Hõimukalender ja film

Aado Lintrop

Viimane suur, raske ja paljude piltidega kalender on koostatud 2012. ja 2013. aastaks. Eemalt vaadates väga pilkupüüdev trükis. HÕIMUKALENDER 2012 – 2013, FINNO-UGRIC CALENDAR. Koostaja Enn Säde, kujundaja Peeter Laurits, toimetaja Eha Viluoja. Konsultandid Jaak Lõhmus, Mart Meri ja Tõnu Seilenthal, tõlkija Adam Cullen. Fotode autorid Lennart Meri, Aado Lintrop, Rein Maran, Mart Meri, Heno Sarv, Tõnu Seilenthal, Enn Putnik, Raivo Tiikmaa, Arvi Kalk, Reet Sokmann, Enn Säde. Hõimukalendrid pole algusest peale olnud lihtsalt kalendrid. Pilkupüüdvad ja huvitavad on need ikka, aga kui aus olla, siis on neis kalendrit minu jaoks liiga vähe, rohkem on tähelepanu pööratud soomeugri rahvakunsti, folkloori ja kombestiku tutvustamisele. Kalendaarium on sageli teostatud liiga väikeses kirjas, pühade ja tähtpäevade nägemiseks peab seda üsna lähedalt silmitsema. Võib öelda, et kalender pole seniste hõimukalendrite puhul kõige olulisem asi. See on ainult regulaarset ilmumist võimaldav formaat hõimuidee ja hõimurahvaste tutvustamiseks. Klassikaline seinakalender osutub selleks otstarbeks natuke ebamugavaks, sest soomeugri rahvaid on isegi jämedates joontes rohkem kui kaksteist, seega tuleb alati valida, kas mahutada mitu rahvast ühele lehele või jätta mõned kõrvale. Seepärast on hoopis kavalam teha hõimukalendreid paariks aastaks korraga, topelt lehekülgede arv annab suurema manööverdusruumi.

Lennart Meri oma filmimeestega hõimurahvaste juures

Viimane suur, raske ja paljude piltidega kalender ongi koostatud 2012. ja 2013. aastaks. Eemalt vaadates väga pilkupüüdev trükis. Eriliseks teeb selle ka teema, sest seekord ei illustreeri kalendrilehed hõimurahvaste kultuure rahvaluulekoguja või etnoloogi vaatenurgast, vaid võimaldavad osa saada Lennart Mere filmide maailmast. Kalendri rikkalik pildimaterjal (lugesin kokku 226 fotot ja filmivõtet) pärineb filmimatkade ajast ja näitab lisaks hõimlaste eluolule ka filmitegijate tööd ja liikumisviise. Igal leheküljel on seinakalendri kohta palju väikeses kirjas teksti, mida ülesriputatud meetrikõrguse kalendri ees seistes on üsna ebamugav lugeda, aga kui see lauale laotada, saab sisuni tungida vaid seistes ja lehe kohale kummardades. Sellest on päris kahju, sest Enn Säde kirjutatud jutt on ladus ja sisukas ning väärib paremaid lugemisvõimalusi. Osa fotosidki on lehe suurt formaati arvestades pisut väikesed.

Mul on kalender juba üle kahe kuu kodus olnud, siiski avastan sealt igal vaatamisel uusi detaile. Alles neid ridu kirjutades märkasin piltide nurkades vaevunähtavaid numbreid. Et olen ise mitmetel reisidel osalenud, otsin hoolega tuttavaid paiku ja inimesi, ka noort ennast on päris huvitav seni nägemata piltidel kohata. Siiski jõudis kalender paar nädalat seinal rippuda, enne kui märkasin tänavuse jaanuarikuu lehe ülaservas väikest ja üsna tumedat pilti, kus istun An-2 ehk Metsavahi salongis koos Rein Marani ja Lennart Merega. Mäletan päris hästi toda lendamist Norilskist Ust-Avami 1977. aasta juulis, eriti seetõttu, et olin väga õnnelik võimaluse üle kaasas olla. Meil oli ühes suur hunnik seda kraami, mida Enn Säde kalendris „kergeks kaasaskantavaks” filmikolaks nimetab, kuid vesilennuki kandevõime oli nii väike, et üks mees kuuest pidi linna maha jääma. Võib-olla just seetõttu, et Lennart otsustas maha jätta filmi direktori, sai minust hiljem šamanismi uurija. Sest olime tookord teel nganassaani šamaani poole. Mäletan, et lennu ajal filmis Rein Maran piloodikabiini avatud aknast kalli välismaise lainurkobjektiiviga tundravaateid. Objektiiv oli igaks juhuks, peamiselt vist enese rahustamiseks, paelaga kaamera külge seotud, et tugev tuul seda ära ei saaks rebida.

Kalender kui pildijada ja montaaž

Kalendri pildirida võib vaadelda omamoodi filmina, mille hõimurahvaste stseene liigendavad aastaid alustavad vahepalad pealkirjaga „Koduseks kõnnitud maailm”, kus tähelepanu keskpunktis on just filmitegijad. Nii nagu pildirida, sisaldab ka kalendri tekstiosa filmimisega seotud seiku. Õieti on Enn Säde kirjutatud lood meenutused sellest, kuidas ühes või teises kohas käidi, mismoodi kohalikega kontakt saavutati ja kuidas keerulistes tingimustes töötati. Muudest läbivatest motiividest võiks esimesena esile tuua kurtmise ajapuuduse üle. Filmide tootmisperiood tingis reiside tiheda graafiku ning pideva kiirustamise, mis võimendus komi, obiugri ja samojeedi külade või üksikelamiste rahuliku ja aeglase elu taustal. Tihti jäi ajapuuduse tõttu midagi nägemata, kuulmata, filmimata ja helisalvestamata, ikka tuli ette olukordi, kus pärast võtete lõppu pakiti kähku asjad ja sõideti järgmisesse paika. Näiteks võib tuua 1977. aasta 17. juuli varahommiku, kui meid pärast öösel kella kolmeni kestnud nganassaani šamaanirituaali filmimist äratas laevavile. Unistena panime kiiresti kokku telgid, kandsime aparatuuri pardale ja lahkusime ilma magava pererahvaga hüvasti jätmata, sest ees ootas keeruline reis Avami tundrast Mansimaa taigasse. Järgmise päeva kohta on Lennart ise kirjutanud: „vahetasime sel pühapäeval neliteist korda liiklusvahendit, alustasime paadis, lõpetasime armee patrullautos, vahepeal üürisime lennuki ja peatasime rongi” (Lennart Meri, Registriga järelsõna „Linnutee tuultele”. – Keel ja Kirjandus 1979, nr 3 lk 168–174). Kuigi minu mäletamist mööda on rongi peatamine väike liialdus ning neliteist liiklusvahendit tuleb kokku alles koos järgnenud teekonnaga marsruudil Norilsk – Vorkuta – Salehhard – Berjozovo – Saranpaul, ei saa salata, et transpordi korraldamisel näitas Lennart Meri üles erakordset osavust. Tema oskus keerulisi olukordi lahendada on kalendrikirjutiste teine läbiv teema.

Kolmandaks võiks tuua sekeldused kohalike võimumeestega, neljandaks KGB valvsa silma ja viiendaks asjad, mida neil aegadel ei olnud soovitav filmida.

Üks nganassaane puudutav tekst pani mind aga mõtlema. Enn Säde kirjeldab Demnime püstkojas filmimist, pärast aga lisab: „Polaarpäike tuiskab horisondil ka kell kolm öösel, kui Dülsimaku meid oma paadiga tagasi sõidutab, siis äkki mootori kinni lööb, osutab kõrgemale kaldapealsele ja ütleb: „See on meie surnuaed, võite seal filmida, aga ärge midagi kaasa võtke. Ma näen, et te olete head inimesed. Minule on see paik tabu, jään siia ootama …””

Filmimise lõpetasime tõesti kell kolm ja heitsime koja lähedale püstitatud telkidesse puhkama. Varahommikul sõitsime väikese jõelaevaga tagasi Ust-Avami, aga šamaani poega Dülsimakut meiega ei olnud. Väikesesse mootorpaati poleks meie filmikola kuidagi ära mahtunud. Aga matusepaigas käisime juba enne Demnime rituaali, maismaad mööda. Ja saatis meid seesama Dülsimaku. Võib-olla ta ei tulnud päris surnumajade ja kelkude juurde, vaid jäi veidi eemale ootama. Ma ei mäleta enam kõiki detaile. Paistab, et Enn on siin pannud kokku kaks eri sündmust – paar päeva varem käis ta koos Lennartiga Demnime juures filmimise üle läbirääkimisi pidamas. Siis võisid nad tõepoolest mootorpaadiga tagasi tulla ja Dülsimaku võis öelda seda, mida Enn teda väidab ütlevat.

Vist on kalendri tekstidki omamoodi montaaž, kus terviku nimel võivad ajaliselt hilisemad sündmused eelneda varasematele.

Ega Merigi kõikjale jõudnud

Olen ikka mõistatanud, miks jäid Lennart Mere huviorbiidist välja udmurdid. Põhjuseks võib olla see, et „Veelinnurahva” ja „Linnutee tuulte” tegemise aegadel puudusid eesti teadlastel head kontaktid udmurdi kolleegidega. Paraku võis asi olla ka selles, et üht huvitavamat udmurdi kultuuri osa – lõunaudmurtide palvusi – ei oleks siis nagunii tohtinud näidata laiale vaatajaskonnale adresseeritud filmis. Olgu kuidas on, aga udmurdid on seekordsest hõimukalendrist välja jäänud. Kui detailidesse laskuda, siis ei jõudnud Lennart Meri ka mokšade, mäemaride, isurite, permi- ja izmakomide juurde. Vaevalt ta eesmärk oligi kõigi soomeugri rahvaste filmilindile jäädvustamine. Pealegi võis eeldada, et eesti ja läänemaailma vaatajale pakuvad suuremat huvi eksootilised samojeedid ja obiugrilased, kes on filmides ja selle tõttu kalendriski ülihästi esindatud. Samuti sobis vaatenurk läänest itta hästi tollal üldlevinud teooriaga soomeugrilaste päritolust. Mäletan, et Lennart Mere filmigrupis töötades vaatasin isegi maailma pilguga, mis nägi nganassaanide ja manside kaasajas meie kauget minevikku.

Hõimukalendri juurde tagasi tulles tahan tuleviku tarvis soovitada järgmist: üllitada koos seinakalendriga tekstiraamat või, mis veel parem, kalendri elektrooniline variant koos võimalike lisadega, mida oleks hea ja mugav uurida ja lugeda. Seinakalender peaks keskenduma rohkem oma nimifunktsiooni täitmisele. Lennart Mere filmidega seotud rikkalik materjal koos kommentaaridega võiks aga leida eraldi avaldamisvõimaluse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming