Hollywoodi kurjuse banaalsus

Uued Oscari-filmid institutsioonidest, kus sigatsemine on igapäevane töö.

ARO VELMET

„Suur vale“ ja „Päevavalgele“ on nihutanud fookuse üksikult üldisele: probleemiks pole mitte indiviid, vaid süsteem ...

„Suur vale“ ja „Päevavalgele“ on nihutanud fookuse üksikult üldisele: probleemiks pole mitte indiviid, vaid süsteem …

Kaader filmist „Suur vale“.

Meie ühiskonna suurimaid probleeme on võimetus jutustada sotsioloogilisi lugusid. Kes tahab kodustes tingimustes veenduda selle ülesande keerukuses, võib ühel lörtsisel veebruariõhtul ette võtta C. P. Taylori näidendi „Headus“. Sellest näidendist on, muide, tehtud Viggo Mortenseniga peaosas ka halb filmiversioon („Good“, Vicente Amorim, 2008), mille võib südamerahuga vahele jätta. Tegemist on looga saksa kirjandusprofessorist John Halderist, kes värvatakse 1930. aastate keskel natsiparteisse. Ta ei ole sadist ega antisemiit (tema parim sõber on psühhoanalüütikust juut), ta ei ole isegi Adolf Eichmanni taoline kujutlusvõimeta bürokraat. Halder on haritud ja liberaalsete vaadetega mees, kes on kunagi kirjutanud ühe eutanaasiat kaitsva teksti. Ta on südametunnistusega ja empaatiline, tal on mõned kompleksid, mõningate konarustega abielu (aga milline abielu seda ei oleks) ja kiusatus valida stressihetkel lihtsama väljapääsu tee (aga kes meist seda tunnet ei teaks). Ja 1941. aastaks saab temast koonduslaagri juhataja.

John Halderi transformatsiooni on võimalik tõlgendada kahes võtmes. Esimene variant on vaadelda „Headust“ kui moraalse selgroota inimese pattulangemist, pimesi põrguväravatesse jalutamist, hoiatavat lugu sellest, et oma väärtuste mõtestamata jätmine on eetiliselt hukatuslik viga. Lühidalt võib selles näha ühe indiviidi valikute ja moraalse nõrkuse lugu. Sellisel juhul on Halder halb eeskuju, negatiivne näide, keda võib tutvustada lastele kui „kurja onu, tuulelippu, kelle moodi te kindlasti olla ei taha“.

Ent “Headust” võib tõlgendada ka sotsioloogiliselt kui lugu sellest, kuidas institutsioonid juhivad tavaliste inimeste mõtlemist, panevad nad unustama oma tegude moraalse kaalu ja mõtlema oma tegudest kui lihtsast igapäevasest kohusetäitmisest. Lugu sellest, kuidas natsid lõid institutsioonid, mis, juhul kui olid aarialane, kõnelesid sinuga harjumuspärases keeles, tõotasid sulle ametikõrgendust ja jätsid sinu ja režiimi kuritegude vahele piisava bürokraatliku distantsi, nii et ei pidanud ennast kunagi ülemäära süüdi tundma. Seda võib näha kui lugu režiimist, mis nimetas tervete inimgruppide massimõrva ümber „rassihügieeniks“ ja millega ei liitutud mitte ainult ideoloogilisest vaimustusest, vaid seepärast, et parteiinstitutsioonid olid läbi põimunud advokatuuri, meditsiini ja ülikooliasutustega, sest karjääritegemine läks niiviisi kiiremini, ning sellepärast, et paberil näevad kõik käsud välja ühesugused ja kontoriseinad summutavad kannatajate karjed liigagi hästi. Niiviisi lugedes pole John Halder mitte ohtlik eeskuju, vaid potentsiaalselt igaüks meist, ja „Headus“ mitte lugu moraalsest allakäigust, vaid institutsioonide mõjust meie elule. See tõlgendus ei vabasta Halderit vastutusest, aga suunab meie tähelepanu indiviidilt ühiskonnale, kus selline asi võimalikuks osutub.

Paraku piisab vaid põgusast pilgust netiavarustusse, et näha, kui varmalt haarab „Headuse“ publik esimese, individuaalse-moraalse tõlgenduse järele ja kui keeruline on lugeda Taylori näidendit sotsioloogiliselt. Pealegi on „Headus“ pigem erand kui reegel: lugusid, mis on üleüldse avatud sotsioloogilisele tõlgendusele, on näite- ja filmikunstis sama vähe kui amuuri tiigreid. Neil harvadel juhtudel, kui filmitööstus võtab ette süsteemsed kuriteod, tehakse seda sageli viisil, mis taandab struktuurse ebaõigluse individuaalseks moraalseks läbikukkumiseks ning vandenõu paljastamise üksikute heroiliste meeste sirgeselgsuse tulemuseks. Seda lihtsustatud maailmapilti edastab muljetavaldava täpsusega Jay Roachi „Trumbo“ (2015). Filmi nimitegelane Dalton Trumbo (Bryan Cranston) oli sõjajärgse Hollywoodi üks andekamaid stsenariste, kelle karjäär langes külma sõja aegse punase paanika ohvriks. USA kommunistlikku parteisse kuulunud Trumbot süüdistati Nõukogude Liidu abistamises ja kaude riigireetmises, ning ta sattus ligi kaheks aastakümneks Hollywoodi stuudiote musta nimekirja. Ta ei saanud tööd ühegi suurema stuudio juures ning isegi väikese eelarvega saastafilme tootvates saapavabrikutes sai ta tegutseda vaid pseudonüümi all. Klassikaline olukord, kus kõik stuudiobossid kaitsesid vaid oma ratsionaalseid huve – Trumbo ja teised süüdistatud olid liiga suur kommertsrisk, pealegi pole andekatest stsenaristidest Los Angeleses kunagi puudust olnud –, ent tulemust saab tagantjärele nimetada ühemõtteliselt süsteemseks moraalseks läbikukkumiseks.

Kuidas sai selline olukord tekkida ning mis jõud siis lõpuks õigluse majja tõi? Jay Roachi nägemuses olid selle põhjustanud ülesköetud ideoloogid nagu seltskonnadaam Hedda Hopper (Helen Mirren) või staarnäitleja John Wayne (David James Elliott). Trumbo eksiil lõpeb aga nimikangelase talendi, ja järjekindluse tõttu, mis kohtusid õigel hetkel Kirk Douglase (Dean O’Gorman) ja Otto Premingeri (Christian Berkel) põhimõttekindlusega. Nimelt pääses just nende kahe projektides „Spartacus“ ja „Exodus“ (mõlemad 1960) Trumbo õige nimi taas ekraanile. Niisiis ei ole Trumbo ja tema tsensorid vastased mitte lihtsalt seetõttu, et neil on erinevad huvid, vaid nad vihkavad konkreetselt üksteist: rusikakangelane Wayne läheb Trumboga peaaegu et kaklema, Hopper kõnnib aga stuudiost stuudiosse ja ähvardab, püha viha täis, et ta teeb kõik kommuniste palkavad stuudiobossid oma kõmu-uudistes maatasa. Küsimused, miks on Hopper ja Wayne antikommunistid, miks stuudiobossid neid kardavad ja miks neist keegi Trumboga läbi ei saa, Roachi ei huvita. Oluline on hoopis see, kuidas rulluvad lahti omavahelised vendetad, kuidas mõjutab Trumbo eksiil tema pereelu ja kuidas stsenaristi jäärapäisusest saab tema lunastuse alus.

Samamoodi ei huvita Roachi ka see, miks peaksid Douglas ja Preminger suhtuma äkilise austusega aastaid põlu all olnud stsenaristi. Film pakub välja kaks pealiskaudset põhjendust. Esiteks, Trumbo oli geniaalne kirjanik (rehabiliteerimise ajaks oli teada, et ta võitis ka pseudonüümi all kirjutades kahe filmi eest parima loo Oscari). Teiseks, Douglas ja Preminger olid õilsad ja põhimõttekindlad mehed, kes olid mõlemad piisavalt kuulsad, et stuudiobossid neid kuulaksid. Seda filmi on mõnus lastega vaadata, pärast saab neile öelda et „näed, tibuke, ole nagu Trumbo, ära ole nagu Wayne“.

... ja probleemi lahendavad mitte üksikud kangelased, vaid näitlejate ansambel, kelle vahel on rõhk võrdselt jaotunud.

… ja probleemi lahendavad mitte üksikud kangelased, vaid näitlejate ansambel, kelle vahel on rõhk võrdselt jaotunud.

Kaader filmist „Päevavalgele“.

Jay Roachi „Trumbo“ on ilus muinasjutt, mis annab headele näitlejatele epateerimiseks palju võimalusi. Cranston saab olla kapriisne ja lausuda repliike, mida ei ütleks ükski päriselt olemas inimene. Tema parim sõber Arlen Hird (Louis C. K.) saab mängida kopsuvähis kommunisti ja vastata talle metairooniliselt „Kas sa pead ütlema kõike nii, nagu see raiutaks kohe kivisse?“. Ainult et kõigi nende suurte sõnade taga ei ütle „Trumbo“ mitte kui midagi võimu toimimise kohta ühiskonnas.

Tavaliselt vabandavad stsenaristid sellised naiivsevõitu linatükid välja sellega, et klassikalise dramaturgia reeglid nõudvat just seesugust lugu ja institutsionaalsest korruptsioonist võib küll teha viiehooajalise draamasarja kallis kaabeltelekanalis, aga kinno ei lähe sellist jama mitte keegi vaatama. Ei ole nii! Inimesed tahavad paremini aru saada suuremõõtmelistest vandenõudest ja seda tõestavad kaks filmi, mis on võitnud nii publiku kui ka filmiakadeemia armastuse: Tom McCarthy „Päevavalgele“ („Spotlight“, 2015) ja Adam McKay „Suur Vale“ („The Big Short“, 2015).

McCarthy ja McKay on teinud pealtnäha vastandliku perspektiiviga filmid. „Päevavalgele“ käsitleb Bostoni juhtiva päevalehe Globe uuringut katoliku kiriku sees toimuvast massilise pedofiilia kohta. „Suur vale“ valgustab rühma triksterite tegevuse kaudu finantspangadust ja selle rolli 2008. aasta majanduskriisi tekitamisel. „Päevavalgele“ keskmes on tublid ajakirjanikud, kes täidavad oma rolli ühiskonna valvekoerana ja paljastavad rohkem kui viiekümne pedofiiliajuhtumi kinnimätsimise. „Suures vales“ on fookuses hoopis kelmid, kes mõtlevad välja skeemi, millega teenida (täiesti legaalselt) USA majanduse kokkukukkumise pealt kümneid miljoneid dollareid. Filmi „Päevavalgele“ visuaalne keel on hillitsetud ja lugu Aristotelese draamareeglite järgi läbi komponeeritud, kinematograafia-Oscarit see film ei saa. „Suur vale“ lammutab neljandat seina nagu Peeter Rebane Sakala keskust. Tegelased kõnelevad otse kaamerasse, mullivannis sekspomm seletab suure suuga, mis imeasjad on tagatud võlaobligatsioonid ja krediidiriski vahetustehingud, ning asiaadist analüütik korrigeerib kõrvalrepliigiga oma vigaselt esitatud elulugu. Stilistiliselt on neil filmidel sama palju ühist kui Mihkel Kärmasel ja Rain Tolgil. Ometi kuuluvad nad samasse perekonda: mõlemas filmis on nähtud ühiskonna toimimist sarnaselt, mõlemat filmi kannustab püha viha inimeste aitamiseks loodud institutsioonide korrumpeerumise pärast ja kumbki ei tekita illusiooni, justkui suudaks üksainus sirgeselgne ristisõdalane lahendada need sügavalt juurdunud probleemid.

McCarthy ja McKay filmi keskmes ei ole mitte indiviidide suveräänsed valikud, vaid institutsioonide jõud inimeste vormimisel. Kui „Trumbo“ kuulub ühte suguvõssa vana testamendi, Miltoni „Kaotatud paradiisi“ ja sarjaga „Halvale teele“ („Breaking Bad“), siis „Päevavalgele“ ja „Suure vale“ genealoogia viib meid „Võrgustiku“ („The Wire“, 2002–2008), Charles Dickensi romaanide ja Antiik-Kreeka tragöödiate maailma. Pange tähele: kummaski filmis ei ole konkreetset peategelast. Seal tegutsevad meeskonnad, Globe’i uuriva ajakirjanduse, nende „Pealtnägija“ tiim, pankurid, analüütikud, spekulandid ja fondijuhid, kellel on peavoolu finantsmaailma gurudega kana kitkuda. Kui „Trumbo“ keskne tegevuspaik on Trumbo vannituba, elutuba ja hoov, siis McCarthyt ja McKayd ei huvita tegelaste eraelu peaaegu üldse. „Päevavalgele“ puudutab otsapidi kahe-kolme reporteri koduelu, ent seda vaid selleks, et rõhutada, kuivõrd on katoliiklus juurdunud Bostoni igapäevaelu tekstuuri. „Suures vales“ on ainuke tegelane, kelle siseelu kuidagigi valgustatakse, investeerimispankur Mark Baum (Steve Carell), suurem osa tegevusest toimub aga anonüümsetes büroohoonetes kuskil Wall Streetil ja kesk-Manhattanil. Margaret Thatcherile, kes ütles, et sellist asja nagu ühiskond ei ole olemas, on vaid indiviidid ja perekonnad oma soovide ja unistustega, McCarthy ja McKay filmid ei meeldiks. Siin on kesksel kohal just need institutsioonid, mis loovad uusi soove ja ihasid, ning kustutavad, varjavad ja mätsivad kinni nende ihade hävitavad tagajärjed.

„Suur vale“ illustreerib seda protsessi kirurgilise täpsusega. Investeerimispankurid elavad maailmas, kus arvutite taga opereeritakse keeruliste kolmetäheliste finantsinstrumentidega, mõistmata, et nende lühendite taga on reaalsete inimeste reaalsed laenud, mille abil on ostetud reaalsed kodud. Selleks et Mark Baum ja kompanii mõistaksid, kuivõrd suure mulli otsas istub USA kinnisvaraturg, peavad nad väljuma oma Manhattani kontorist, lendama Floridasse, rääkima kohalike stripparite, ajupestud maaklerite ja peost suhu elavate koduomanikega. See reality check võimaldab neil üle mängida teised pankurid, Manhattanile naasnud, tõmbab mängu ilu nad uuesti rattasse. Midagi pole teha: kui su päevad mööduvad Exceli tabelit vaadates, siis ununevad need inimesed, kelle saatuse üle selle tabeliga mängides kiiresti otsustatakse. Kui kaks pankurit tähistavad eufooriliselt Las Vegase konverentsil tehtud megatehingut, tuletab nende mentor Ben Rickert (Brad Pitt) neile meelde, et nende spekulatsiooni edukus sõltub otseselt USA majanduse nõrkusest. „Kui meil on õigus, siis kaotavad inimesed oma kodu,“ ütleb Rickert võidurõõmsatele pankurinolkidele. „Kui töötus tõuseb ühe protsendi, siis kasvab enesetappude arv 40 000 võrra. Kas te seda teate?“ Asi pole selles, et jääst südamega pankureid ei huvita see statistika. Asi on institutsioonides, mis juhivad oma töötajate tähelepanu süstemaatiliselt sellistelt pisiasjadelt kõrvale.

Siin avaldubki „Päevavalgele“ ja „Suure vale“ traagiline realism. Sigadused nagu katoliku kiriku ahistamis­skandaal või ülemaailmne finantskriis ei teki sellepärast, et kuskil süsteemis on kala sees, või sellepärast, et kurjad onud on rahaahned argpüksid. Need tekivad sellepärast, et süsteem töötab täpselt nii, nagu peab. Üks mõjuvamaid hetki filmis „Päevavalgele“ on stseen, kus reporter Robby Robinson (Michael Keaton) küsib kirikut süüdistavalt ohvrilt Phil Savianolt (Neal Huff), miks too pole oma süüdistusega varem avalikkuse ette tulnud. Saviano vastab meeleheitlikul toonil: „Võib-olla oleks teie võinud selle välja selgitada siis, kui ma üritasin teile seda lugu rääkida viis aastat tagasi?“ Tõepoolest, Saviano oli korduvalt esitanud Globe’ile ümberlükkamatuid tõendeid massiahistamise kohta, aga need olid jäänud kuskile toimetaja lauasahtlisse vedelema. Muidugi mõista! Väita, et Bostoni kõige usaldusväärsem institutsioon tegeleb süstemaatiliselt laste vägistamise kinnimätsimisega on sama usutav kui väita, et Lennart Meri piinas vabal ajal väikesi kutsikaid. Selliseid telefonikõnesid saavad lehetoimetused täiskuu ajal kümneid, kui mitte sadu ja nende väljasortimine on märk heast tööst. Saviano edu teisel katsel, löögilepääsemine – hoopis see oli süsteemi viga.

Institutsioonid on edukad siis, kui nad ajavad oma juured ühiskonna vundamenti, kui nende kohalolu on nähtamatu. Katoliku kiriku kohalolu ei avaldu Bostonis mitte mustades hõlstides ringi liikuvate jumalateenrite arvu kaudu, vaid siis, kui politseijaoskonnas avaldust esitavat murelikku lapsevanemat ei võeta tõsiselt, ja siis, kui kohalik arvamusliider meenutab kõrtsis Globe’i toimetajale, et lehe tellijate arv on langemas ja armastatud kiriku ründamine seda trendi kindlasti ei peata. „Päevavalgele“ juhtmotiivid on kaks repliiki, mis avavad institutsioonide võimu paremini kui kogu „Trumbo“ stsenaarium kokku. Esimene on Robinsoni vastus eespool mainitud arvamusliidrile: „Niimoodi see käibki, kas pole, Pete? Üks tüüp räägib teise tüübiga ja äkki vaatab kogu linn teises suunas.“ Teine kuulub advokaat Garabedianile (Stanley Tucci), kes vastab vandenõu suuruses kahtlevale reporterile: „Last kasvatab kogu küla. Kogu küla on vaja ka lapseahistamiseks.“ Need ei ole lood kangelastest ja kurjamitest. Need on sotsioloogilised lood, mis asetavad vastutuse meie kõigi õlgadele.

Ärgem alahinnakem seda muutust lugude valikus. Kaalul on rohkem kui stsenaristide tõsiseltvõetavus. Hollywoodi banaalne kurjus on asendunud neis filmides Hannah Arendti kurjuse banaalsusega. Ilmselt oleme me näinud viimase aastakümne jooksul liiga palju juhtumeid, kui vilepuhumise tulemuseks on sõnumitooja mahalaskmine. Liiga sageli on valgetes kampsunites mehed Silver Meikaritest ja Edward Snowdenitest üle sõitnud ja Julian Assange on osutunud kõigele lisaks veel seksuaalkurjategijaks. Kangelaslood ei veena meid enam, maailm on selleks liiga läbinähtavalt küüniline.

„Päevavalgele“ ja „Suur vale“ ei romantiseeri süsteemivastast võitlust, ei pisenda institutsioonide jõudu ega vabasta ühiskonda vastutusest. Seejuures pole need filmid nihilistlikud. Mõlemas filmis on tegelasi, kes suudavad purustada institutsioonide raudbetoonist seinad ja hakata edukalt vastu. Filmis „Päevavalgele“ on need Globe’i protestandist ja pesapallivõhikust peatoimetaja Marty Baron (Liev Schreiber) ja armeenlasest advokaat Garabedian, „Suures vales“ fondihaldur Michael Burry (Christian Bale), keda on terve elu peetud klaassilma ja häiriva temperamendi tõttu friigiks, ja kaks noort investorit, kes töötavad oma vanemate garaažis ja kes Manhattani pangabüroodes välja naerdakse. Lühidalt, nende filmide tegelased pole kangelased mitte sellepärast, et nad on sirge selja ja vääramatu moraalitajuga, vaid sellepärast, et nad juhtuvad olema autsaiderid ning tajuvad seetõttu absurdi, mida süsteemiga harjunud inimesed võtavad iseenesestmõistetavusena. Ajal, kui meie ühiskonna suurim hirm on pagulane (ehk autsaider par excellence), on selle meeldetuletamine palju väärtuslikum kui üks kuldmehike.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar