Higi ja tubaka lõhn

CARMEN GRAY

Mängufilm „Kirsitubakas” (Eesti 2014), režissöörid-stsenaristid Andres Maimik ja Katrin Maimik, operaator Mihkel Soe, Sten Šeripovi muusika. Osades Gert Raudsep, Maris Nõlvak, Maarja Jakobson, Getter Meresmaa, Anne Reemann jt. Linastub kinodes Artis, Sõprus, Coca-Cola Plaza, Cinamon, Solaris ja Ekraan.
CARMEN GRAY

Tehnoloogia hoiab Joosepit (Gert Raudsep) ja Laurat (Maris Nõvak) küll endiselt linnaeluga ühenduses, aga metsakasvanud maastik pakub siiski igapäevasest reaalsusest pagemise üürikese võimaluse.

Tehnoloogia hoiab Joosepit (Gert Raudsep) ja Laurat (Maris Nõvak) küll endiselt linnaeluga ühenduses, aga metsakasvanud maastik pakub siiski igapäevasest reaalsusest pagemise üürikese võimaluse.

„Mees peabki lõhnama higi ja tubaka järele. Mees peab lõhnama nagu mees,” ütleb teismeline Laura filmis „Kirsitubakas” endast üksjagu vanemale Joosepile, kellest on saanud tema ihalusobjekt. Režissööritandem Andres ja Katrin Maimik on teinud kerge ja tuttavliku filmi, mis toob paljuräägitud esimese armastuse loosse meeldiva kibemagusa õrnuse, kui filmi peategelased jõuavad tõdemuseni, et kaasaegses maailmas ei piisa meheks olemiseks lihtsalt tüdruku süles üle veeloigu tõstmisest või mõtlikust piibupahvimisest.
Maris Nõlvak teeb muljetavaldava mängufilmidebüüdi Laurana, kes 18aastaseks saamise künnisel on jõudnud oma teismelisuses sellesse staadiumi, kus iga vanemliku huvi või sekkumise ilmingut tõlgendatakse põlglikult väljakutsena tüdruku küpsusele. Soovimata emale täpsemalt selgitada oma käikude tagamaad, läheb Maris külla teismelisele Egertile (Aap Salumets). Esimesele kohtingule jätab piinlikult koomilise pitseri Egerti ema soe, aga pealetükkiv kohalolek: kanaema sebib ringi ja jagab etiketinõuandeid, mis ei jäta midagi juhuse hooleks, olgu teemaks siis mantli võtmine daami käest või linnu lahtilõikamise viis. Laura üritab pärast lõunasööki kontrolli enda kätte võtta ja teha „midagi lahedat”, näidates moodsa tantsu klassis õpitud samme poisile, kes on just hakanud soengute vastu huvi tundma. Too on hoolimata oma vanuse kohta suhtelisest lahedusest, T-särkide tegemise hobist ja huvist helisüsteemide vastu aga toimuvast täielikus segaduses ega tea, kuidas reageerida. Samal ajal kui Laura tõmbab ohjad pingule, et oma alaealisusest välja kapata, lämmatab Egerti elukogemuse puudumine igasuguse võimaluse, et võiks juhtuda midagi huvitavat. Ees ootab igav ja mõttetu suvi, kuni mängu astub Joosep (Gert Raudsep). Laura soostub vastu tahtmist minema matkareisile koos sõbranna Meritiga (Getter Meresmaa). Viimane katse suve päästa lõpeb metsas koos matkakorraldaja Joosepiga, kes on Meriti isa sõber ja seega terve põlvkonna jagu tüdrukutest vanem. Erinevalt naiivsest Egertist on tema juba igasugust elu näinud ja tal on looduse kohta jagada terve pinutäis tarkusi. Selle asemel et Joosepist kujundada mingit karuselt romantilist kangelast, viskavad režissöörid nalja tema pretensioonikate väidete nagu mets on „vaikuse katedraal” üle ja paigutavad tema lõputud faktiteadmised pigem seedeprotsesside kui kõrgustesse tõusva poeesia valda, kui Joosep selgitab, kuidas vahet teha otse põõsast nopitava värske ja kord juba kähriku seest läbi käinud marja vahel. Joosepi pikad ja anuvad telefonikõned kodus ootava teisepoolega viivad meid arusaamisele, et ta pole ka emotsionaalsete oskuste ja partnerite suhtekorralduse vallas eriline ekspert.
Nalja visates ja teineteisele salamisi pilke heites saavad nii Laura kui Joosep aru, et mingi säde nende vahel on. Tehno­loogia hoiab neid küll endiselt linnaeluga ühenduses, aga metsakasvanud maastik pakub – lisaks vabandusele võtta üles lopsakaid ja kinematograafilisi looduskaadreid – siiski igapäevasest reaalsusest pagemise üürikese võimaluse, mil võib unustada ühiskondlikud klassi- ja vanusenormid ja maitsta mängeldes suuremat olemisvabadust.
Nende omavaheline tõmme tundub olevat suuresti pelgalt projektsioon: Laura tahab olla koos kellegagi, kes paneks teda end tundma täiskasvanuna, ja Joosep oma tähelepanelikkuse ja kena välimusega on sellise plikaliku armumise loomulik objekt. Joosep igatseb aga taga aegu, mil tüdrukud teda jumaldavalt vaatasid, ilma et sellega oleks kaasnenud mingeid komplitseeritud nõudmisi. Raudsepa Joosep on sümpaatne ja kuiv ning on suuresti tema teene, et Joosepi armastusväärne keskeakriis ei jookse küüniliselt kinni, vaid laseb filmil mõjuda jätkuvalt inimlikuna.
Katrin Maimik on uurinud pealtnäha sobimatutesse vanusegruppidesse kuuluvate inimeste vahelisi ootamatuid sidemeid oma tundlikul ja hinnangutest vabal moel 2013. aasta lühifilmis „Foto”, kus üksik naine klammerdub üheksa-aastase poisi tähelepanu külge. Laura on küll vanem ja kindlasti mitte Lolita tüüpi karakter, aga lavastajad on seegi kord valinud mõnes mõttes kergema vastupanu tee, laskmata tema ja Joosepi suhtel minna füüsiliseks. Nii hoiavad nad selle mängu eraldi tõsiste tagajärgede maailmast, kus tuleks teha tõelisi valikuid. Nende mäng on mittekohustava loomuga ja kuulub pehme suveõhu embuses süütu fantaasia valda. Selles kõiges on aga ka kibemagusat tõde ja mõistmist, et peale hetkeliste kokkupuute­punktide pole meil tegelikult midagi, et igavesti kestvad suured tunded võivad osutuda illusiooniks ja et nostalgiline mälestus on ehk üks tähendusrikkamaid võimalikke emotsioone. Laura ütleb Joosepile, et ei soovi lubadusi, vaid pigem hetki, mida mäletada, ja et talle seostuvad asjad pigem lõhnade kaudu nagu esimene mängukaru. Joosepi kirsitubaka lõhnale saab Laura hakata üles ehitama tervet täiskasvanute maailma viidete ja emotsioonide galaktikat. Joosepile meenutab aga telgis käehoidmine nooruslikku romantikat. Läbi filmi jookseb sensuaalne allhoovus, mis asendab võimalikku ilmsemat erootilist laengut.
Maimikute diskreetse pila sihtmärgiks seatud Joosepi vastutustunde kriis ja suutmatus otsustada, mida ta tahab, seavad selle tegelaskuju ühte seltskonda terve hulga tänapäeva filmis figureerivate meestega, kes keelduvad saamast täiskasvanuks. Kas me saame neile lapsmeestele midagi ette heita? Näiteks nimitegelased Norra režissööri Martin Lundi filmis „Peaaegu mees” („Mer eller mindre mann”, 2012) ja vendade Duplasside Ameerika indie-filmis „Jeff, kes elab kodus” („Jeff, Who Lives at Home”, 2011) leiavad, et tarbimisühiskonna surve olla edukas ja selle materialistlikud lõksud pole vastuvõetavad ja tõmbuvad mugavustsooni, lapsepõlvekookonisse, kus nad ei pea tõestama mitte midagi.
Ärme ka unusta üht teist hiljutist eesti filmi, Veiko Õunpuu „Free Range’i” ehk Ballaadi maailma heakskiitmisest (2014), mille antikangelane Fred (Lauri Lagle) tahab saavutada kirjaniku trans­tsendentaalse loovuse seisundit, aga teda takistavad igal sammul tühised töökäsud, suhtesidemed ja pidev endas kahtlemine; kokkuvõttes on siin ehk tegemist kapitalismi igavese rahuldamatuse painega.
Joosepi kannatusi on kujutatud visandlikumalt. Kuigi filmi lõpuosas näeme ka tema elukaaslast ja kahte väikest last, ei ole nende konfliktse peresuhte tagamaad väga põhjalikult lahatud, kui välja arvata vihjed sellele, et Joosepi silm on alati seelikut otsinud, aga ta on sellele vaatamata alati kodupessa naasnud. Sagedaste loodusrännakute ja lihtsate rõõmude mõõdukas tempos nautimise tagant võib välja lugeda seda, et „eduralli” pole küll tema jaoks, aga ka seda, et ta pole leidnud moodust endaga leppida ja mõista, et täitmaks oma kohustusi abikaasa ja isana tuleks loobuda impulsiivsest tembutamisest.
Igatahes on Joosepi puudused vastukaaluks Laura unelmatele muinasjutulisest igavesest õnnest. Tüdruk mõistab ajapikku, et väikeste reetmiste ja pettumuste võimalus on erinevalt fantaasiameestest päris meeste puhul alati olemas. Laura pole selles osas päris naiivne: vaheldumisi vastusüüdistusi pilduv ja mossitav teismeline temas püüab navigeerida täiskasvanute maailmas, kus ideaalid võivad vahel olla vahetatud pragmaatilise otstarbekuse vastu.
Kõigest hoolimata on sesse inimlikku ebatäiusesse kätketud õrn ilu. „Kirsitubakas” viitab sellele, et eepiline ja veatu romantika võib olla pettus, aga eluhetkedel on oma kahandamatu väärtus, mis jääb meeltesse veel pikaks ajaks. Mehed on mehed ja nad lõhnavad higi ja tubaka järele. Sellest võib nende armastamiseks ikkagi piisata.
Tõlkinud Tristan Priimägi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht