Hästi kujundatud ajaloodokument

Mathura

Kas liigsest aukartusest käsitletava materjali ees või ehk soovist süvitsiminekut vältides haarata laiema lugejaskonna tähelepanu, on raamatu autor osa avanenud võimalustest siiski käest lasknud.        Annika Koppel, KEVADE. SUVI. SÜGIS . Arvo Kruusemendi filmid. Kadrimell, 2010. 232 lk.  Öelda, et 1970. aastal ilmavalgust näinud mängufilm „Kevade” ei vaja eestlase jaoks pikemat tutvustust oleks küllap juba iseenesest Arvo Kruusemendi linateose tähtsuse alahindamine. Oskar Lutsu raamatu ekraniseering pole ju mitte pelgalt tuntud eesti film, vaid osa meie  rahvuslikust „vereringest”. See on midagi, mis ühendab eestlasi. sõltumata nende ühiskondlikust positsioonist või poliitilistest, kunstilistest, religioossetest ja mis tahes muudest eelistustest. Enam-vähem sama võib nentida kuus aastat hiljem valminud „Suve” kohta, vähemal määral peab see väide paika ehk ka 1990. aastal valmis tehtud „Sügise” puhul. Seetõttu võib Annika Koppeli raamatut „Kevade. Suvi. Sügis. Arvo Kruusemendi filmid” kätte võttes esmalt pähe turgatada küsimus: kas need üldtuntud filmilood üldse vajavad täiendavaid selgitusi? Küllap siiski vajavad. Koppel tõestab, et me ei tea sugugi kõike nende filmide saamisloost ja peale selle annab ta oma raamatuga igaühele hea võimaluse meenutada oma mälestusi Lutsu ekraniseeringutest. Samuti on Koppeli raamatus mitmeid väärtuslikke intervjuukatkeid filmides osalenud näitlejatega nagu ka režissööritoolis olnud Arvo Kruusemendi  endaga.

     

Kolm aastaaega, kolm eluetappi 

Et eesti omakeelne filmikirjandus on väga hõre, on väärtuslik iga seda tühimikku täitev väljaanne. Koppeli raamat on seejuures veel eriliselt tänuväärne põhjusel, et keskendub ennekõike ühele eesti filmiajaloo suuremale tähtteosele – filmile, mida võiks potentsiaalselt nimetada parimaks eesti filmiks läbi aegade. (Pean siinkohal silmas „Kevadet”, niivõrd kui „Suvi” ja „Sügis” on käsitletavad ennekõike „Kevade” järgedena ning saavad oma väärtuse paljuski oma eelkäijaist tõukudes.) Koppeli raamatust  jookseb läbi ehk kolm peamist põhjust „Kevade” headusele ja edule: esiteks suudavad „Kevade” kesksed tegelaskujud kõik tõusta kõrgemale ühest indiviidist ning kehastada teatud arhetüüpseid inimkaraktereid. Koppel mainib, et „kõik me oleme olnud lapsed ja käinud koolis, kus alati oma Tootsid, Kiired, Teeled, Arnod ja Tõnissonid” (lk 67) ja sama mõtet on eelnevalt väljendanud ka režissöör Kruusement. Tegelikult iseloomustavad kõnealused karakterid  aga küllap siiski mitte ainult kooliklasse, vaid ka muid inimkooslusi.     

„Kevade” kui linateose teine eriline võlu peitub operaatoritöös. Koppel kõneleb, kuidas „Kevadega” samal aastal filmiti „Viimset reliikviat” ning et Tallinnfilmi värvifilmi limiit oli sedasi viimasega juba täidetud. Arvan, et tagantjärele võib tänada ajalugu, et „Kevade” seetõttu mustvalgena sündis – Harry Rehe ülesvõetud kaadrite mustvalge kvaliteet lisab filmile õrnust ja haprust, tunnet, et maailm, mida neis kujutatakse, pole veel päriselt valmis  või päriselt küps, just nõnda, nagu seda pole ka lapsed, kelle lugu „Kevades” jutustatakse. Annika Koppel mainib, et kevade on seal kindlasti ennekõike inimese nooruse metafoor ning on tõsi, et looduslikus kevades leiab sest loost aset vaid osa. Kolmandaks mängis „Kevade” õnnestumises suurt rolli Arvo Kruusemendi kui lavastaja kompromissitus, millest ta siin raamatus ise meile pajatab.   

Järjefilmide „Suvi” ja „Sügis” puhul on ilmne, et vähemalt osaliselt lähtus nende edu „Kevade” õnnestumisest. „Kevade” võlub ka oma lapsnäitlejatega, aga „Suvi” pakub laiemale vaatajaskonnale huvi juba seetõttu, et soovitakse näha, mis neist lastest hiljem on saanud, kui nad on kasvanud oma parima elujõu aastaisse.   

Triloogia viimase osa „Sügise” esilinastumine  sattus aga mõnes mõttes kehva aega. Palju tähelepanu oli poliitilistel protsessidel ning isamaalisuse eksponeerimisega tegeleti küllap rohkem kui kunstilise sügavusega. Tõsi, see ei pruugi olla ainuke põhjus, miks „Sügis” pole sööbinud eesti kultuurimällu võrdväärselt oma kahe eelkäijaga. „Sügis” on ühtlasi elusügis, periood, kus illusioone on vähe alles jäänud ja tonaalsus on ühtlasem. Sellist kontrasti nagu „Kevades” süütuse ja selle purunemise  või „Suves” pulbitseva teotahte ja elule retrospektiivis järele vaatava mõtlikkuse vahel siin ei sünni. 

Peatumine poolel teel?   

Kruusemendi triloogiast kirjutada võtmine on ühtpidi vajalik, teistpidi hulljulge ettevõtmine – vähemalt juhul, kui eeldada, et raamat linateostest peaks jõudma samasuguse tiheduseni nagu filmid ise. Tehniliselt polegi Koppeli raamatule midagi ette heita: tegu on hästi kujundatud raamatuga (kujundaja Jaan Tammsaar),  mis sisaldab hulgaliselt asjakohast pildimaterjali ning on kergesti hoomatava struktuuriga, ajas liigutakse esimesest „Kevade” lavastamise mõttest järkhaaval tänasesse päeva. Keerulisem on aga otsekohe mõista raamatu taotlust. Autor loetleb küll oma sissejuhatuses üles rea käsitlemisele tulevaid küsimusi ja ses mõttes on teose sihid justkui selgelt paigas. Ent ometigi läheb aega, enne kui lugeja mõistab, et raamatu autor suurt midagi lisada ei kavatse  ning et tegu on seega pigem ajaloodokumendi kui Kruusemendi filmide kunstilise käsitlusega. Mõtlen, et ehk oleks siinkohal abi olnud selgemast, kindlapiirilisemast pealkirjast: laia ja üldistava „Arvo Kruusemendi filmid” asemel kas või näiteks „filmide saamislugu” vmt. Samas on valdavalt refereerimisega tegeleva teksti dokumentaalne vorm vastuolus Koppeli stiiliga, mis näib taotlevat pigem Lutsule omast muhedust ja mahlakust kui ametlikkust ja asisust. Seejuures on paradoksaalne, et just see püüeldud muhedus mõjub pigem kuiva ja pealispindsena.       

Jah, teadagi on „Kevade” ja Kruusement eesti filmis kaks suurust, mille väärtuses keegi pikemalt ei kahtle. Ent ikkagi usun, et nende käsitluses oleks ruumi kõnealuse triloogia kriitilisemaks elik sügavamaks analüüsiks. Ehkki autor mainib sissejuhatuses oma teose kohta, et „see ei ole siiski elulooraamat, nagu neid viimasel ajal hasartselt toodetakse” (lk 6), on emotsioon, mis raamatust õhkub, elulooraamatutega küllalt sarnane. Palju on siin ülivõrret ja heldimust, juttu sellest, kuidas, millistel asjaoludel ja kellega filmiti – ning lõpuks ka sellest, mis kellestki on saanud. Algupärane ja põhjapanev käsitlust kõnealuste filmide sisust ja taotlustest aga peaaegu et puudub. Võib-olla ei peakski seda autorile ette heitma? Võib ju ka lihtsalt nentida, et järelikult on meil ruumi teisekski (või teistekski) raamatuteks  „Kevade”, „Suve” ja „Sügise” kohta. Ent nagu ma artikli alguses tõdesin, on Annika Koppeli raamat väärtuslik ja tänuväärne nii või teisiti. Seda enam, et õige on ka Koppeli poolt tabatud ajahetk. Varsti võivad paljud kaasa löönud inimesed olla meie hulgast lahkunud ja mõned kahjuks juba ongi.       

Subjektiivselt tõi aga põhjalikuma analüüsi puudumine mulle siiski teatud pettumuse,  tunde, et seesuguse teostuse valikuga on raamatu autor osa avanenud võimalustest käest lasknud. Ja raske öelda, kas liigsest aukartusest käsitletava materjali ees või ehk soovist süvitsiminekut vältides haarata „elukutselistest” filmigurmaanidest laiema lugejaskonna tähelepanu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming