Hirmu võrgustik ja suhete ahel

Donald Tomberg

Maailm on globaalne võrgustik ning viirus ja hirm arenevad selles võrgus igas suunas korraga.        Mängufilm „Nakkus” („Contagion”, USA 2011, 105 min), režissöör Steven Soderbergh, stsenarist Scott Z. Burns. Osades Gwyneth Paltrow, Kate Winslet, Jude Law, Marion Cotillard, Laurence Fishburne, Matt Damon. Linastub Tartu ja Tallinna kobarkinodes.  I Steven Soderberghi „Nakkus” on üsna mõjuva atmosfääriga linalugu ülemaailmsest pandeemiast. Hongkongist pääseb valla tundmatu ja tappev viirus, ohvrite arv kasvab kogu maailmas geomeetrilises progressioonis ülikiirelt, ning seni, kuni meeleheitlikult vaktsiini otsitakse, langeb maailm järk-järgult üha sügavamale kaosesse. Inimeste saatus ja lood ristuvad, hirmu ja ohuga silmitsi ollakse aga üksi. 

Iseenesest pole säärases süžees ju midagi uut: filme, kus hirmus viirus valimatult laastab, on tehtud rohkem kui küll ning selliste lugude muster kipub ikka korduma. Kõigepealt ilmub lagedale tundmatu viirus, üldises kaoses keskendutakse üksikutele tegelastele, kes reeglina ei lase end paanikast haarata, põnevust hoiab see, et joostakse võidu nii aja kui tundmatu ohuga. Sündmustik areneb ohvriterohkelt, lõpuks saadakse aga ka viirus ikkagi kontrolli  alla, tundmatu oht taltsutatakse ning hakatakse taastama endist seisu. Kord on võitnud kaose, eeldatakse, et ühtlasi on paljastunud tegelaste sügavamad psühholoogilised kihid. Tundmatu viirus on hirmuallikana mõjus, kuna külvab paanikat suisa kolmel suunal. Esiteks kardame ju ikka enda ja teiste elu pärast. Teiseks kardame ikka ja alati eelkõige seda, mida me ei tunne. Anomaalia lihtsalt ongi hirmutav ning uued laastavad viirused mõjuvad  ikka kuidagi irratsionaalselt. Kolmandaks toimib määrav vastandus kaose ja korra teljel. Ühiskond funktsioneerib mingi korra alusel, viirus on aga midagi võõrast, see ohustab väljastpoolt, ilmub nagu entroopia pealetung ning paljastab mõneks ajaks inimkonna nõrkuse ja võimetuse oma kõike kontrolli all hoida. Ühtlasi sobivad viirusefilmid hästi irratsionaalse hirmutunde projektsiooniks, nii et teatud mõttes võiks enamiku neist ka Godzilla lugudega  ühte patta panna.   

II

Kui tavapäraselt rõhuvad viirusefilmid selgelt õudusele, siis Soderberghi staaridest tulvil linatöö eristub neist, kuna režissööri käekiri on üksjagu tundlik. Soderbergh näitab ühiskonna kaosesse vajumist järk-järgult, hoiab värve kokku ning just nõnda muutub mõjuvaks  osutus, et tsivilisatsioonikiht on tegelikult habras. Tegevus leiab aset talvel, üldises koloriidis domineerib hämar valgus – nõnda luuakse lihtsate vahenditega mõjuv ekvivalent millelegi varjatule, ohule, mille meelevallas on tegelased. Mõjub seegi, et „Nakkuses” jagub aega kujutamaks seda, kuidas viiruse tõttu pöördub intiimne lähedus võimalikuks ohuks, viirus murrab inimesi nende seotuses ja eraldab üksindusse. Jah, atmosfäär on „Nakkuses”  tugev, ent hirmu ja masenduse kasvatamise kõrval toimib ka arvestatav dramaatiline areng. Soderberghi loos ei ole kindlat peategelast, on kandvad tegelased ja see võimaldab „Nakkuses” ka selgemalt kujutada vastastikust, ahelalülidena arenevat seotust. Igaüks peab langetama oma valiku ja iga üksiku otsustusest sõltuvad otse või kaude ka teised. „Nakkuse” tugevus on suuresti selles, et film on üles ehitatud võimalikult realistlikult: hirm ja oht positsioneeritakse täpsete aktsentidega tänasesse päeva, tõuseb esile jagatud ruumi teema. Kui tänaseid maailma tajumise markereid otsida sellest, kuidas me tajume (kasutame) aega ja ruumi, siis jämedalt võiks öelda, et aeg on raha, füüsilist (ning ka isiksuslikku) ruumi mõistetakse aga üha enam jagatud ja üldisena, üha vähem autonoomiate kaudu. Koos tehnika arenguga tajutakse füüsilist distantsi ja geograafilist mõõdet üha  vähem takistusena, eraldusjoonena. Füüsilise ruumi kõrval on internet, ka virtuaalsus toimib avaliku jagatud ruumina, mis koondab, vahendab ja paljundab suhtlust ja kõikvõimalikku informatsiooni igal hetkel hoomamatult paljudes suundades. Võib öelda, et maailm muutub inimese tajus üha väikesemaks, ruum justkui tõmbub kokku. „Nakkuses” ongi nii, et viirus puhkeb Hongkongis, ent on juba mõne tunni pärast jõudnud  Ameerikasse, internetis võimendab kaost usin blogipidaja, kes flirdib vandenõuteooriaga ja külvab lugejatesse õõva, et täita oma kukrut … Maailm on globaalne võrgustik ning viirus ja hirm arenevad selles võrgus igas suunas korraga, vastastikune seotus toimib aga ikka lähikontaktide ahelas.     

Ruum on jagatud globaalses mõõtkavas, aga alati ka intiimselt ehk, nagu „Nakkuses” rõhutatakse, loendamatu hulk inimesi kohtub iga päev, ilma et keegi seda eraldi teadvustaks. Me jagame sama avalikku ruumi ja loovime samades infoväljades (portaalides). See rõhuasetus on Soderberghi filmis oluline: me ei teadvusta (ega suudagi teadvustada) endale vastastikuse seotuse määra ja ulatust, mis üha kasvab; me ei hooma ka vastastikuse seotuse  mõju globaalsel tasandil. Ses mõttes on „Nakkus” tõepoolest tugevama üldistusjõuga kui paljud teemalt sarnased filmid.   

III

„Nakkuses” tuuakse esile kaks struktuurilist telge: võrgustik ja ahel. Suhtlemine (ja viiruse levik) avaneb võrguna, edeneb aga ahelana. Milleks on sellist eristust üldse vaja? Võrgustiku kohta võime alati öelda, et seda saabki määratleda vaid tervikuna, võrgul pole mingit keskpunkti ja me ei pruugi teada sedagi, kus mingi võrgustik lõpeb. Võiks isegi öelda, et selles mõttes toodab võrgustik anonüümsust.  Ahelaga on teised lood, ahelal saab järge pidada ning nõnda säilib ka individuaalsus, lülid on seotud, lülid võivad katkeda (võrk vaid rebeneda), kusagil võib olla ahela algus ja lõpp. Epideemia sai alguse Hongkongist, järelikult tuleb minna alguspunkti. Paljud filmi kandvatest tegelastest jätavad oma eluga järsult hüvasti, need üksikud kõrvutatud lood ei moodustagi mingeid terviklikke (elu)lugusid, aga seda enam tõuseb esile  nende lugude isiklikkus. Iga tegelase elugi on filmis nagu eraldi ahel, mis võib ühel hetkel lihtsalt katkeda. Kokkuvõtteks võib öelda, et „Nakkus” on üsna tugev draama. Eespool sai viidatud, et viirus mõjub ikka sellena, mis ilmub väljastpoolt, entroopiana, mis ohustab korda. Soderbergh annab aga oma filmi finaalis kätte selge rõhu: viiruse sünni juures on ka inimesel oma osa, ainult et inimene ise ei tea seda. Kui kusagil on mõtteline alguspunkt, millest vallandub ahelreakatsioonina kaos, siis Soderberghi filmis on inimene anonüümsena selle algse olukorra kaaslooja.