Homne teekond mere äärde

Margus Paju

Filmi fookusesse on tõstetud isa ja poja suhe, taustaks surev maailm, kannibalism ja lootusetus.      Ulmefilm „Tee” („The Road”, USA 2009, 119 min), režissöör John Hillcoat, stsenaristid Cormac McCarthy ja Joe Penhall, operaator Javier Aguirresarobe, muusika Nick Cave ja  Warren Ellis. Osades Viggo Mortensen, Kodi Smith-McPhee, Robert Duvall, Guy Pearce, Molly Parker, Garret Dillahunt, Charlize Theron. Linastub kinos Artis.  Pärast päevi kestnud lennuseisakuid saime  tänu Eyjafjallajökulli tuhapilvedele taas lähemalt tunda, kui nõrgad me oleme kõigi oma kõrgtehnoloogia avastuste ja „küberkilpidega”. Üks vulkaan kaugel põhjas ja elu kogu Euroopas oli mitu nädalat käpuli. British Petroleumi õnnetus Mehhiko lahes, kuigi selle põhjustasid inimesed, näitas sellegipoolest sisuliselt sama: loodusesse löödud mõra on meie üliarenenud supervarustusele pea üle jõu käiv ülesanne. Ja need jõuproovid on üha  sagedasemad ja nõudlikumad: muidu harjumuspärased vihmaperioodid Indias on võtnud katastroofilised mõõtmed, Pakistani üleujutused on nõudnud juba rohkem kui poolteist tuhat inimelu ning Moskva on metsatulekahjude tõttu mattunud hingematvasse suitsu. 

Rännak läbi laastatud maa

Romaaniga „Ei ole maad vanadele meestele” tuntust kogunud Ameerika kirjanik Cormac McCarthy kirjutas 2006. aastal apokalüptilise ulmeromaani „Tee”, kus isa ja poeg rändavad läbi ökoloogilise katastroofi järgse maa. Kui sama mehe kirjutatud ning vendade Coenite adapteeritud „Ei ole maad vanadele meestele”  sai filmina uue elu, siis John Hillcoati käe all üles võetud „Tee” on küll tehniliselt igati korrektne, kuid emotsionaalselt arusaamatu romaani vari. 

Filmi proloog on üks mõjuvamatest hetkedest. Sõna otseses mõttes natüürmordi (nature morte – pr k ’surnud loodus’) plaanid on nagu maalid. Kaadri tagant kostab Viggo Mortenseni vaikne hääl, ta jutustab maailma viimastest puudest, mis langevad. Kõik see on ühtaegu nii eepiline kui äratab ka oma monotoonsuses rahutut huvi. Ent algav teekond hakkab seda huvi äratuste asemel suretama. Hillcoat on öelnud ühes intervjuus, kui väga  teda ärritab tõik, et ulme on viimasel ajal nii tugevalt mõjutatud arvutimängudest ja et selle põhiväärtuseks on saanud ainult originaalne idee ja tehnilised leiutised, kusjuures inimlikud kogemused jäetakse kõrvale. Kõlab kaunilt ja paljutõotavalt! Aga … Hillcoati intrigeerib uute nurkade leidmine žanrites. Selleks on McCarthy romaan suurepärane alustala. „Tees” ei osutu probleemiks aga mitte süžee ja karakterid, vaid nende omamoodi  lihtsameelne sügavus. Püüd mõjuda tõsiselt tekitab tihti vastupidise efekti ning hingeminevad kohad mõjuvad koomiliselt. Ettevaatlikuks teeb kas või režissööri väljaütlemine oma kõrbearmastuse kohta: „See on koht, mis paneb mõistma, et oled tõesti vaid terake liiva”. Olgugi tegu Veneetsia festivali parima filmi kandidaadiga, on selles „mõtteteras” midagi coelholikult odavat.       

Filmi fookusesse on tõstetud isa ja poja omavaheline suhe, taustaks surev maailm, kannibalism ja lootusetus. Pärast naise vabatahtlikku  surma rändab isa pojaga läbi hävineva maa lõuna poole ja püüab olukorra lootusetusele vaatamata pojas elu hoida. Elu, mis ei tähenda ainult füüsilist eksisteerimist, vaid eetilist ja moraalset suhet ümbritsevaga – sisemist tuld, mis keelab meil üksteist süüa ja laseb teiste aitamisest õnne tunda. Teadmata, mis neid lõunas ootab, valmistab isa poega ette päevaks, kui teda poja kõrval enam ei ole. Inimlikkuse kõrval tuleb neil harjutada endalt  elu võtmist, aga ka umbusaldust ja alalhoidu. Teekonna arenedes kasvab küsimus: kumb kumba tegelikult õpetab? Lihtsameelne poiss peab tuletama isale meelde, mis tähendab olla inimene, ning tundma, mida tähendab vastutus. Nende teekond ongi omamoodi programmeeritud õppetundide jada. Igal hetkel on õige olukord või juhtum vastas, mis juhatab nad uue küsimuse või vastuse juurde. Olgugi süžeeliselt põhjendatud, on selles midagi liiga  masinlikku.     

Nälginud kodutud

Isa ja poega mängivate Viggo Mortenseni ja Kodi Smith-McPhee’ rollidest ei sünni küll kaaslasi pikemaks ajaks kui film kestab, s.t me ei pöördu nende karakterite juurde enam  mõtteis tagasi, kuid muidu täidavad nad oma rolli hästi. Silmatorkavaim vääratus näitlejate valikus puudutab tegelaste füüsilist välimust. Kui Mortenseni puhul on räsitud füüsis korraliku kõhnumise peale näha, siis poiss on nii pikalt nälginud lapse kohta vägagi ümarate näojoontega. Kui see kõrvale jätta, võib aga nende rolle ja sellest lahti rulluvat suhet soojaks ja liigutavaks pidada. Nad on omamoodi kodutud asotsiaalid meie tänavatel, kes püüavad  väljapääsu nägemata oma inimlikkust alles hoida, saatjaks vaid mälestused ajast, kui nad veel elasid.     

Kui Mortenseni karakter on oma valupunktides  huvitav, siis poiss jääb küllaltki pika filmi jooksul suhteliselt üheplaaniliseks. Kui isa ei saa pojale näiteks rääkida, miks või kuhu ema läks, ja langeb sellepärast aeg-ajalt järjest sügavamale lootusetusesse, siis poisi sissekasvatatud missioon olla heade poolel, on oma lihtsuses järjepidev. Ta pakub isale kokakoolat, muretseb vastutulijate söögi pärast ja nutab varaste asemel. Kuigi selles on ka oma annus apokalüptilise ajastu traagikat, kui poisilt on  võetud ta lapsepõlv ja õigus eksida ning vahel ka paha olla, läheb see siiski liiga paatoslikuks. Loo finaal on omamoodi päästja. Kuigi lõpu moraal on taas õpetlikult lihtne, ei jutustata seda seekord kõige lihtsamal võimalikul moel, mis tugevdab sõnumi jõudu: ainus, mis meil on, ongi see, mis me üksteisele oleme! Happy end jääb tulemata!     

Hillcoati loometeed on saatnud pikaajaline koostöö Nick Cave’iga. Lisaks „Nick Cave and the bad seeds’ile” tehtud muusikavideotele seob neid ka Hillcoat’i eelmine mängufilm  „Lähtekoht” („The Proposition”, 2005), mille puhul Cave oli nii stsenarist kui helilooja. Ometi ei tule ka siit liinist „Teele” midagi oluliselt juurde. Võrreldes seda näiteks sama heliloojaduo Nick Cave’i ja Warren Ellise loodud muusikat filmile „Jesse Jamesi tapmine argpüks Robert Fordi käe läbi”, on siinsed meloodiad nagu ka pilt näiliselt ilusad, kuid tegelikkuses keskpärased ja tühjad. Kuigi oma tonaalsuselt väga sarnane, ei teki siin seda monotoonselt  närivat voolamist, mis sind endasse haaraks.   

Film jääb romaanile alla

Loo süžee üks originaalseim nurk on otsus jätta katastroof umbmääraseks. Romaanist rohkem  mängulise filmi jaoks saab aga sellest korralik takistus, mida ületada. Kuidas kujutada usutavalt katastroofi, mille päritolu sa päris täpselt ei tea ega tahagi vaatajale selgelt välja öelda? Maailma ühtsusest jääb „Tees” puudu. Filmis kujutatakse katastroofi, mis on suured laevad kiirtee äärde vedanud, aga lasknud mõnedel ohvritel ka kodus teki all surra. Kui tulla tagasi artikli algusesse, võiks „Teed” nimetada väga päevakohaseks filmiks,  kus käsitletud üha teravamalt üles kerkivate küsimuste tagajärgi. McCarthy romaani on kõigeks selleks ka kutsutud, seda on ülepaisutatult nimetatud isegi XXI sajandi päästjaks etc. Film seda kõike aga ei ole! Kuna kõike vaadatakse kusagilt liiga kõrgelt, jääb Hillcoati „Tee” vaatajale kaugeks ja emotsioonidele suletuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming