Hipiliikumisega Iraaki

Donald Tomberg

Paranormaalne sõjavägi filmis „Mehed, kes jõllitavad kitsesid” on naiivne ja avalikult müüdipõhine.„Mehed, kes jõllitavad kitsesid” on igati muhe vaatamine, sotsiaalpoliitiliselt tundlikud teemad põimuvad lillelapse hoiaku ja parapsühholoogiaga. Film on satiiriline jant tõsistel teemadel ja tuginebki tõsilool. Saamatu ajakirjanik läheb pärast seda, kui kallim on ta maha jätnud, Iraaki reporterina mehetegusid tegema. Rindele ta ei pääse, küll aga kohtub hotellis paranormaalse sõjaväe eliitsõdur Lyniga, kes on parasjagu ülisalajasel paranormaalsel  missioonil. Lyn võtab ajakirjaniku oma missioonile kaasa ja algab teekond läbi Iraagi, kus tasapisi selgub, et ei teekonna lõpp-punkt ega ka missiooni iseloom ole Lynilegi täpselt teada. Lyn on nimelt astraalprojektsiooni kaudu saanud teada, et peab endisele paranormaalse sõjaväe kokkupanijale Billile Iraaki appi minema, ja sellega täpsemad andmed ka piirduvad.

Missioon aga on ja toimib hoogsalt ning selle käigus leiab aset hulgaliselt jaburnaljakaid  seiku. Filmi ülesehitus toimib kahes plaanis, esmalt luuakse väga koomiline pilt paranormaalsest sõjaväest. Lillelapse ideed on siin üles nopitud tänasest new age’i praktikast, sealt üle kantud sõjaväe formeerimisse ning nõnda liidetud vastandite summa näeb välja otsekui koomiksi realiseerumine praktilises elus. Paranormaalne sõjavägi praktiseerib usinalt midagi, millest nad ise ka täpselt ei  tea, mis see on. Ühesõnaga, tähistaja on, aga tähistatavaga on probleeme. Oluline on aga selle sõjaväe laiem idee ja eesmärk: paranormaalsed sõdurid võidavad sõja füüsilise vägivallatusega, peamiselt psühholoogiliselt sekkudes. Trennides arvavad nad (mitte just eriti edukalt) ära kinnisesse karpi pandud asju ja ajavad pilguga pilvi liikuma (kuigi pilved liiguvad niigi). Filmi teine plaan käändub aga esimesele vastu, totaalse absurdi kaudu  jõuabki Lyn lõpuks sihile. Koos ajakirjanikuga leiavadki nad viimaks kusagilt kõrbest üles Billi, aga häda seisneb selles, et paranormaalse sõjaväe lillelapselikke ja new age’likke ideid on hakatud ära kasutama võimuambitsioonide rahuldamiseks.

Mure murtakse ja kord seatakse majja LSD abil. Laksu all sõjaväeosa mürab tankidega ning Bill ja Lyn lasevad vabaks kõik vangid, nii katsealused kitsed kui iraaklased, ajakirjanikust saab aga uus Jedi –  paranormaalne supersõdur. Filmi satiir toimib mentaliteetide vastanduses. Ameerikalik peavool on ahne, korporatiivne ja militaarne ning eeldab, et oma südames on kõik inimesed ameeriklased või vähemalt tahavad selleks saada. Vastavalt on ka invasioon juba ette õigustatud. Vastav olemise sisu on aga määratud tarbimisega ja demokraatia on eelkõige äri. Seda markeerib  selgelt väike stseen, kui kaks Ameerika turvafirmat satuvad Iraagis vastastikku teineteist tulistama, mille käigus saavad kannatada peamiselt tsiviilisikud. Kohalikke olusid ei tunta ega tahetagi tunda. (Ning säärane poliitiline lühinägelikkus ei ole sugugi vaid ühe suurriigi probleem.) Marginaalne mentaliteet on filmis antud koomiliste new age’i sõduritega, kelle nähtavate jaburuste taga on lapsik „laske vangid vabaks” hoiak. Kui tahta üldistada,  siis võiks öelda, et tänase peavoolu raames inimlikkus marginaliseerub. Paranormaalsed sõdurid on filmis mitmekordse vindiga totakad, totruse taga on aga naiivne tolerants. Võiks märkida sedagi, et paranormaalne sõjavägi mõjub koomiksina, nende pretensioon ei küüni utoopiani.

Mis tahes kauni utoopia realiseerimiseks on ikka vaja solidaarsust revolutsiooniga, utoopia tasalülitab erinevused, inimliku hoiaku (kui laialivalguv see  mõiste ka poleks) juurde võiks aga kuuluda erinevuste tunnistamine erinevustena. Üks filmi tõsisemaid liine jookseb sõjapidamise strateegia radadel. Vaatajat hoiatatakse juba filmi alguses teatega: selles loos on rohkem tõtt, kui te eales arvata oskate. Sõjapidamise võtmeküsimuseks on vahendid ning vaenupooled teavad hästi, et vaenlane ei maga eal, vaid katsetab kusagil hämaras maa-aluses laboris uusi nippe. Mida vaenlane  katsetab, pole täpselt teada, tuleb valmis olla halvimaks ja ise rohkem katsetada. Külma sõja üheks oluliseks atribuudiks oli bluff, mida vastane pidi uskuma. Filmis „Mehed, kes jõllitavad kitsesid” tuuakse möödaminnes välja seesama motiiv. „Venelased uskusid meie bluffi ja nüüd neil olevatki päriselt olemas see, millest meie bluffisime.” Läbi jandi toimib osutus, et paranormaalsest sõjaväest saab omamoodi „uus otsitav vahend”. 

Teatavasti on ammugi olemas põnevad masinad, mis valgustavad röntgeniga läbi seina (nii, et kõik on nähtav, midagi ei saa peita). Kuulukse sedagi, et juba on olemas „mantlid”, mis inimese nähtamatuks teevad. (Röntgen sunnitakse pettuma?) Tehnoloogia mitte lihtsalt ei aseta inimese elu teatud vahendite keskele, vaid ka struktureerib seda. Ühtlasi võib arvata, et tänapäeva tehnoloogia pärlid on juba kaugel ees meie fantaasiatest,  see tähendab, et igapäevases elus kajastuvate ja potentsiaalsete või reaalselt olemas tehniliste saavutuste vahel haigutab suur lõhe juba praegu ning tehnoloogia hakkab meie üle domineerima üha enam nagu nähtamatult. Sel puhul peab mõtlema meie vajaduste peale. Igapäevases põhimõttes rahuldab tehnoloogia inimese vajadusi, kuid võib mõelda ka nii, et kiire arengu tõttu hakkab tehnoloogia inimese vajadusi määrama. Ühest küljest  on seegi viljakas pinnas paranoiale ja vandenõuteooriatele. Kuid Jules Verne ja H. G. Wells võiksid ka ohata: kas huumorimeele puudumise või millegi muu tõttu on fantaasiatel kalduvus realiseeruda. Paranormaalne sõjavägi filmis „Mehed, kes jõllitavad kitsesid” on naiivne ja avalikult müüdipõhine. Selles filmis võib aga müüdipõhisuski kui teatav fantaasia kanaliseerimine osutuda relvaks. Või vähemalt piisavalt segadust  külvata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming