HÕFF nostalgitseb

Helmut Jänes

Nädalavahetusel algab Baltimaade suurim žanrifilmide festival. Aprilli viimasel nädalavahetusel asetleidev VIII Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival (HÕFF) jätkab kaheksa aastat tagasi püstitatud missiooni täitmisega. Uusi tuuli ette kuulutavad põnevad ja ekstravagantsed žanrifilmid, vähe näidatud filmiklassika, lahedad eriüritused ja kohale sõitnud filmikülalised on osa põhjustest, mis tõmbab igal kevadel sadu fänne üle kogu Eesti ja kaugemaltki just Haapsallu sõitma. Algamas on Baltimaade suurim žanrifilmide festival HÕFF. Väikesest festivalist on tänaseks välja kasvanud rahvusvaheliselt igati arvestatav filmiüritus, millele eelmisel aastal omistati ka suurima žanrifilmide festivale ühendava Euroopa fantaasiafilmifestivalide föderatsiooni kaasliikme staatus. 16 aastat tegutsenud föderatsioon ühendab Euroopa, Aasia ja Põhja-Ameerika festivale ning HÕFF hakkab kõrvuti seisma mitmete pika ajalooga mainekate filmifestivalidega nagu Sitgese (Hispaanias), Brüsseli (Belgias), Neuchâteli oma (Šveitsis) jt. Meie lähinaabritest kuuluvad võrgustikku Espoo ja Lundi filmifestival. Föderatsiooni eesmärgiks on tutvustada ning hoida Euroopa fantaasia-, ulme- ja õuduskino traditsiooni ning tõsta esile linateoseid, mis pakuvad konkurentsi Ameerika kommertsfilmile. HÕFFi publikule tähendab see aga kindlalt üht lisaboonust: saab näha veelgi uuemaid ja paremaid filme.

Tapaküborg ja teised imeloomad

Tänasel HÕFFil on suur rõhk filmidel, mis toovad tervele kinopubliku generatsioonile meelde ajad, mil nemad olid noored ja vaatasid läänemaailma filme sama suure innuga kui tänased noored kinodes näidatavaid ajukoort purustavaid kassafilme. Kui mullu meelitas uue alaprogrammi „80ndad on tagasi” raames publiku saali Paul Verhoeveni „Robocop”, siis tänavu astub vaatajate ette teine popikoon, noore ja siis veel suhteliselt tundmatu austraalia näitleja Mel Gibsoni „Hullu Maxi” tegelaskuju 1981. aastast. Toona oli just „Hullu Maxi” filmisarja teine osa see, mida kulumiseni näidati kõikvõimalikes videosaalides ning millest sai 1980. aastatel nõukogude vaatajate seas mingis mõttes üks nõutavam kaup. Kuigi HÕFF demonstreerib „Hullu Maxi” siiski autentsel 35mm koopial, siis festivali teine ja uus alaprogramm „Nostalgiasaal esitleb” pakub publikule just ennekõike seda ehedat videosaali tunnetust, mida „ninahäälega vene mehe”, nõukogude videopiraatluse pioneeri Leonid Volodarski legendaarsed sünkroontõlked kindlasti pakuvad. HÕFF näitab Volodarski pärandist Hollywoodi märulifilmide klassikat, mille pildi- ja helikvaliteet on autentsuse eesmärgil kaugel korralikust. Need kolm filmi linastuvad ainult venekeelse sünkroontõlkega, täpselt nii nagu 25-30 aastat tagasi.

Natsidinosaurused, ämblikud ja soome zombie’d

Nostalgitsemisest pole pääsenud ka filmitegijad ise, kes on üha enam hakanud vaatama aastate taha ja üle võtma kunagi kinodesse suuri inimmasse meelitanud filmižanreid. HÕFFi ühe peakülalise, ameeriklase Mike Mendezi verivärske monstrumfilm „Päratu ämblik” näiteks taaselustab 1970. aastatel väga populaarseks saanud hiigelputukate invasiooni kujutava filmimotiivi. Eesti verd austraalia režissöör Dario Russo on aga oma kolleegidega teinud valmis terve teleseriaali jagu üle võlli lühifilme ühisnimetajaga „Oht 5”, kus pilatakse natse, ja teeb oma absurdse fantaasiaga silmad ette isegi selle ala meistritele jaapanlastele.

Koomilisi momente üsna verises kastmes leiab ka friigifilmide sektsioonis linastuvates teostest „Issand, ei!”, „Sawney, inimese liha” ja „Poetuur”, milles kõigis on äratuntav tegijate soov publiku meelt lahutada moel, mida sageli kinolevifilmides ei kohta. Parim kinnitus sellele väitele on samuti HÕFFi väisava Mihhail Brašinski linateos vene turistidest, kes satuvad Soome kaubamajas kohalike zombie’de ohvriks. See on puhas fun ja vastulöök kõigele, mis seostub professionaalse filmitööstusega.

Tänavuse HÕFFi üheks maiuspalaks on kindlasti legendaarse jaapani lavastaja Hideo Nakata uus film „Kompleks”, mis taaselustab pikas varjusurmas olnud populaarse Jhorror’i žanri. Režissöör Nakata sai kuulsaks 15 aastat tagasi linastunud õõvafilmiga „Ring”, mille globaalse populaarsuse tõestuseks on kas või fakt, et selle filmi Hollywoodi uustöötlus seisab tänini kõige edukamate õõvafilmide esireas. „Kompleksist” leiab küllaga Nakata enda ning J-horror’i firmamärgiks saanud külmavärinaid tekitavaid tühje koridore, kõdunevaid kortereid, kusagil teadvuse ääremail kriipivaid helivõnkeid, kildudeks tükk tüki haaval avaneva süžee ning loomulikult ka jõude teispoolsusest, mille olemasolust oleks parem mitte teadlik olla.

Kvaliteetfilmideks võib nimetada ka festivali fookusesse seatud inglase Ben Wheatley kahte äärmiselt kummalist linateost „Tapanimekiri” ja „Ekskursandid”. Mõlemad mõjuvad värskendavalt ja annavad publikule oma ootamatute süžeepööretega sõna otseses mõttes vastu vahtimist. Need on filmid, kus huumor segatakse häbenematult südamessepugeva õõvatundega ning mis teevad tänu oma suurepärastele näitlejatöödele filmivaatamisest tõelise naudingu. Wheatley seisab ühena 26. filmilavastajast ka USAs toodetud filmiantoloogia „Surma aabits” tegemise taga. Oma perverssuste, fantaasiate, ulme, häiriva animatsiooni ja komöödiaga annab see kätte suuna, mille poole žanrifilm praegu liigub.

Eesti kinopubliku hulgas alati populaarne olnud hispaania film saab festivalil samuti oma etteaste teha, seekord isegi kahe täispika filmi näol. 2011. aastal HÕFFil linastunud filmi „Julia silmad” stsenaristi Oriol Paulo debüütlavastus „Surnukeha” pakub kõike seda, mida hispaania põnevusfilmidelt oodatud: kaunist kaameratööd, pingelist õhkkonda ja sündmuste ettenägematuid keerdkäike. Kirsiks tordi peal on muidugi ka filmi näitlejaseltskond, naistegelast mängib žanrifännidele juba tuttav Belén Rueda („Orbudekodu”, „Julia silmad”).

Maailma esilinastus Haapsalus

Festivalil teeb maailma esilinastuse samuti hispaania film. Óscar Rojo lavastatud „Kõigesööjad” käsitleb mingil määral teemasid, mida oleme näinud Peter Greenaway linateostes „Kokk, varas, tema naine ja temakese armuke” (1989) aga ka Hannibal Lecteri filmisaagast. Söömisega seotud tabud ja sellest tulenevad inimsuhted on ka Rojo filmi põhimotiiv. Ajakirjanik satub jälile restoraniärile, mille eesmärgiks on pakkuda rikastele klientidele inimlihast valmistatud maiuspalu. Pidulikul filmiesitlusel viibib ka režissöör ise.

Eraldi soovitan vaadata „Berberiani helistuudiot”, mille Euroopa filmiakadeemia tunnistas 2009. aastal parimaks uustulnukaks. Režissöör Peter Stricklandi giallo alažanrisse kuuluv uus teos on omaette psühholoogiline filmielamus, kus keskseks loojooneks on selle helipilt ning traditsioonilist lugu jutustav visuaal on rohkem eksitamiseks. Nõutud briti näitleja Toby Jones („Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk”) teeb etteaste nohikust helirežissöörina, kes tuleb Itaaliasse Berberiani helistuudiosse teadmisega, et teda ootab ees harjumuspärane töö loodusfilmidega. Kuid helindatav õudusfilm on kaugel süütust loomafilmist: tegu on horror’iga terve sekti nõidade mahanottimisest ning viimaste hauatagusest kättemaksust … Pimeda kinosaali ehe elamus on garanteeritud 26. aprillil kell 21.

HÕFF algab Haapsalu kultuurikeskuses neljapäeval, 25. aprillil USA-Prantsusmaa koostöös valminud õõvafilmiga „Maniakk” Elijah Woodiga peaosas. Nädalavahetuse pikki filmiõhtuid aitavad leevendada ka peod ning mitmed eriüritused, samuti eriseanss Haapsalu veekeskuse basseinis. Festivali kava ja sündmustega saab tutvuda HÕFFi kodulehel www.hoff.ee.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht