Head viinerid, erastamisintriigid ja eesti nimi

Jaan Ruus

Kaasettekanne Tallinna Kinomaja 30. sünnipäeval        Praeguse Kinomaja esimesel korrusel paiknes Stalini ajal söökla, ametliku nimega Toidutare Koit. Korralikud toidud. Käisin just kaheksandas klassis ja kuna vanemad olid päev läbi tööl,  andis isa igal hommikul lõunasöögiraha ja käskis sööklasse minna. Toidutare Koidu leidsin ise, see oli puhas asutus, iseteenindamist veel polnud, naisettekandjate vorm oli nagu kohvikus, ees väikesed valged põlled ja valge tärgeldatud tanuke peas.       

Toit oli odav. Lõunatasin tulevases Kinomajas samal kevadel, kui Stalin suri, aastal 1953. (Muide, äsjasel pidulikul õhtul meenutasid  vähemalt kaks kolleegi, et ka nemad kasutasid nooruspäevil sama sööklat ja ka nende muljed olid sama head.) Stalini ajal sai süüa häid väikesi viinereid. Hiljem, Brežnevi ajal, säilis selline võimalus veel üksnes Hiiumaal ja kord nelja aasta järel Moskvas Kremli kongresside palees, kui sind oli valitud NSV Liidu kinematografistide kongressi delegaadiks.       

Küllalt dramaatiliseks kujunes mu suhe  Kinomajaga iseseisvas Eesti Vabariigis aastal 1999, mil olin Eesti Kinoliidu esimees. Sel aastal peeti majas esimesed Eesti filmi päevad ja Sulev Keeduse välismaistel festivalidel juba kuulsust kogunud filmile „Georgica” pileti soovijate järjekord ulatus lumesajus Viru väravateni. Maikuus 1999, Eesti Kinoliidu korralise üldkogu ajaks, aga varjutasid uue aja probleemid kõik kunstinautimise rõõmud. Oli erastamisajastu ja kesklinnas paiknevale kaunile  vanamoodsale hoonele leidus palju kosilasi. Tõtt-öelda oli selge silmavaatega kosilasi vähe, enamik hoidis end varju, tegutsesid advokaadibürood. Kinomaja oli olnud Eesti Kinoliidu valduses selle restaureerimistööde algusest peale. Aga nüüd sai majast probleem. Palusin Kinomaja direktoril Liivi Tulbil hankida hooneregistri teatis. Selgus, et see ei ole võimalik. Läksin asja kontrollima ja tõepoolest – hooneregister teatas, et olemasolevad dokumendid ei võimalda  Kinomaja kanda kinoliidu omandiks. Näitasin ette sama registri õiendi 18. veebruarist 1997. Selle alusel andis kinoliit eraettevõttele Filmimax rendile maja esimese korruse, dokumendis seisis, et hoonet Uus tänav 3 kasutab kinoliit omandiõiguse alusel.     

Sain vastuseks, et esitatu pole juriidiliselt korrektne. Tahtsin nimme fikseerida uue kummalise asjade seisu ja palusin välja kirjutada teatise, mis olukorra fikseeriks. Pärast teatavat puiklemist sain paberi, kus kinnitati, et Kinomaja on linnavara alates 13. novembrist 1998. Mul oli nüüd kaks erinevat teatist ja olin hulgaks ajaks nõutu. Kui õigesti mäletan, läksin  hooneregistrisse mitte sellepärast, et kontrollida kuulujutte, vaid pigem selleks, et hankida dokumendid Kinomaja-aluse maa erastamiseks. Oli, kuidas oli, igatahes asuti nüüd alates 1994. aastast – siis oli Erastamisagentuur andnud välja vastava käskkirja – takerdunud erastamist edasi ajama.   

Eesti Kinoliidu maksevõlad olid selleks ajaks enam-vähem selged: üle miljoni krooni, võib-olla poolteist miljonit krooni. Tahtsin tollal need võlad ka tabeli kujul aastate kaupa  reastada, kuid saadud arvud – aastast 1994 kuni 1999 – muutusid pidevalt. Meeleheitlikus seisus jõuti niikaugele, et kultuuriminister Signe Kivi kirjutas peaminister Mart Laarile: „Kommunaalteenuseid pakkuvad ettevõtted on teatanud, et nad lõpetavad kommunaalteenuste osutamise Eesti Kinoliidule. Lähipäevil lõpetab oma töö maksuameti revisjon. Tulemus saab olla ainult üks – pankrott, Eesti Kinoliidu likvideerimine ja Kinomaja  kui pankrotivara võõrandamine”. See kiri polnud muidugi mõista tehtud mitte kinoliidu halvustamiseks, vaid toetamiseks – valitsuse reservfondi vahendite arvelt. Kuid katse lõppes tulutult.       

Nüüd on aeg tagasi tulla Kinomaja valmimise aega, 1980. aastate algusse. Uhke värvipuhas Kinomaja pidi saama välisukse kõrvale ka soliidsed sildid. Muidugi vasest, ja seda  mitte ainult esinduslikkuse pärast, vaid Harju tänaval asuva stuudio Tallinnfilm kurva kogemuse pärast. Nimelt löödi seal aeg-ajalt ikka puruks klaasist silt, ja just eestikeelne silt. Tollal rippusid asutuste uste kõrval nii eesti- kui vene-keelsed ametisildid; eesti keel võis siiski asuda ees- või ülalpool. Kinomaja esindusliku välisukse kõrval kuulutas kiri: Sojuz Kinematografistov Estonii. Muide, ma ei tea, missugusel põhjusel, aga kui  teised loomeliidud olid Eesti NSV omad, küll samuti NSV Liidu vastavate liitude allharud, siis filmiinimesed esindasid meeldival viisil ainult geograafilist ala, Eestit ilma lisandita NSV. Nüüd kerkis küsimus, õieti iluküsimus, missugune peaks olema eestikeelne silt ukse kõrval.       

Tolleks ajaks oli sõna „kinematografist” omandanud ühe õige kultuurse eestlase jaoks  küllalt ebameeldiva varjundi. See oli meie kultuuri tulnud ida poolt ja sel oli juures läbinisti nõukogulik maitse. Õieti pole selles sõnas midagi venelikku. „Kinematografist” tuleb kreeka keelest sõnadest kinema ’liikumine’ ja graphon ’kirjuta’. See tõsiasi oli aga meie üldises kultuurisurutises/isolatsioonis ammu unustatud. Keelelise protestina, mida eestlased kasutasid kui vähest nendele jäetud vabadust, võimalusena leida eesti keeles pealetungivatele  russismidele oma vasteid, pakkus Ain Kaalep „kinematografisti” vasteks „kineasti” (prantsuse keele eeskujul). Intelligents võttis selle omaks, ent tollal oli sel veel juures kergelt peenutsev mekk. Mäletan, liidu juhatuse koosolekul oli „sildi küsimus” korduvalt arutusel. Rein Karemäe, tollane energiline orgsekretär, tänu kelle visadusele Kinomaja ka valmis sai, pakkus Eesti Kinematografistide Liidu ametlikuks nimetuseks Eesti Kinoliit. Meie Mark Soosaarega  olime Eesti Filmiliidu poolt.   

 Ka keeletoimetajad eristasid tollal „filmi” ja „kino”. Kinos näidati filmikunsti. Teatri- ja lavakunst olid omaksvõetud sünonüümid, „kinokunst” aga kõlas täieliku russismina. Keele kontekstis see ka on seda. Iseseisvas  Eestis oleme küll kino- ja filmikunsti sünonüümidena tarvitama hakanud (ÕSis ei peeta seda küll soovitavaks – keeletoim.). Nimetus „Kinoliit” tundus enamikule juhatuse liikmetest suupärasem ja nii ka jäi. Koos uue uksesildiga sai Eesti Kinematografistide Liidust Eesti Kinoliit. Nii et Rein Karemäele tuleb anda au tema rolli eest Eesti kinoelu ajaloos. Ta ei ole mitte üksnes Tallinna Kinomaja ämmaemand, vaid  ka Eesti Kinoliidu ristisa. See aga on juba isiksuse roll ajaloos.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming