Headus, kurjuse noorem vend

Mathura

Batmani traagika seisneb selles, et ta ei oska oma elu mõtestada teisiti kui kurjuse kaudu. „Pimeduse rüütli tagasitulek” („The Dark Knight Rises”, USA-Suurbritannia 2012, 156 min), režissöör Christopher Nolan. Stsenaristid Christopher Nolan, Jonathan Nolan ja David S. Goyer, operaator Wally Pfister, helilooja Hans Zimmer, kunstnik Nathan Crowley. Osades Christian Bale, Michael Caine, Anne Hathaway, Marion Cotillard, Gary Oldman, Tom Hardy, Morgan Freeman jt. Linastub Tallinna ja Tartu kobarkinodes. Kui Christopher Nolan kümmekond aastat tagasi filmidega „Memento” ja „Unetus” kinoareenile tõusis, hakati temast peatselt kõnelema kui ühest omanäolisemast noorest filmilavastajast. Mõlemad filmilood olid tõepoolest isikupärased, omamoodi äraspidised ja tumedad põnevuslood, kus kurjuse jälitaja jõuab üllatavate avastusteni omaenda varjupoole kohta. Sama temaatika on jätkunud ka Nolani järgmistes teostes, kui briti lavastaja on üha enam triivinud peavoolu filmimassiivi. Tema kaks esimest Batmani filmi ning 2010. aastal välja tulnud linateos „Algus” on siiski tõestanud, et pole võimatu luua filme, mis on ühtaegu menukad ning kunstiliselt mõtestatud ja esteetiliselt väljapeetud. See kõik on andnud Nolani nimele usaldusväärsuse, mis toob kommertskinno ka nõudlikuma maitsega vaataja.

Ras Al-Ghul ja Ameerika

Oma uue filmiga on Nolan selle usaldusväärsuse reetnud. Sümpaatselt hämara ning ohtra draamaelemendiga „Pimeduse rüütli” nüüdne järg pealkirjaga „Pimeduse rüütli tagasitulek” („The Dark Knight Rises”) ei ole paraku suurt muud kui üsna tavaline Hollywoodi action, millele keskmisest parema kvaliteedi tagavad vaid Nolani hea käsitööoskus ning suurepärane näitlejateansambel. Ent kunstini küündimiseks sellest ei piisa. Nolani enda ning tema venna kahasse kirjutatud stsenaarium kubiseb kaheldavatest narratiivikäikudest ja puudulikust loogikast: nõnda näeme äsja eluisutuses ja laastavas leinas vaevelnud Bruce Wayne’i ehk Batmanit (Christian Bale) ühtäkki rõõmsalt oma uue naistuttava Miranda Tate’iga (Marion Cotillard) voodis, Bhutani vanglas (mis asub keset kõrbe!) pannakse vigaseid selgroolülisid paika rusikahoopidega, tuumarelva vedav veokijuht ei vaata peeglisse, kui tema elutähtsa haagise otsas turnitakse jne, jne. Mitte vähem pole film täis puistatud klišeesid: venelasest tuumateadlane, erakätes tuumapomm, araabiapärase nimega terrorist, viimasel sekundil saabuv pääsemine. Ning kui headus ja kurjus hakkavad lõpuks omavahel „sügavamõtteliselt” arveid klaarima, jäävad kaalukaimaks argumendiks mõistagi rusikad.

Ajalise „pinge kruvimisega” on Nolan valinud seejuures lausa nõnda labase tee, et on terveid kuid ja päevi filmiloost suurema selgituseta välja lõiganud. Klassiga näitlejad nagu Michael Caine, Gary Oldman jt annavad küll oma parima, ent nende hõre dialoog jõuab harva narratiivi konstateerimisest kaugemale. Filmi vaadates oli mul seepärast veidi raske uskudagi, et Nolan selle stsenaariumi ise lavastada valis.

Filmi suurim möödalask on aga selle propagandistlikkus. „Pimeduse rüütli tagasituleku” Gotham City ei ole enam abstraktne linn abstraktsel maal, vaid rõhutatult Ameerika linn, õigupoolest sarnaneb see kahtlustäratavalt New Yorgiga. Seega ei ole ka siinne kurjus ja terror suunatud mitte enam abstraktsete inimväärtuste vastu, vaid hävitada ihatakse ameerikalikku maailma. Seda rõhutavad mitmed kujundid: näiteks annavad terroristid linnale esimese löögi just siis, kui väike süütu poiss laulab staadionil Ühendriikide hümni. Mitte vähem sümboolne pole see, et terroristide motiiviks, nagu selgub, on kätte maksta oma liikumise kunagise rajaja ja juhi Ras Al-Ghuli surma eest. Seejuures on terrorismi kurjus pime ja puudub sisulisem eesmärk peale kurjuse enda.

Mõistagi on selles ka oma tõepära, ent kunstiteoses mõjub selline käsitlus liiga stereotüüpselt ja lihtsustatult ning on pettumuseks Nolani eelmise filmiloo suurema üldistusvõime kõrval. Ilmselt on küll õigus neil, kes ütlevad, et „Pimeduse rüütli tagasitulekuga” on Nolan teinud katse põimida Batmani loosse sotsiaalne tasand: Gothamis puhkev kaos meenutab New Yorki pärast 11. septembrit ning kurikael Bane’i (Tom Hardy) kõne teemal, et rikkus ses linnas on koondunud pisitillukese eliidi kätte, meenutab aastataguseid sõnavõtte Wall Streetil. Ometigi on Nolani sotsiaalkriitika võimetu kõnetama vaatajat Ühendriikidest kaugemal ning, mis veelgi kurvem, ei luba ta kriitikutele (nagu Bane) oma filmis vähimatki usaldusväärsust.

Koomiksikangelased kinoekraanil

Võib-olla uurin ma Nolani filmi liiga suurte ootustega? „Pimeduse rüütli tagasitulekut” vaadates turgatas mul mitmeid kordi peast läbi mõte, et ehk tahab Nolan sedapuhku teadlikult rõhutada oma tegelaste ebareaalsust, seda, et Batman on tegelikult ikkagi vaid koomiksikangelane. Pealegi, mitte ainus omalaadne. Alles kuu aega tagasi jõudis kinodesse „Imeline Ämblikmees”, Nolani enda töölaual on uus filmiversioon Supermanist, suhteliselt värskelt on filmihuvilisel ilmselt veel meeles ka Guillermo del Toro „Hellboy” filmid jms. On tähelepanuväärne, et kõigil nimetatud kangelastel on mõned silmatorkavalt ühesugused tunnusjooned: nad seisavad õigluse eest seal, kus seadus seda ei suuda või taha seda teha, ning raskuste kiuste jäävad nad alati võitmatuks. Neil võib küll olla puudusi, ent kokkuvõttes ei kompromiteeri siiski miski nende aatelist üllust. Neil on erakordsed võimed ja võimalused, mida nad kõik otsustavad kasutada ühiskonna hüvanguks. Näiteks Batman ja Ämblikmees on seejuures mõneti kahestunud isiksused, kui peavad vahetama oma superkangelase ja lihtinimese rolle. Põhiolemuselt on nad siiski tavalised inimesed, mida Nolan on oma triloogias ka püüdnud rõhutada rohkem kui ükski tema eelkäija Batmani ekraniseeringutes.

Ülivõimetega superkangelaste fenomeni saab seletada ilmselt mitmeti. Esiteks pakuvad head meelelahutust, aga kehastavad küllap ka vastukaalu kaootilisele reaalmaailmale, kus kaugeltki mitte alati ei võidutse õiglus ja headus. Imevõimetega oleks elu palju lihtsam – või vähemasti nõnda võib tunduda. Filosoofiliselt on aga põnev tähele panna paradoksi (Nolani uues filmis joonistub see eriti hästi välja), et just kurjus on see, mis teeb superkangelaste olemasolu võimalikuks. Kui poleks kurjust, poleks ka nende kangelaslikkuse põhjust. Kui poleks kurjust, ei saaks rääkida ka headusest – sellel sõnal lihtsalt puuduks tähendus. Rahus ja harmoonias elavas Gothamis on Batmanil igav: ta ei leia endale väljakutset, on näha, et ta peaaegu et igatseb kurjuse järele, mis annaks talle võimaluse oma võimeid taas avaldada. See annaks tema elule üldse mõtte ning selles seisneb tema traagika: suutmatus mõtestada oma elu teisiti kui läbi kurjuse. Just sellest, et Batman seda suudaks, unistab tema kõige truum kaaslane ülemteener Alfred Pennyworth (Caine) ning et see filmi lõpus juhtub, on kokkuvõttes ehk Batmani suurim ja ühtlasi kõige märkamatum võit.

Seda mõistes on muidugi ka ilmne, et superkangelasi on ülimalt lihtne politiseerida. Selleks, et nad ei mõjuks propagandistlikuna, tuleb ilmselt lausa vaeva näha, sest superkangelased kui sellised sisendavad meisse paradigmat kahesusest „kurjus ja headus”. See on paradigma, mis ütleb, et kurjus on reaalselt olemas ning sellega tuleb seetõttu ka võidelda – kusjuures kõik, mis kurjusega võitleb, on järelikult headus ja seega õigustatud. Tulemuseks on aga paraku maailm, mis on peaaegu paranoiliselt (ja vahel ka vahendeid valimata) hõivatud „võõra” otsimisega ning see võõras peab paratamatult olema kuri – kuna „meie” oleme ju head!

Meelelahutusele raisatud anne

Kui vaimses kunstis kulgeb piir heleduse ja tumeduse vahel pigem inimese sees kui temast väljas, siis kommertskunst (kui lubada endale sellist oksüümoroni) aitab eelkõneldud paradigmat jõuliselt kinnistada. Nolani uue filmi puhul ongi kõige kahetsusväärsem just see, et kõik võtab siin enam-vähem must-valged positsioonid. Nolan on justkui loobunud püüdest teadvustada headuse sildi all võimalikku vägivalda, loobunud püüdest mõista, et kurjuse vastu võitlemiseks on headus kasutu (kuna need sõltuvad oma olemasolus üksteisest), sest et selleks on vaja midagi, mis seisaks kõrgemal nii kurjusest kui headusest.

Nolani filmi kiituseks võib siiski öelda, et iga linateos, mis laseb käiku oma olemuselt niivõrd arhetüüpsed karakterid, pakub hulgaliselt materjali arutlemiseks isegi siis, kui film ise on ebaõnnestunud. Hea ja kurja, mehe ja naise (näiteks Christian Bale’i Batmani ja Anne Hathaway Catwomani kujul) arhetüübid on ise pika ajalooga, nõnda et juba ainuüksi nende mainimine võimaldab hulgaliselt küsimusi.

Jään siiski lootma, et Nolan võtab lähiaastatel ette ka midagi muud peale intellektuaalse meelelahutuse. Nagu „Pimeduse rüütli tagasitulek” kinnitab, võib intellektuaalsuse ja meelelahutuse piir osutuda üsna ebamääraseks, nõnda et enne kui isegi märkad, on intellektuaalsus haihtunud ja alles jäänud pelk meelelahutus. Ja see on Nolani-suguse lavastaja puhul lihtsalt ande raiskamine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming