Hea muutus

Poolas on võtnud filmitsensuur sellise pöörde, mida pole ette näidata isegi kunagisest sotsialismiajast.

MARTA BAŁAGA

Mitmed rahvusvahelist tunnustust leidnud Poola filmid on sattunud uue valitsuse tule alla „ebakristlike väärtuste“ propageerimise eest. Kaader filmist „Hõljuvad pilvelõhkujad“

Mitmed rahvusvahelist tunnustust leidnud Poola filmid on sattunud uue valitsuse tule alla „ebakristlike väärtuste“ propageerimise eest. Kaader filmist „Hõljuvad pilvelõhkujad“

Hõbekarud, Euroopa filmiauhinnad, BAFTA auhinnad ja Oscar – nimeta ainult, kuid ilmselt on see Poola filmilavastajatel juba olemas. Võiks ju arvata, et pärast selliste tegijate nagu Małgorzata Szumowska ja Tomasz Wasilewski rahvusvahelist edu, eriti aga Paweł Pawlikowski „Idat“1, mis võitis 2015. aastal peaaegu kõik mõeldavad auhinnad, patsutavad tähtsad otsustajad endale õlale ja lubavad jätkata samal lainel. Aga ei.

„Igal poolakal, kes rõdu näeb, tekib soov alla hüpata,“ kuulutas režissöör Tadeusz Konwicki. Oh, kui õigus tal tundub olevat. Viimastel aastatel pole vaibunud diskussioon selle ümber, et kuigi Poola filmikunst on saanud lõpuks pärast varjusurma taas rahvusvaheliselt suure tähelepanu osaliseks, on see juhtunud n-ö valede filmide tõttu. Nimelt selliste, mis solvavad katoliku kirikut (Szumowska „ …nimel“2 geipreestrist on ehk ilmekaim näide), propageerivad mittekristlikku elustiili (näiteks Wasilewski „Hõljuvad pilvelõhkujad“3) või väänavad nagu „Ida“ tõde Poola ajaloo kohta. Tükiks ajaks jäi see kõik ainult jutu tasemele. Kui aga Seadus ja Õiglus (PiS)4 sai 2015. aasta oktoobris häälteenamuse parlamendis, saadi lõpuks ka midagi ette võtta. Ja võetigi.

Uus valitsus otsustas sujuvalt sisse viia muudatused, mida nad ise nimetavad heaks muutuseks (dobra zmiana), kuigi see suund on algusest peale saanud Euroopa Liidus kriitika osaliseks. Kehtestatud on juba kaks valitsussüsteemi muutvat seadust, kusjuures ühega on antud parteidele kontroll avaliku meedia üle. Paljusid tabas üllatusena see, kui kiiresti on partei oma muutustepoliitika ellu viinud. Juba novembris tegi filmifestivali „Camerimage“ lõputseremoonial (kõigist võimalikest paikadest) värskelt ametisse määratud esimene asepeaminister ja kultuuriminister Piotr Gliński avalikuks plaani teha „suurejooneline patriootiline film“, millega reklaamida Poolat kogu maailmas. Ta polnud esimene: kuu aega varem oli samalaadse ettepanekuga välja tulnud Jarosław Kaczyński partei ühismeedialehel. Seal seisab: „Kogume raha, et teha üks-kaks hiigelsuurt Hollywoodi stiilis filmi, mis näitaksid tegelikku sõjaaja Poolat“. Kas keegi mäletab seda aega, kui poliitikutel ei olnud veel Twitteri kontot? Elu oli siis palju lihtsam.

Kuigi selle üleskutse vilju annab veel oodata (valitud projektid kuulutatakse välja 2017. aasta juunis, ilmselt sünkroonis uue „Transformerite“ filmi5 esilinastusega?), oleme esimese maitse juba suhu saanud. Ja küll see oli kibe pill.

Antoni Krauze film „Smolensk“6 on tegelikult esimene uue valitsuse all toodetud propagandatükk. Filmis on kujutatud 2010. aasta 10. aprilli sündmusi, kui kukkus alla lennuk toonase presidendi Lech Kaczyński, tema naise ja tosina Poola tippametnikuga. Oldi teel Katõni veresaunast 70 aasta möödumise mälestuspäevale. „Smolenski“ süžee erineb märgatavalt sündmuste ametlikust versioonist, toetades valitseva partei heaks kiidetud teooriat: see polnud õnnetus, süüdi on venelased.

Võiks ju arvata, et pärast Paweł Pawlikowski „Idat“, mis võitis 2015. aastal hulgaliselt auhindu, lubavad otsustajad jätkata samal lainel. Aga ei.

Võiks ju arvata, et pärast Paweł Pawlikowski „Idat“, mis võitis 2015. aastal hulgaliselt auhindu, lubavad otsustajad jätkata samal lainel. Aga ei.

Kaader filmist

„Ma tänan inimesi, kes tegid selle filmi valmimise võimalikuks. Ma tänan teid vabas Poolas,“ ütles Krauze esilinastusel, tuues välja tõsiasja, et eelmise valitsuse ajal poleks sellist filmi saanud eales teha. „„Smolensk“ esitab tõe selle kohta, mis tegelikult juhtus,“ lisas Jarosław Kaczyński, lahkunud presidendi kaksikvend. „Seda filmi peaks nägema iga poolakas.“ Tundub, et päris nii pole läinud.

Filmi levitaja Kino Światiga rääkides selgub, et filmi kassa jäi kesiseks isegi sellisele reklaamile vaatamata. Põhjusi on palju. Jäisest vastuvõtust kurnatuna – „Smolensk“ on jahmatavalt halb film ka poliitilise suunitluseta – distantseeris režissöör end üsna pea filmist, väites, et tal polnud lõppversiooni üle otsustamisel mingit sõnaõigust, ennekõike just produtsent Maciej Pawlicki (parempoolne poliitik, kes on ka ise, üllatus-üllatus, PiSi liige) mahhinatsioonide tõttu. Ta väitis, et just Pawlicki otsusel võeti filmi juurde konsultandiks Kaczyński nõbu Jan Maria Tomaszewski. Produtsendi mõte oli väidetavalt olnud ka nüüdseks kurikuulsaks saanud stseen, kus lennuõnnetuses hukkunud ohvrid kallistavad rõõmsalt Katõnis NKVD-laste mõrvatud Poola sõdureid. Mõni ime, et tuntud filmisaidil IMDb klassifitseeriti „Smolensk“ … fantaasiaks.

Tagasilöögist end segada laskmata pöörasid poliitikud oma tähelepanu seejärel juba valmis filmidele. Selle nimekirja tipus troonib loomulikult „Ida“.

Kui Paweł Pawlikowski draama Poolas esilinastus, oli sellega palju probleeme. Teda süüdistati peamiselt selles, et pole õige osutada poolakate mingisuguselegi seosele juutide hävitamisega. Režissöör otsustas provokatsioonidele mitte vastata. „„Ida“ on armastuskiri teatud tüüpi Poolale. Mul tiksus see kuskil kuklas. Ja nüüd süüdistatakse mind Poola-vastasuses,“7 ütleb ta Sirbile antud intervjuus. Kogu see debatt on jäänud Pawlikowskile ta enda sõnul arusaamatuks. Kuigi, see pole tal esimene kord: „Ka „Viimase võimaluse“8 puhul eeldati, et käsikaamera kasutamine filmimisel viitab poliitilisele sõnumile. Irooniline lugu, sest poliitilised filmid tekitavad minus tülgastust ja ma panen jooksu iga kord, kui hakkab tunduma, et keegi tahab mulle mingit sõnumit edastada.“9

Jooksma oleks pidanudki. Mida enam „Idat“ tähele pandi, seda inetumaks läksid rünnakud. Kulminatsiooniks oli Poola filmiinstituudile saadetud esildis, kus nõuti, et filmis tehtaks parandusi, mis annaksid loole õige konteksti. 40 000 allkirja kogunud kirja algatajaks oli Poola Laimuvastane Liiga (Reduta Dobrego Imienia), kelle liikmete hulka kuulub ka juba tuttav kultuuriminister Piotr Gliński ise. Põhiline argument oli see, et „Idat“ näinuna võivad välismaalased seoses Poola koonduslaagritega mõelda, et juute tapsid poolakad ja mitte sakslased. Pole vist vaja lisada, et kiri jäeti rahuldamata. „Igal kunstnikul on õigus end vabalt väljendada,“ kommenteeris palve tagasilükkamist Agnieszka Odorowicz, Poola filmiinstituudi endine juht. „„Ida“ on valmis film, mida levitatakse juba paljudes riikides, ja me ei muuda seda mingil moel.“

Kerime mõne kuu edasi ja nüüdseks juba Poola kõigi aegade esimese võõrkeelse filmi Oscariga pärjatud „Ida“ linastub Poola televisioonis. Ainult et seekord on miski teisiti.

Läinud veebruaris otsustas riiklik telejaam TVP2 režissööri või produtsendiga konsulteerimata näidata filmi ees selgitavat teksti. Seal seisis: „Aastatel 1939–1945 oli Poola Saksa okupatsiooni all. Sakslased surusid peale juutide hävitamise kampaania ja juute varjanud poolakaid, ka nende perekonda, ähvardas surmanuhtlus. Sellisest karistusest hoolimata varjasid juute paljud poolakad. Tuhanded poolakad ohverdasid oma elu naabrite ja kaaskodanike, natside taga kiusatud juutide asemel. Kõige rohkem Õiglasi Maailma Rahvaste Seas10 on poolakate hulgas.“ Siis alles läks põrgu lahti.

„Kujutage ette, et keegi tahab lisada Michelangelo skulptuurile tükikese savi ja kirjutada sinna midagi peale. Kui Michelangelo seda tükki sinna soovinuks, oleks ta selle ise lisanud. See, mis „Idaga“ tehti, on täiesti šokeeriv. Ja meie arvasime, et tsensuuriajad on möödas,“ ütleb tunnustatud režissöör Jan Kidawa-Błoński intervjuus Timesile. „Minu ja mu režissööride liidu kolleegide arvates on filmi sõnumit mõjutada võiva informatsiooni lisamine selge filmide rikkumine.“ Telewizja Polska juhile Jaek Kurskile (endine PiSi parlamendisaadik) saadetud kaebekirjale kirjutasid alla poola filmi suurimad nimed. „Mäletan, kui nägin noorena kinos filmi „Laevareis“.11 Aasta oli siis 1972 või 1973 ning linastuse eel selgitas keegi, kui paha ja kahjulik see film ikkagi tegelikult on. Kogu auditoorium hakkas naerma. Seekord tehti aga nii, et algustekst paistaks osana filmist. Niisugust kogemust meil varasemast ajast ette näidata vist polegi,“ lisab Kidawa-Błoński. Tõepoolest. Vastukaja oli nii tormiline, et rohkem seda trikki ei proovitud. Selle asemel taaselustati üks teine komme – panna film riiulile.

Vanasti tähendas see, et valmis filmi ei lubatud näidata. Linastamiseks sobimatuks peetud filmid ootasid aastaid oma aega. Kuigi seda juhtub vahel harva praegugi (Mel Gibsoni avaliku skandaalitsemise tulemusena lükati kaks aastat edasi Jodie Fosteri filmi „Kobras“12 näitamine), on põhjused harva poliitilised. Aga Poolas? 21. novembril pidi telekava põhjal näidatama „Idat“. Selle asemel sai aga vaadata „Põgenemist Vabaduse kinost“.13 Irooniline lugu, sest selle filmi peategelaseks on … tsensor. Nii juhtus kolm korda järjest.

Kas on veel sama saatusega filme? „Järelkaja“14 (seal räägitakse Jedwabne pogrommist nagu „Idaski“), „Kodanik“15 (peategelane on mees, kes sündinud ja kasvanud sotsialistlikus Poolas) ja, nagu võiski arvata, „ … nimel“. „Mulle tuleb pähe vaid üks asi,“ kommenteeris Szumowska keelu-uudist kuuldes. „Tundub, et Poola rahvavabariik on tagasi. Filmide riiulilepanemine on absurd.“ Vahel on see olnud tõeline kannatlikkuse kool. Jerzy Skolimowski pidi ootama 18 aastat, kuni lubati ekraanile tema film „Käed üles!“.16

„On üks kole soov – et sa elaksid huvitaval ajal,“ on öelnud Terry Pratchett. Raske on mitte nõustuda. Poola sündmused teevad muret isegi parempoolsuse tõusu juures kogu maailmas ning Brexiti ja Donald Trumpi valimisvõidu foonil. Seni on iga vahelesegamist saatnud küll laialdane kriitika, aga kui apoliitilisi filme hakatakse käsitlema n-ö ülearustena ja selliste filmide tegijad on sunnitud eksiili minema, võib ainult arvata, mis edasi saab.

Praegu paistavad filmitegijad ise olema oma kommentaarides üsna ujedad. „See on … okei,“ kehitab Szumowska õlgu, kui talt olukorra kohta küsida. „Raske öelda: olen tükk aega Ameerikas elanud ja pole asjaga kursis,“ lisab Agnieszka Holland. Tundub valitsevat soov lahendus ära oodata. Igaks juhuks on alustatud kõrvalt ka rahvusvaheliste projektidega. Tark otsus. Need, kellel tuleb Poola jääda, peavad aga varsti võib-olla tolmust puhtaks puhuma oma õpikud. Kuigi, jah, pidage meeles, et asi pole pelgalt ajaloos, vaid õiges ajaloos.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Ida“, Paweł Pawlikowski, 2013.

2 „Wimię … “,Małgorzata Szumowska, 2013.

3 „Płynące wieżowce“, Tomasz Wasilewski, 2013.

4 Prawo i Sprawiedliwość – Poola partei Seadus ja Õiglus, mille juht on Jarosław Kaczyński.

5 Filmi „Transformerid. Viimane rüütel“ („Transformers: The Last Knight“, Michael Bay, 2017) esilinastus on planeeritud 23. VI 2017.

6 „Smoleńsk“, Antoni Krauze, 2016.

7 Marta Bałaga, Ajaloost ilma ajaloolisuseta. – Sirp 6. III 2015.

8 „Last Resort“, Pawel Pawlikowski, 2000.

9 Marta Bałaga, Ajaloost ilma ajaloolisuseta.

10 Kõrgeim Iisraeli autasu mittejuudile tsiviilteenete eest. Auhinna saavad need, kes riskisid sõja ajal oma eluga, selleks et päästa juute.

11 „Rejs“, Marek Piwowski, 1970.

12 „The Beaver“, Jodie Foster, 2011.

13 „Ucieczka z kina „Wolność““, Wojciech Marczewski, 1990.

14 „Pokłosie“,Władysław Pasikowski, 2012.

15 „Obywatel“, Jerzy Stuhr, 2014.

16 „Ręce do góry“, Jerzy Skolimowski, 1981.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming