Hobune tegi endast filmi

Rein Tootmaa

 

Eesti kuulsaim hobune

Palladium lasi endast filmi teha. repro

 

Inimese elu kujutamise kõrval on filmile ikka ja jälle jäädvustatud ka lindude-loomade-liblikate olemist ja seda kogu nende rikkalikus liigirohkuses kirpudest kuni elevantideni. Inimene kui liik on küll üks, aga erinäolisi olevusi selle sees vahest rohkemgi kui liike faunas ning äärmused üksteisest kaugemal kui teiste Maa-laste seas. On meie keskel samamoodi nii pisikesi kui suuri, nii idioote kui geeniusi, kelle silmapaistvamad esindajad on samamoodi filmilindile üles võetud nagu loomadki. Nende tegevust filmilinal saadab enamasti kaks heli: sõna ja muu heli. Muu heli võib olla mitmesuguse päritoluga (muusika, mere mühin, metsa kohin, tuule vihin, vihma sahin jmt), aga sõna oskab meile teadaolevatest liikidest kasutada ainult inimene, vähesel määral ka ahv ja papagoi, vahest veel keegi. Kõnelevat hobust ei ole kohanud.

Muidugi on linde-loomi-liblikaid ennegi ekraanil “rääkima pandud”, seda rohkem küll mängu- ja animafilmides, dokfilmides üsna harva. Kui aga seda on tehtud, kas see on siis enam dokumentaalfilm, film kui dokument? Ei saa ju olla! Sest see on mäng, kunstlik võte ja kunstiline dimensioon. Ning sellist filmi peaks ka kuidagi teistviisi määratlema. Kui sellist asja on aga ikkagi dokumentaalfilmiks nimetatud, siis tuleb vaatajal kohustuslikus korras uskuda, et loomad tõepoolest inimhääli räägivad. Ning kui hobune dokumentaalfilmis räägib ehk siis autoriteksti esitab, siis peab see ka hobuse enda tehtud film olema.

Cervantese “Koerte kõneluste” järgi on hobune oma taibukuselt inimese järel järgmine elusolevus (tema järel kohe muidugi koer ja alles siis ahv, kui ma õigesti mäletan) ning mõttekas oleks sellist arukat looma  muidugi kuulda võtta. Nii ei saanudki PROfilm, Ago Ruus ja Co abist ära öelda, kui Eesti kuulsaim hobune Palladium endast filmi tegema hakkas. Pealegi oli kultuurkapital hobusele selleks juba raha eraldanud; nemad seal ei tee eriti vahet, kellele raha jagada – Hobusele või Hirvele, mis sest, et esimene on neist inimeste ja nende loodud institutsioonide poolt ilusasti toidetud ja hooldatud, teine aga ennast puht ise ülal peab pidama. Ka Jaak Lõhmus Eesti Filmi Sihtasutusest oli Palladiumil korralikult ära joodetud (läks vähem kui kümme ämbritäit, mis on hobu enda päevane jooginorm), nii et ka sealt raha saamisega mingeid probleeme ei tekkinud. Hea meel oli hobul ka sellest, et kuigi Eesti filmiraha jagajale nr 1 tänutäheks saadetud seitse kilo kaera ja 10 kilo heina viimase poolt küll sihipärast tarvitamist ei leidnud, suudeti need taibukalt siiski ära kasutada: heintest tehtud Eesti Filmi Sihtasutuses Jaagule tema latrisse korralik magamisase ja kaerad olla edasi saadetud Mark Soosaare hobusele.

Filmi tegemisel erilisi probleeme ei tekkinud. Linateose tarbeks spetsiaalselt filmitule läksid käiku ka PROfilmi (kes Palladiumil juba pikemat aega silma peal hoidnud) arhiivivõtted aastatest 1995 – 2003. Et trakeeni tõugu Palladium tahtis filmis ka oma tõu väärikat ajalugu ja lähemaid sugulasi tutvustada, tuli ära kapata ka Valgevenes, Kaliningradi oblastis ja koguni Moskvas. Minskist saadi kätte Valgevene riikliku TV arhiivimaterjalid ja kopeeriti kaadreid filmist “Das Paradies der Pferde” (1936, Saksamaa/Fr. W. Murnau Fond, Wiesbaden), Trakehneni muuseumis Jasnaja Poljanas (Kaliningradi oblast) ja Moskva hobusekasvatuse muuseumis võeti filmilindile aga hulk fotosid.

Nii saamegi teada, et juba 1732. aastal rajati Ida-Preisimaale ratsahobuste kasvandus, kus Ida-Preisi hobusest kujunes peagi omaette tõug – trakeeni hobune. XIX sajandil oli Trakehneni hobusekasvandus juba nagu terve omaette riik oma institutsioonide ja ettevõtetega, alates õppeasutustest ja lõpetades telliskivitehasega, ning trakeeni hobune tõusis kohaliku talupojahobuse kõrval aadliseisusse. Trakeeni tõu sümboliteks said tamm, seitsmesarvelise põdra kujutis (mis kõrvetati ka hobustele) ja kasvanduse peahoone pilt. 1932. aastal, kui tähistati kasvanduse 200. aastapäeva, tehti tollase kuulsaima trakeeni täku järgi skulptuur ja pandi see peamaja ette püsti. Palladiumi sõnutsi olla see trakeeni tõuhobuse pronksi valatud ideaal. “Ilus oli mu esiisade elu vanal heal Preisimaal,” lõpetab Palladium selle teemakäsitluse.

Ent nii nagu on lõpp igal hiilgusel, nii leidis oma otsa ka Trakehneni hobuseparadiis. Juba Budjonnõi himustas trakeeni tõugu hobuseid ja hakkas neid Moskvasse vedama, II maailmasõja ajal varisesid kokku hobusekasvanduse hooned ning hobused ise sattusid sõjakeerises nii läände kui itta. Alles 1996. aastal rajati Valgevenesse Ratomkasse uus trakeeni tõugu hobuste tõulava ning praeguseks on seal juba üle 500 hobuse. Seal toimunud oksjonilt Raigo Kollom ja AS Niitra Palladiumi ostsidki. Sealt saame teada ka Palladiumi esiisade, vendade ja ema Pelena kohta.

Noh ja edasi räägibki Palladium oma elust Eestimaal: oma esimesest ratsanikust Rein Pillist (“Selle, kes ma praegu olen, tegi minust Rein. /—/ Reinul on võime mõõta võistlusmaad läbi hobuse silmade”), uutest omanikest eesotsas rahaka Oliver Kruudaga (“Ilma rahata ratsaspordis kaugele ei jõua,” tõdeb Palladium), uuest ratsanikust Gunnar Klettenbergist, oma eelistest teiste hobuste ees (“olen väike ja suudan takistuste vahel osavalt manööverdada”), intiimteenuste osutamisest, märaihalusest, spermakogumisest, välisreisidest, võistlustest, konkurentidest, kahest miljonist kroonist teenitud auhinnarahast ja paljust muust hobu meelest märkimisväärsest.

Film ongi peaasjalikult informatiivne. Peale ilusa pildi ja muusika (milles kasutatud meloodiat laulust “Das Ostpreussen Lied”) lisab filmile mõningast esteetilis-kunstilist mõõdet see, et Palladium endast ise jutustab, milleks on ta välja valinud ja laenanud hääle sama häirimatu loomu ja rahuliku olemisega näitlejalt Raivo E. Tammelt. Ja miks ei võiks üks loom endast ise pajatada!? Kui mõnel mehel (Madis Jürgenil) on julgust hobuse eest mõelda, siis miks ei või hobune mõne mehe tööd ära teha!? Põllul teeb ta ju mitme mehe töö ära, asi see siis eesti filmikunstis teha!

Filmis ütleb Palladium: “Eduka sõidu ajal ei pea ma paljuks vahel tagant ka paar sirakat üles lüüa, kui pauerit üle jääb.” No see hobu pole küll papist poiss, paneb moodsal moel juba anglitsismegi oma kõnelemise sisse, nagu Eesti ajakirjanikudki (keissid, pointid, eniveid jne), kelle kohta kuulus hobu avaldab filmis arvamust, et nad kõik küsivad temalt ühtesid ja samu asju.  

Palladiumi palvel nõustusin minagi tema filmist kirjutama, andes sellest omanäolisest kunstiteosest natuke infot ja aimu. Loodetavasti äratas see niivõrd teie uudishimu, et te ühel või teisel moel  kogu filmi ära vaatate. Kui te seda teete, siis lööb Palladium (nüüd küll juba teises ilmas) kindlasti suurest rõõmust samamoodi tagant paar sirakat üles ja laseb teie auks veel pika paugu peeru kah takkaotsa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming