Homod, Jeesus ja korvpall

Igor Garšnek

Kaks portreefilmi sarjas „Eesti lood”. Dokumentaalfilm „Jeesus, homod ja kiisud” (Navona, 2012, 28 min), režissöör Jaan Kolberg. Dokumentaalfilm „Töö käib! Padaoru Andrese tõde ja õigus” (Well Well Production, 2012, 32 min), režissöör Taavi Arus. „Eesti lugude” sarja 2012. aasta tosinas on esilinastunud ja ka tele-eetris näidatud kaks pooletunnist portreefilmi: Jaan Kolbergi intrigeeriva pealkirjaga „Jeesus, homod ja kiisud”, mille peategelaseks on nõukaajal (kuri)kuulus Elu Sõna usuliikumise juht Rein Mets, ning Taavi Aruse (režissöör, stsenarist, operaator, monteerija) „Töö käib! Padaoru Andrese tõde ja õigus”, mis toob vaatajani pildikesi tuntud korvpallitreeneri Andres Sõbra igapäevasest (spordi)elust. Niisiis kaks persoonilugu, mida otseselt ehk polegi põhjust võrrelda, kuid natuke siiski. Praegu Stockholmis elava Rein Metsast rääkiva filmi pealkirjas „Jeesus, homod ja kiisud” on sõnad „Jeesus” ja „homod” sisuliselt põhjendatud, ent „kiisud” ainult pildiliselt. Sest filmi alguses näeme Rein Metsa kodukassi ning kõnealuses linaloos on kolm episoodi salvestatud suurel Rootsis toimunud kassinäitusel, kus figureerib ka Rein Mets oma kiisuga. Ent Rein Metsa ja kasside suhetest pole selles filmis tegelikult sõnakestki juttu, küll aga Jeesusest ja Jumalast laiemaltki ning muidugi Rein Metsa biseksuaalsetest ja homosuhetest.

Selle ekraaniloo alguses on režissöör Jaan Kolberg kasutanud omaaegseid foto- ja filmikaadreid ühest Elu Sõna muusikalis-palvuslikust kogunemisest Metodisti palvemajas (1980), kus tol ajal lõid muusikutest kaasa ka Marju Kuut ja Kadri Hunt. Ent toda Elu Sõna temaatikat paraku pikemalt ei puudutata. Korraks tuleb veel juttu, kuidas Rein Mets keeldus Elu Sõna toonastes nõukogude võimuasutustes kogudusena registreerimast, kuna „teie, kommunistid, ei tunnista Jumalat ja meie ei tunnista jälle teie riiki”. Mistõttu Elu Sõna olevat KGB arvates olnud lihtsalt üks „usulis-poliitiline seltskond”. Kummatigi nii häiriv, et Rein Mets saadeti 1988. aasta veebruaris 48-tunnise etteteatamisega Eesti NSVst välja Rootsi. Pagulase vastuvõttu Stockholmis meenutab ka üks toonane filmikaader.

Raske öelda, kas Jaan Kolbergi filmi peateemaks on Rein Metsa homo- ja biseksuaalsus ning kõrvalteemaks tema religioossed kuulutused või vastupidi. Rein Metsa suhted temast paar aastakümmet noorema Allan Targaga tunduvad ekraanil nähtu põhjal olevat piisavalt keerulised. Filmis esitatu põhjal võib järeldada, et Mets oli (ja on praegugi) oma nooremale sõbrale ühteaegu nii usuline teejuht, mentor kui elukaaslane. Väga üksikasjalikuks ta selle suhte kirjeldamisel ei lähegi.

Märksa avameelsem on Rein Mets oma seksuaalsetest eelistustest rääkides. Filmis on ta veendunud, et Jumal ei tee homodest mingit probleemi: „Ma olin homo ammu enne, kui jõudsin üldse kirikusse!”. Ning täpsustab: „Magasin esimese meeskodanikuga, kui olin alles 15 aastat vana. Siis olid vahepeal igasugused naised … Olen vist biseksuaalne ja suurema seksuaalse apetiidiga kui enamus inimesi.”

Filmi peategelane ei näe selles pattu: „Kristus on kõik meie patukirjad juba kustutanud. Patt on, kui seda ei mõisteta. Patt on möödaütlemine ja möödamõtlemine!” Seda võib mõista ka kui hädasolijast möödakõndimist.

Oma usulistest veendumustest rääkides mõjub Rein Mets kahtlemata karismaatiliselt. „Minge välja, kuulutage evangeeliumi kõigele loodule,” on ta igasuguse religioosse kapseldumise ja kitsarinnalise sektantluse vastu. Seejuures on ta kindel, et Eesti rahvale on Jumal ime kinkinud koguni kaks korda: siis, kui Eesti vabaks sai pärast Esimest ilmasõda, ning teistkordselt taasiseseisvumise aegu. „Kui Jumal on meiega, siis kes võib olla meie vastu?” küsib Rein Mets viimaks retooriliselt.

Kolbergi kõnealuse filmi montaaž kulgeb küllaltki väljapeetud tempos ja jätab vaatajale piisavalt aega selle usumehe seisukohtadele kaasamõtlemiseks. Visuaalselt hästi mõjuvad ka kõik need Stockholmi linnavaadetega paigad, mille taustal Rein Mets oma tavatust elukäigust pajatab.

Kui Rein Mets on usu- ja tundeinimene, siis korvpallitreener Andres Sõber kangastub Taavi Aruse ekraaniloos „Töö käib! Padaoru Andrese tõde ja õigus” pesuehtsa teoinimesena. Ühelt poolt on see küll portreefilm, kuid tänu mitmetele dünaamilistele treening- ja võistluskaadritele ka vaatemänguline dokumentalistika, kus liikumine, spordielu dramaatika ja aktiivne elu sees. Elu keeb ja töö käib! Mingeid sügavamõttelisi alltekste või hinge paljastavaid pihtimusi ei maksa siit otsida.

Kaameratöö on siin väga detailide- ja vaheldusrikas, ulatub suures plaanis spordiinventarist ja lähiplaanis korvpallimatšist kuni kulissidetaguste „arveteklaarimisteni” välja, kus Andres Sõber sajatab Rakvere Tarvase ja Eesti noortekoondise korvpallureid võistluste vaheajal. Või siis julgustab ja kiidab. Treener Sõbra kõnepruuk on sealjuures otsekohene, järsk ja mahlakas. „Kurat! Olete sitakotid või!?” ei suuda ta ennast pärast ühte võistluslikku ebaõnnestumist enam talitseda. Hiljem ta selgitab kaamerasse: „Kui andmiseks läheb, saavad kõik. Ja kui kiitmiseks läheb, saavad ka kõik.”

Usutavasti saavad korvpallihuvilised sellest filmist teada nii mõndagi huvitavat, kui Andres Sõber räägib spordivõistluste psühholoogiast, taktikast ja strateegiast, et kui palju peab enne mängu asju ette planeerima. Ning et latt tuleb alati võimalikult kõrgele seada, muidu pole asjal mõtet. Filmi lõpus ilmub korra kaadrisse ka Andres Sõbra Padaoru maakodu, mille kohta ta ise ütleb: „See maavärk tuleb iseenesest. Ma Kohila poiss, ega Kohila pole ka mingi New York …”

Rein Mets ja Andres Sõber on mõlemad küllaltki värvikad persoonid, ehkki kumbki omas elemendis ja isemoodi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming