Halb ja halb võivad anda võimaluse heaks

Jüri Laulik

„Türannosaurus” on film inimestest, kes ei saa ei iseenda ega kogu eluga hakkama ning elavad seetõttu oma kõige halvema poole välja kõigile ja kõigele enda ümber. Mängufilm „Türannosaurus” („Tyrannosaur”, Suurbritannia 2011, 91 min), režissöör ja stsenarist Paddy Considine, operaator Erik Alexander Wilson, heliloojad Chris Baldwin ja Dan Baker, monteerija Pia Di Ciaula, produtsent Diarmid Scrimshaw. Osades Peter Mullan, Olivia Colman, Eddie Marsan, Paul Popplewell, Jag Sanghera, Ned Dennehy jt. Linastub kinos Sõprus. Režissöör Paddy Considine ütles ajalehele The Observer antud intervjuus filmi „Türannosaurus” kohta vastuseks kohe esimese lausena: „See on armastuse lugu”. Ehk tulekski filmist mõtiskledes ja järeldusi tehes lähtuda just sellest režissööri lausest ning selle järgi räägibki lugu ju (suures osas) armukolmnurgast: kaks meest ja üks naine. Selle love story „Joseph kohtab Hannah’t” peale pole küll valatud piiskagi suhkruvaapa: tüübid ja keskkond on brutaalne, lootusetu, kohati nii julm, et „korralikul inimesel” tuleb kananahk ihule. Kui olete kuulnud väljendeid „sotsiaalne film” või „sotsiaalne realism filmikunstis”, siis „Türannosaurust” võite vaadata nende näitlikustamiseks. „Türannosaurus” on film inimestest, kellel kõik on perses, kes ei saa ei iseenda ega kogu eluga hakkama ja elavad seetõttu oma kõige halvema poole välja kõigile ja kõigele enda ümber. Tihtipeale ka enda peale. Ükski ühiskond pole nii hea, et kellelgi halvasti ei läheks. Ükski inimene pole nii hea, et temast ei võiks saada lurjust. Nii võiks ehk vormida sõnadesse mõned režissööri mõtted. Poti kuningat või ärtu emandat või risti poissi võite käes pöörata palju kordi, aga ikka on see sama, mastimärgiga pilt. Nii ülevalt kui ka alt vaatab vastu sama muutumatu nägu. Selle filmi tegelased paistavad aga iga nurga alt erinevad.

Filmi keskne tegelane Joseph (Peter Mullen) on üksikuks jäänud keskealine töötu mees. Viha, hirm ja lootusetus on see soust, milles ta podiseb. Need tunded käivad nii ta enda kui ka kogu ümbruse kohta. Ühel eriti depressiivsel hetkel põgeneb ta kohalikku kaltsukasse, kus askeldab tundlik ja abivalmis Hannah.

Hiilgava rolli teeb Hannah’ osas üllatusnäitleja Olivia Colman, kes küll brittidele tuttav mitmetest kohalikest komöödiasarjadest, aga laiale maailmale siiski uustulnukas. Hämmastav, kuidas ta oskab ühe filmi ja ühe tegelase sisse panna nii palju erinevaid tundeid ning näidata kõike seda nii mitmekesiste emotsioonide ja ilmetega. Pole ime, et Briti filmi- ja kultuurirahvas algatas ühisvõrgustikus liikumise, kus nõuti Colmani kinnitamist selle rolli eest Oscari kandidaatide nimekirja parima naisnäitleja kategoorias. Realistlikult võttes on muidugi võimatu ette kujutada, et halastamatu „Türannosaurus” pääseks kuidagi USA filmiakadeemia glamuurse kõrgseltskonna tähelepanu ja prožektorite valgusesse. Britid ise tunnistasid filmi oma eelmise aasta parimaks sõltumatuks mängufilmiks ja Paddy Cosidine on mitmelt festivalilt noppinud edukaima režiidebütandi auhinna. Olivia Colmani saab aga jälle näha filmis „Raudne leedi”, kus ta kehastab legendaarse Suurbritannia peaministri Margaret Thatcheri tütart Carolit.

„Türannosauruse” kolmnurga kolmandaks tipuks on James (Eddie Marsdan), Hannah’ abikaasa, tubli kodanlane, kelle libeda küllmeoleme-kenad pealispinna all peitub alaväärsuskompleksist täidetud närune lurjus. Joseph on väliselt tahumatu mühakas, kellest koorub tasapisi välja hooliv hing, James on tema vastand. Tundub, et filmi inimlikuks murdepunktiks on hetk, kui Hannah ütleb vanale jõhkardile (ja paljudes arvustustes „psühhopaadiks” nimetatud) Josephile: „Mul on sinuga nii turvaline olla”. Mingil momendil inimene ei saa enda vastu, aga on võimalik endast võitu saada. Kas või hiljem, kui varem ei saa.

Filmis lüüakse maha kaks koera ja „Türannosaurusel” pole näiteks „Ahvide planeedi sünniga” võrreldes lootustki saada mingit loomakaitsjate auhinda. Ükski soolise võrdõiguslikkuse volinik ei anna ka sellele filmile preemiat ega too kuuldavale kiidusõnu, sest inimestevahelised suhted on nii mitmekihilised ja jõhkrad, et keegi pole süütu. Või kui on, siis nii lootusetult nõmedal moel, et tal ei saagi hästi minna. Hannah on täpselt selline õnnetusehunnik, et iga hakkajam naiste võrdõiguslikkuse eest võitleja peaks tahtma anda talle vastu kõrvu.

Filmis „Türannosaurus” ei kohta ühtegi ametnikku, politseinikku, sotsiaaltöötajat. Tundub, et režissöör on neid teadlikult vältinud. Filmis kujutatav elu ja keskkond eksisteerib sealpool ühiskondlikku müüri, „teisel Inglismaal”. Sa pead ise hakkama saama, muidu lüüakse sind maha nagu koer. „Jumal mõtleb ikka, et ta on jumal,” ütleb Joseph kibedalt, „keegi ei ütle talle midagi muud.”

Kaks jube trööstitus seisus, palju halba läbi elanud keskealist inimest võivad teineteise abil ja teineteisega koos saada elus, mis seniste andmete põhjal on ainuke ja üks, veel ühe võimaluse. Kui kaks natuke justkui õnnelikku inimest filmi lõpukaadrites vangla külalistepäeval kohtuvad, on see armas ja liigutab südant. Elu võimalikkus Marsil. Ehk on see režissööri sõnum.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming