Haiguste ravi

IRENA BILIĆ, TRISTAN PRIIMÄGI

Ignas Jonynas: Balti filmitegijatel on rikkalik, unikaalne elukogemus. Su esimene film „Mängur” („Losejas”, 2013) osutus festivalidel väga edukaks ja mõjub Leedu filmikunstis üsna värskena. Sa oled filmis püüdnud žanrifilmi struktuuri ühendada arthouse’i elementidega. Miks?Ignas Jonynas: Järjest keerulisem on välja astuda sihtgrupi- ja žanripiiridest. Ma proovisin mitte teha rumalat reafilmi, aga mulle meeldib publik, ma ei taha üksi oma filmi vaadata. Tahtsin sügavad teemad panna kokku atraktiivse meelelahutusstiiliga. Võib-olla see on viis lahendada dilemma ja anda arthouse-filmidele elu ka kinodes.  Oleks võinud minna ka glamuursemat rada, aga soovi polnud.

Baltimaades peaaegu puudub sotsiaalkriitiline filmikunst. Ei räägita korruptsioonist, vaesusest, immigratsioonist … Euroopas tehakse seda omakorda aga tihti väga projektipõhiselt ja mehaaniliselt. Balti filmikunst tundub pigem tegelevat psühholoogiliste probleemidega.
Nõustun täielikult. On trendikas leida olulisi teemasid, võtta selle eest mõnest fondist kergelt raha ja teha film valmis. Impulss filmi tegemiseks peaks tulema ikkagi seest, mitte väljast. Ma vihkan sellist loogilist ja lihtsat rahastust arvestavat filmitegemist.
Psühholoogilisus on minu arvates nõukogude pärand. Leedus oli näiteks väga tugev metafoorse teatri traditsioon, kus räägiti indiviidi elu võimalikkusest totalitaarse režiimi tingimustes. Varjatult, mõistagi.

Ometi räägib „Mängur” sotsiaalsetest probleemidest kiirabi ja raviarstide maailmas, kui arstid hakkavad sõlmima ja vahendama kihlvedusid patsientide surma peale. Kuidas film Leedus vastu võeti?
Film tuleb Leedus välja alles sügisel ja ma olen juba täiesti närvis. Kuna festivalidel on mul selle filmiga hästi läinud, siis see edu on omamoodi reklaamiks ja rahvas teab „Mängurit” juba oodata. Eelmisel aastal oli see esimene Baltimaade film San Sebastiani festivali programmis ja debüüdi kohta on see ikka väga hea tulemus.
Üks mu sõber väitis pärast filmi nägemist, et ma olen Leedule liiga teinud: igapäevane elu ei ole nii küüniline kui minu kujutatud maailmas. Me püüdsime filmis olla nii realistlikud kui võimalik. Publik peab uskuma, et sellised asjad on võimalikud.

Siin tekib huvitav vastuolu. Filmikoolid on tänapäeval kõik tasulised, ehk siis filmi saavad õppima minna need, kes seda endale võimaldada suudavad. Neil pole enamasti töölis­klassiga mingit kokkupuudet, mistõttu ei käsitleta hiljem töölisklassi filmides üldse või kujutatakse seda täiesti kunstlikul moel, sest puudub esmane kokkupuude.
Olen proovinud töötada väga erinevatel aladel – ehitustöölisena, baarmenina, sadamas ja põetajana vaimuhaiglas. Mu vanemad on intelligendid, aga ma olen alati üritanud maailma avastada ja kohtuda võimalikult erinevate inimestega.

Režissöör Pedro Costa ütles midagi niisugust, et tänapäeva filmitudengitega on see probleem, et nad kõik üritavad teha mingeid krimi- ja pangaröövifilme, aga nad pole kunagi isegi püstolit käes hoidnud.
Üks probleem uue põlvkonna filmitegijatega ongi see, et neid ei huvita päris elu. Nad tahavad jahtida oma filmides seda atraktiivset meelelahutust, aga ei taha puudutada teravamaid ühiskondlikke teemasid.

Kas sa võiksid natuke rääkida oma Poola-reisist, kus sa kohtusid mitme olulise filmitegijaga?
1990ndate alguses, kui olin esimese kursuse filmitudeng, sattusime külla Krzysztof Zanussile ja seal toimus töötuba tulevastele noortele Leedu filmitegijatele. Nõukogude aeg oli just seljataga ja nüüd sattusime suurde Varssavisse, kus elasime ühe nädala Zanussi majas. Külas käis huvitavaid kunstnikke ja kultuuritegelasi, aga kõige muljetavaldavam oli kohtumine Krzysztof Kieslowskiga. Kohtusime Varssavi väikeses filmistuudios. Enne seda olime just olnud kutsutud tema filmi „Veroonika kaksikelu” („La double vie de Véronique”, 1991) esilinastusele. Ma mäletan põhiliselt kaht asja, mida ma sealt õppisin. Toona olime kõik tuntud Leedu avangardisti Jonas Mekase fännid ja tahtsime teha kunstilisi filme, põhjendades seda sellega, et kommerts on igal pool meie ümber ja meie seda jama juurde toota ei taha. Zanussi ütles, et unustage ära: vaatajaskond pole mingi paha asi, mõtleme kõigepealt neile. Kieslowskiga kohtumine oli nii erakordne, et ma ei mäletagi konkreetseid sõnu, pigem atmosfääri. Ta rääkis ekshibitsionismist filmis viisil, kuidas me varem polnud mõelnud.

Jonas Mekase tütar Oona Mekas mängib sinu filmis naispeaosa. Kuidas ta rolliga hakkama sai?
Kuna Oona on kogu elu elanud Ameerikas, siis ei räägi ta leedu keelt. Tema rolli teksti loeb peale teine näitleja ja ekraanil ta imiteerib leedukeelset teksti. Ta võttis kuu aega leedu keele tunde ja harjutas. Ta on USAs varem töötanud nii modelli kui ka näitlejana, nii et näitlemiskogemus pole talle uus. Tal oli isegi väike roll Martin Scorsese telesarjas „Keeluaja kuningas” („Boardwalk Empire”, 2010– ). 

Mis on kõige imelikum asi, mida inimesed on sinult filmi kohta küsinud?
Poolas küsiti, miks ma sellest dokfilmi ei teinud! Film räägib fiktiivsest olukorrast, kus arstid hakkavad eludega mängima. Nende meelest oli see ilmselt piisavalt reaalne.
Film on muuseas küll inspireeritud ühest tõsielulisest Poolas aset leidnud intsidendist, kus kiirabiarstid müüsid laipu matusebüroodele.
 
Kuidas suhtud Leedu filmipärandisse?
Minu suhe Leedu filmikunsti on nagu lapse oma vanematesse, keda harva kohatakse ja kellega vaevu suheldakse, aga kelle vastu on säilinud austus.
Leedu filmikunst mõjutas mind kõige rohkem väiksena ja seostus mulle põhiliselt Arūnas Žebriūnase filmidega. Ta oli muuseas ülikoolis mõnda aega minu õpetaja. Poeetiliselt dramaatilised „Iludus” („Grazuole”, 1969) ja „Puhkuse viimane päev” („Paskutine atostogu diena”, 1964), põnev müsteerium „Kalle Blomkvisti seiklused” („Seklio Kalio nuotykiai”, 1976) või muusikal „Saatana pruut” („Velnio nuotaka”, 1973) mõjutasid kõik lapsena oluliselt minu maailmapilti.
Õpingute ajal olid minu eeskujudeks pigem Abel Ferrara, James Toback, Martin Scorsese, Marco Ferreri ja Bertrand Blier kui Leedu filmitegijad.

Kas sa toetud sellele, vastandud, või hoopis midagi muud?
Pean tunnistama, et ei tunne ei vastumeelsust ega solidaarsust. Võib öelda nii, et võtsin leedu filmidest selle, mis vaja, ja see kõik juhtus pigem alateadlikult. Leedu filmikunst on mulle alati huvi pakkunud, aga fänniks ma end küll ei julge nimetada.
Tunnetan seda pigem oma maa ajaloo ja kultuuri osana. Ma pean seda tundma, et mõista konteksti, milles ma üles kasvasin. Selliseid režissööre nagu Vytautas Žalakevičius, Almantas Grikevičius, Marijonas Giedrys, Robertas Verba või minu õpetaja Hernrikas Šablevičius võib ikka ja alati taasavastada. On aeg nende filmid meie kaasaja kontekstis ümber hinnata. Noored hipsterid ilmselt jumaldaksid neid.

Kas on olemas ühtne Balti filmipärand ja kas seda peaks sellisena käsitlema?
Ma ei ole Balti filmipärandi küsimuses ekspert. Arvan, et kultuuriliselt on meie riigid piisavalt erinevad, aga samal ajal jagame ühtselt postsovetlikku kogemust. Usun pigem ühisesse tulevikku, mitte minevikku. „Mängur” on näide edukast kaastootmisest. See on üks esimesi Leedu ja Läti ühiseid kaastootmisfilme. Nagu olen kuulnud, on sellele järgnenud mitu projekti, mis on Baltimaade kaasrahastatud. Seda mudelit ma küll toetan, selliseid näiteid võiks olla rohkem.

Millisena sa näed Balti filmide tulevikku?
Geograafiliselt ja kultuuriliselt oleme ida ja lääne piiril. Me oleme maitsnud mõlemat – nõukogude ja kapitalistlikku süsteemi – ja meil on rikkalik unikaalne elukogemus. See aitab meil lihtsamini üksteist mõista. Poliitilise ühisrindega taastasime iseseisvuse ja Balti kett oli sellise koostöö suurepäraseks näiteks. Seesama mudel võiks olla eeskujuks ka filmitööstuses. Koos on lihtsam eesmärke saavutada. Ma loodan küll näha „Balti filmilaine” tulekut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming