma. Tingimata tuleks filmi näidata ka teleekraanil.

Kui moodsat või ka traditsioonilist abielu, nagu näiteks ?Pruudirööv Kõrgõztanis?, käsitlevad filmid jõudsid ETV ekraanile festivali aegu, siis see ei tähenda, et sellega peaks piirduma. Näitamisväärset on veel mõndagi,  muidugi Honkasalo teos, ent ka enamik kunsti- ja muusikafilme pakuvad laiemat huvi.

Järgmisel aastal peetakse Eesti vanima, Pärnu filmifestivali 20aastast juubelit. Sel puhul võiks tuua suvepealinna mõne esindusliku retrospektiivi, olgu siis mullu filmivõtete ajal hukkunud Jean Rouchi või mõne Aafrika klassiku nagu Idrissa Ouedraogo või Ousmane Sembene ? neid tutvustas põgusalt viimane ?PÖFF? ?, aga miks mitte Pirjo Honkasalo. Valikuvõimalusi on rohkesti. Ja kataloog võiks pisut kobedam olla. Kui filmograafiad ja re?issööride pildid käivad üle jõu, siis filmide loetelu inglise ja eesti keeles ning re?issööride indeks võiks lõpus ikkagi olla.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming