Heitlused ja valikud hea ja kurja vahel

Peeter Piiri

„Harry Potter” kinolinal on ilus, särav, kaasakiskuv, hoogne, emotsionaalne meelelahutus, mille põhiauditoorium ei peagi ilmtingimata ületama 16 eluaasta piiri.        Harry Potteri filmisaaga kohta ei ole filmikunstilises plaanis palju öelda. Tegemist on esmajoones ikkagi ilukirjandusliku teose põhjal vändatud filmiga, kus filmikeel on rakendatud ennekõike edasi andma algset teksti, selle sisu, süžeed, tegelasi, alltekste, õhustikku jne. See on tüüpiline Hollywoodi film tüüpiliste Hollywoodi stampidega: ilus, särav, kaasakiskuv, hoogne, emotsionaalne meelelahutus, mille põhiauditoorium ei peagi ilmtingimata ületama  16 eluaasta piiri. Sellisena tuleks seda filmi ka võtta ja vahest pole siiski mõtet liituda nende kinokülastajatega, kes, kuuldes nime Harry Potter, põlglikult nina kirtsutavad. Harry Potteri saagasse kuuluvad filmid on koguperefilmid, muinasjutufilmid, mistõttu neid tõesti pole mõtet võtta Tarkovski, Kubricu või Fellini mõõdupuuga. Lastefilmina aga on Harry Potteril raudselt oma sarm, mis miljoneid vaatajaid, nii väikseid kui ka päris suuri ekraani ette liimib.  Nii et oma raskuskategoorias tubli tegija, täiesti võrreldav teiste suurte saagadega nagu „Sõrmuste isand” või „Tähesõjad”.   

Vanad tuttavad

„Harry Potter ja segavereline prints” on saaga kuues ja eelviimane ega erine teistest, varasematest  osadest. Nagu alati võib ahnelt endasse imeda filmiefektide abil tõeluseks saanud võlukunsti, võib kaasa elada tublile näitlejatööle ning noorte teismeliseea katsumustele ja intriigidele, võib nuputada taas Potteri ja Voldemorti salapäraste seoste üle. Professor Dumbledore (Michael Gambone) on nagu ikka vana, otsustav ja tark, professor Snape (Alan Rickman) aga tige, salapärane ja traagiline. Voldemorti tagasitulek on saanud tapvalt  avalikuks, nii et ka võlukunsti ministeerium seda tunnistab, headuse poolel olevad võlurid eesotsas Dumbledore’iga üritavad leida viisi vallapääsenud kurjuse ohjeldamiseks. Harry Potter (Daniel Radcliffe) heitleb oma sisemiste deemonitega: ühest küljest kasvab sisemiselt Dumbledore’i märkamatul juhendamisel, teisest küljest hullub üha enam taga kihutatuna süütundest ja eraldatusest. Kõik liigub aeglaselt ja vääramatult suure finaali  suunas, mida vaataja pärast filmi lõppu kannatamatult ootama jääb. Võib-olla läheb ta kannatamatult juba homme raamatupoodi, et kohe teada saada, kuidas lõpeb see lugu. Nii et selles suhtes igati õnnestunud film. Suurema osa etteheiteid filmile saab kohe delegeerida tekstilisele algupärale ja kui üldse millegi kallal viriseda, siis ei näidatud filmisaaga viimases osas minu arvates piisavalt Voldemorti kujunemise ja arenemise lugu, mis oli raamatus kesksel kohal.

Jaan Kaplinski kirjutas kunagi kurjuse vastupandamatust võlust, kuidas sügaval nõukogude ajal kultusfilmis „Seitseteist kevadist hetke” lummasid vaatajat natsiohvitserid, lakksaapad, kikkis kokardid ja teenistusvalmis „Sieg heil!”. Millegipärast tundub mulle, et Hollywoodi head kangelased jäävad lootusetult kahvatuks võluvate, isikupäraste, originaalsete, kuratlikult loominguliste kurjamite  kõrval. Snape, Voldemort, Lestrange ja teised surmasööjad on kuidagi põnevamad ja haaravamad kui Albus Dumbledore või McGonagall ning asi pole sugugi halvas näitlejatöös. Sirius Black ja Remus Lupin on küll sama huvitavad, aga siin on jällegi jama – neid tegelaskujusid on pöördumatult puudutanud kurjuse, surma ja meeleheite sõrm. Usutavalt hea kangelane puudub ja see teeb ärevaks. Kas äkki kumab siit läbi Hollywoodi produtsentide künism, nende  halvasti varjatud põlgus keskklassi „paipoisi” ideaalide suhtes, mida keskklass ise ka juba ammu enam eriti ei usu? Kuna aga sellistest asjadest avalikult kõnelda ei või, siis peidab see avalik saladus ennast alateadlikus sümpaatias kurjamite vastu. Filmi alguses on stseen, kui surmasööjad ründavad Londonis päise päeva ajal modernset rippsilda ning selles rünnakus on samasugust sära ja suurejoonelisust kui filmis „V nagu Vendetta”, kus muusika saatel õhitakse  pidulikult Londoni parlamendihoone või filmis „Kaklusklubi”, kus lõpustseenis variseb muu hulgas põrmuks (üllatus, üllatus!) kaksiktorn. Tundub, nagu elaksid filmiloojad sellistes stseenides välja oma varjatud ihasid ja keelatud kriitikat ning meie, filmivaatajad, läheme tahtmatult nendega kaasa. Või kirjutatakse siin juba meile tundmatu tuleviku stsenaariumi?   

Imepärase sädeluse ja halli väikluse vastandus 

Rowlingi universumis on vastandatud kaks maailma: võlurite imepärane, muinasjutuline, sädelev maailm ja võlukunsti mittemõistvate inimeste, mugude argine, hall, rutiinne, väiklane tegelikkus. Võib oletada, et siin on tegemist ülekandega teisest suurest vastandusest: kunstnikud, kirjanikud vs. „tavainimesed”. Sest mida muud on võlur kui tavapärasest palju tundlikum ja tähelepanelikum inimene. Sama kehtib aga ka ju kunstniku ja kirjaniku kohta,  kelle kaemuslik nägemus ei taha tihti kuidagi tavaelu raamidesse mahtuda. Äkki on nii, et Harry Potteri sisemise arengu, ta heitluste, ta valiku küsimus hea ja kurja vahel on siis tegelikult küsimus ka sellest, kuidas peab Kunstnik suhtuma ülejäänud inimestesse? Kas ta peab neid vihkama, kätte maksma ignorantsele massile? Umbes nagu surmasööjad, kes tahavad mugusid hävitada või orjastada. Või peab Kunstnik õppima eksisteerima teiste inimestega koos rahumeelses, ent siiski igavesti pingestatud sümbioosis (millist võimalust esindab ja pakub Dumbledore’i tegelaskuju)?

Võlurite käsutusse on antud vägevad ja hirmuäratavad vahendid. Kaudselt vihjab see asjaolule, et ka Kunstniku käsutuses on tegelikult väga võimsad relvad. Kuidas toimida, kui sinu käsutuses on võim, millest ülejäänud inimsugu isegi aru ei saa, rääkimata tunnustamisest? Ei ole midagi teha, tuleb jääda ootama Potteri  saaga lõpuosa. Näis, millise vastuse pakub kirjanik ja kuidas serveerib seda kunstnik, filmimees.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming